wips

Uueks aastaks ei ole mõtet soovida palgatõusu, sest maksud ja hinnad tõusevad nagunii ja senine palgatõus kõike seda poliitikute hullamist on võimaldanud. Soovin teile kõigile targemaid, ausamaid ja riigimehelikumaid poliitikuid nii riigi kui omavalitsuse tasandil. Soovin, et meie juhtidel oleks rohkem visioone ja ideid, kuidas enamlaekuvat maksuraha mõistlikumalt kasutada (loe: investeerida), kui seda lihtsalt laiali jagada. Soovin, et meie riik hakkaks rohkem asustust ja regionaalarengut suunama (loe: planeerima) praeguse soodsa kinnisvarasurutise ajal ja najal. Soovin jõulist haldusreformi ja seda riigi tasandilt ohjatuna (loe: Vallo, aitab mulinast, hakka tööle !). Soovin strateegilist mõtlemisvõimet. Soovin jätkusuutlikkust ja jätkusuutlikumat juhtimist. Head uut 2008 kollase maaroti aastat!

Just kui olin lõpetanud lookese Dorpati linna liiklusmuredest , sain lugeda uudist Vabaduse silla kuldamisest . Vabaduse silla saaga on Tartu viimaste aastate suurimaid vaidlusi põhjustanud ja kaugeltki mitte lõpule jõudnud investeeringuid infrastruktuuri. Kui arutelude teemaks on olnud põhiliselt see, kas selles kohas ikka on vaja silda sõidukitele ja kas see Tartu linna liikluses ka midagi märkimisväärselt positiivset kaasa toob, siis ei ole vaevutud süvenema, kas valitud silla tehniline lahendus (mis on küll teostatav) on ka mõistlik. Vabaduse sild maksab Tartu linnale 166 miljonit krooni. See teeb silla kasuliku pinna ühe ruutmeetri maksumuseks 118754.65 krooni ( laius 17,3m, pikkus 80,8m, pindala 1397.84m2 ). Võrdluseks Smuuli viadukt Tallinnas maksis 87,7 miljonit krooni, mis teeb kasuliku pinna maksumuseks 18232.84 krooni/m2 ( laius 13m, pikkus 370m, pindala 4810m2 ). Vist ei ole kohatu küsida, miks on kahe silla ühikmaksumuste erinevus 6,31 korda? Ise küsin, ise vastan. Vastus

Tartu linn on hädas Annelinna serval Sõpruse silla otsas paikneva ringristmikuga. Peale paradiisile viitava nimega kultuurikeskuse ehitamist magistraalide ristmikule on probleemiks ristmiku läbilaskvus tipptundidel ja jalakäijate turvalisus. Probleemide algus on seotud juba sügavama planeerimisprotsessiga ja tõmbekeskuste oskamatu planeerimisega. Tartu linn ja Eeden ei ole erandid, vaid tänase Eesti reeglid. Kaardilt näeme, et paradiisiaed on paigutatud Tartu suurima elanikearvuga linnaosast risti üle magistraaltänava. On selge, et selline asukoht toob kaasa ridamisi probleeme, pildil on näha ka hulganisti teeradasid, mis suunduvad otse või siis pisut loogeldes Eedenisse. Seega esimene viga on tehtud tõmbekeskuse asukoha valikul. Tõsi küll, ilmselt on asukoha valinud omanik, mitte linn. Planeerimine aga on linna õigus ja kohustus. Olga pealagi, tegite vale valiku, aga siis tuleb ka tagajärjed lahendada. Sellel, kes probleemi on põhjustanud, mitte linna maksumaksjal. Siinkohal on ilmse

Eesti on maasturite maa. Mehe au ja uhkus on neljaveoline, merevaatega. Eriline mood paistab olevat beibede varustamine länkkaritega. Eks ta peamiselt eneseupitamise haigus ole, mille ettekäändeks tuuakse ohutust. Valdavalt on see jällegi seotud egoistliku suhtumisega: ma istun kõrgemal ja mul on parem ülevaade toimuvast. Arvatakse ka, et kokkupõrke korral on suuremas autos turvalisem. Kuidas on lood tegelikult? Esiteks on suuremal autol suurem mass ja seeläbi ka samal kiirusel suurem kineetiline energia võrreldes väiksema massiga autodega. See tähendab pikemat pidurdusmaad, aga ka suuremat löögienergiat kokkupõrkel mistahes takistusega. Seega ka kurvemaid tagajärgi autos olijale. Kurvem on aga see, et suurem auto on ohtlikum eelkõige teistele liiklejatele. Eriti jalakäijatele. Eelmisel aastal suutis üks liiklusmõrvar korraga ülekäigurajal tappa kaks naisterahvast. Lisaks vähesele mõistusele aitas sellisele saavutusele kaasa kiirus ja mass. Mõneks ajaks tagavad meie turvalisust Rootsi

Tsiteerin Riigikohtu otsust 16 jaanuarist 2007 : Kohaliku omavalitsuse üheks oluliseks eesmärgiks on kohalike elanike jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomine nende igapäevaseks elutegevuseks vajalike avalikult kasutatavate hüvede näol. Avalikuks huviks on, et uued arenduspiirkonnad omaksid ühendusteid ja vajalikke kommunikatsioone, heakorda ja tingimusi ohutuks liiklemiseks, et oleks tagatud terviklik ruumiline areng, keskkonnakaitse ja elanike ohutus. Nende sõnade taga on eikeegimuukui Õiguskantsler hr. Allar Jõks.

Arhitektide liidu korraldatud konverents " Riik ja arhitektuur " on tekitanud mõningast järelkaja meedias, kuid siiski üllatavalt vähest. Mina oma nägemust teemast kommertslehtedesse toppima ei hakka ja lalisen siin omaette. Konverentsi teema ja probleemipüstitus oli igati asjakohane, kuid ma ei ole kindel, et kõik esinejad üldse sellele pihta said. Nagu Ülar Margi ettekandest nähtus, on ju ikka nii, et vaatame sama pilti, aga näeme erinevaid asju. Mida mina siis näen? Esiteks näen seda, et Eesti riik on laisk ja näilise demokraatia sildi all on kõikvõimalikud küsimused antud kohalike omavalitsuste lahendada mõtlemata sellele, kas kohalikul omavalitsusel on olemas ressursid või vähemalt võimalused nende ressursside hankimiseks, mis on vajalikud kõigi nende küsimuste lahendamiseks. Ja elu näitab, et neid ressursse ei ole kuskil. Eelkõige räägime siin inimressursist ja mitte ainult arhitektidest, mis teeb muret Ülarile. Samavõrd tõsine on olukord ka ehitus-, kommunaal- ja teede

Kuigi hetkel Hüüru küla teema on nagu vaibunud, siis ei ole see kindlasti lõplikult raugenud. Vähemalt mitte enne seda, kui Maanteeamet on projekti ühel või teisel kujul kinnitanud ja üks või teine küla selle otsuse vaidlustanud. Oli üks revidentide saade, kus seda teemat käsitleti. Saatejuht esitles teemat umbes nii, et vastuseis infrastruktuuriprojektidele on midagi eestlaslikku. Noh, nii mõnigi tahab väga uskuda oma peakuju erilisust. Ja kui keegi üldse eriline on, siis eestlased kindlasti, vähemasti enda arvates. Kui guugeldada märksõna Interactive landscape infrastructure , siis leiate muuhulgas infot mingite maastikukujunduse tarkvarade kohta, aga samas ka hulganisti artikleid teemal, kuidas inimesi kaasata projektide arutelusse tehnoloogiliste vahendite abil. Täpsemalt on tegemist metoodikaga, kus GIS tööriistad seotakse Interneti foorumiga või ka lihtsalt kommentaarikeskusega. Sisuliselt on tegemist veebipõhise aeg-ruumilise kaardi või mudeliga, millel on võimalik vaadelda proj

Olen kuulnud nurinaid, et minu blogis on tekkinud pikk paus ja olen justkui lugejaid alt vedanud. Kas mõtted otsas? Oma arvamust enam ei olegi? Selle peale sobib minu üheneljandikulist Saaremaa päritolu arvestades lugu Saaremaa poisist, kes ei rääkinud sõnakestki. Saanud juba 5 aastat vanaks, aga ikka vait kui sukk. Aga siis, kui isaga metsatöödel puu isale pähe langema hakanud, hüüdnud poiss: "Isa, hoia alt!". Noh, isa hüpanudki kõrvale, aga ehmatus hoopis sellest, et miks poiss siis ennemini suud ei pruukinud. "Ah, ei old midagi öelda". No ma arvan, et mul veel ikke on midagi öelda ja mitu juttu on tekkimas ühekorraga, nad ei ole veel valmis.. Seniks ma näitan teile mõned pildid.. Septembris sattusin Barcelona äärelinnas ühele mõttetule sillale, mille on projekteerinud Santiago Calatrava. See on Barcelonas ainus tema projekteeritud sild ja kuigi mõttetus kohas, on Lexuse reklaamides kasutatud just seda silda. Tegelikult sooviti reklaami ülesvõtted teha Smuuli viad

Vahel harva õnnestub mul ka mõni raamat läbi lugeda. Sedakorda neelasin siis Stefan Kleini Kas kõik on juhus? eestikeelse versiooni , mille pealkiri on millegipärast küsimus. Originaali pealkiri Alles Zufall on isegi minusugusele saksa-keele-mitte-tundjale arusaadav Kõik on juhus , samuti inglisekeelne All by chance ei ole muud kui Kõik on juhus(lik) . Tavaliselt, kui sedasi pealkirjas küsitakse, siis 90% tõenäosusega on vastuseks Jah . Oleks ju võinud küsida: Ega kõik ei ole ometi juhus? Tõenäosusest see raamat räägib ja mul on siiralt kahju, et ülikoolis matemaatika õppejõud otsustas meile tõenäosusteooria asemel rääkida hoopis midagi muud, millest ma enam midagi ei mäleta ja mida mul ka elus vaja ei ole läinud, sest muidu ma ehk mäletaks ka. Juhuslikult just praegu tekkis minu peas mõte, et juhuslikkus ei olegi muud, kui tõenäosuse vastand. Seega toimub ju valdavalt tõenäolisi sündmusi, mille toimumist kinnitavad juhuslikud erandid. Aga sellisel juhul peaks ju vastus raamatu pe

Tänases Reporteritunnis käsitleti jällegi Paldiski maantee rekonstrueerimise teemat. Kahjuks peab nentima, et saatejuht oli juba ette külaelanike emotsioonidest kallutatud. Sissejuhatavas lõigus maaliti maantee rekonstruktsioonist koletu pilt, mille juures kasutati ka lausvalet: viadukt ei tähenda Hüüru veski lõppu, vastupidi avanevad paremad võimalused veski tegevust arendada. Tänane maantee on pigem Veskile suureks piiranguks, sest ei ole kohta parkla rajamiseks ning maantee müra on praktiliselt Veski õuel. Viadukt ei ole kolossaalne, see on kaks korda lühem, kui hiljuti valminud Smuuli viadukt Tallinnas ja poolteist korda lühem, kui Hendriksoni küür Tallinna linnas Pärnu maanteel. Juhin tähelepanu, et Hendriksoni küüru ääres on kortermajad. Kes või mis on riik? Retoorika inimeste huvide seismise eest oli kohatu. Teed kasutavad inimesed, selle riigi kodanikud. Kes seisab siis nende inimeste huvide eest? Saatejuhile heidan ette ka seda, et saatesse ei olnud kaastatud keskkonnamõju hi

Maanteeameti tellimisel on juba pikemat aega koostatud Tallinna ringtee ja Paldiski maantee rekonstrueerimise projekti. Nagu ikka, kaasneb tee projektiga inimeste pahameel ehk NIMBY efekt. Tegemist on tüüpilise olukorraga, kus inimesed töötavad vastu mingile projektile, mille eesmärk on paljude heaolu parandada. Nagu Wikipedia ütleb, on see vastutöötamine kitsarinnaline, egoistlik ja enesekeskne. Ja tegelikult on see kõik inimlik, ka Paldiski maantee puhul. Olen selle projektiga olnud seotud erinevates rollides. Praegune roll on pigem kõrvaltvaataja oma. Minu arvamus projekti Hüüru küla läbivast osast on järgnev. Probleem Paldiski maantee on oma tänases asukohas juba sadu aastaid. Hüürus on näha ka päris vana maantee võlvsild, mille osa võlve on lagunenud ja sambatüügastele on ehitatud puidust jalakäijate sild. Vana silla kõrvale ehitatud maanteesild pärineb aastast 1958. Ilmselt sellal õgvendati ka maanteed ja sellest ajast ehk siis juba 49 aastat on maantee olnud sellisel kujul ja se

No ei saa kuidagi nõustuda Jaano-Martin Otsa naljalooga . Kuigi minu katse jalgrattaga tööle minna ei sisendanud minusse optimismi seda igapäevaselt kordama hakata, ei ole ma siiski meelt heitnud. Jalgratast ei ole loodud sporditegemise eesmärgil ja sajad miljonid inimesed kasutavad jalgratast igapäevaselt oma sõitude tegemiseks ilma higistamata. Ega seda artiklit olegi mõtet tohkem kommenteerida, lolliga pole lihtsalt mõtet vaielda. Pealegi on sellel juba piisavalt adekvaatne vastulöök antud. Aga siiski üks lingikene lugemiseks-mõtlemiseks .

Neljapäevase spondeeritud õhtusöögi tõttu jäi minu neljarattaline transpordivahend linna peale. See oli siis ettekääne kaua mõeldud eksperimendi ellu viimiseks. Sõitsin reedel rattaga tööle. Eksperiment õnnestus: jäin ellu, aga teist korda ma seda ei tee. Eksperimenteerida võiks veel multimodaalset tööle minemise viisi, ehk ratta ja rongiga. Rattaga tööle minek iseenesest on igati tore, aga .. : 13 kilomeetrit tähendab tahes tahtmata läbimärga selga, eriti, kui on vaja seljas kaasas kanda ka vahetusriideid ja arvutit. rahulikult sõites (15 km/h) tähendab see tunniajalist sõitu. meil puuduvad täna töö juures vastavad pesemisvõimalused. töökohani ei lähe rattateed ja osa distantsist on lootusetult ohtlik. Nüüd aga ülevaade eksperimendist. Nagu näha, suutsin voolida päris sirgjoonelise marsruudi tööle sõiduks . Esimene pool teekonnast oli Nõmme-Harku spordirada, puhas õhk, vaikne ja konfliktivaba. Esimene koht, kus tuli autoteed ületada, saabus alles Rahumäel. Õnneks selles kohas on liikl

EV valitsus otsustas mitte lubada NordStreamil teostada uuringuid Eesti territoriaalvetes seoses gaasijuhtme ehitamise kavatsusega. Selline otsus on rumal, et mitte öelda lapsik. Parafraseerides peaministrit ennast: kus on jumal siis, kui mõistust kodus ei ole? Eesti Valitsuse käitumise võiks eeskujuks võtta näiteks kohalikud omavalitsused. Kui riik tahab näiteks kavandada Tartu maanteed ja otsida sellele sobivat asukohta, siis trassi äärsed omavalitsused võiks öelda: "See on vale koht, minge ja uurige oma trassi Peipsi taga". Uuringud ei kahjusta kedagi ega midagi, kui neid teha mõistlikult. Uuringute mõte on leida mingile eesmärgile parim lahendus. Muidugi on arusaamised parimast lahendusest erinevad. Arendajale üks, maaomanikule teine. Arusaamine, et teise omaniku õue peal on parem lahendus, on tüüpiline kõige primitiivsema mõtlemisvõimega omanikele. Mis ei tähenda seda, et teise omaniku õue peal ei võiks ega tuleks uuringuid teha.

Sellest on juba mitu head aastat, kui kooli lastevanemate üldkoosolekul üks politseimundris naiskonstaabel rääkis, kuidas lapsed peaksid sõitma jalgrattaga vasakus teeservas. Juba tookord võttis mundrikandja üleskutse mind jahmatama. Viimasel ajal näen ma järjest enam vasakus teeservas liikuvaid jalgrattureid, seda nii Järvevana teel, kui erinevatel maanteedel. Vasakul teeservas liikujatel on ainult üks ettekääne: samal teepoolel vastutulevad autod on nähtavad ja on võimalik ohu korral reageerida. Vasakul teeservas rattaga sõitmine on väga halb mõte. Liikluseeskirjade järgi peab jalgrattur liikuma paremas teeservas. Jalgrattur ei ole jalakäija. Liikluseeskirjade eiramine ei ole mõistlik. Järgmiseks hakkame ignoreerima fooritulesid ja liiklusmärke!? Me eeldame, et kõik täidavad liikluseeskirju. Vasakul teeserval liikudes on tõenäoline, et vastu tuleb liikluseeskirju tundev ja täitev jalgrattur. Siis on eesõigus reeglite kohaselt liiklejal. Reeglite eirajal on valida kraavi ja vastusuuna

Vähe sellest, et jalakäijad on ainsad normaalsed inimesed , on nad ka ainsad tõeliselt vabad inimesed. Kivirähk Andruse mõttekäik ei ole üldse naljakas, vaid karjuvalt tõsine reaalsus. Sõltub muidugi, kummalt poolt plekki "elu ennast" vaadata. Elu ise on palju võimalusi, valikuid. Me elame vabade inimeste vabas riigis. Me arvame, et see vabadus on ime. Vaba riik on võib-olla tõesti üks võimalustest, mis ei ole iseenesest mõistetav. Seda enam, miks siis oma vabadusi piirata?

Euroopa Liidus on seatud kõrged eesmärgid vähendada aastaks 2015 võrreldes 2001 aastaga liiklusõnnetuses hukkunute arvu poole võrra. Senised tulemused on näidanud erinevaid arenguid erinevates riikides. Lähtetasemed on olnud väga erinevad, kuid sõltumata liiklusohutuse tasemest on kogemus see, et olukorda on võimalik parandada. Milles on aga edu võti? Aasta 2006 seisuga oli enim paranenud liiklusohutuse olukord Prantsusmaal. Miks? Peamiselt sel põhjusel, et Jacques Mitterrand seadis liiklusohutuse presidendivalimistel oma prioriteediks nr 1. Kõik algab juhtidest, ma mõtlen siinkohal liidreid. Peale valimisi algas tõhus töö liiklusohtuse parandamisel. See ei tähendanud uute, laiemate teede ehitamist, vaid liiklusjärelevalve tõhustamist ja liiklejate teadvustamist. Kui varem ei olnud meil nii tavalisi liiklusalaseid kampaaniaid Prantsusmaal tehtud, siis nüüd vallutati ringhääling radikaalsete reklaamidega. Tulemus: hukkunute vähenemine 35%! Septembri teisel päeval esines president Ilves

Augustikuu viimasel päeval sai ette võetud päikeseloojangu süstamatk ümber Pedassaare. Kui päev varem tundus mõte veel üsna crazyna , siis reede hommikul oli päike väljas. Õhutemperatuur, tõsi küll, väga palju lubav ei olnud, napp 10. Julge hundi rind on ikka auguline ja kohapeal selgus, et vesi on õhust oluliselt soojem. Pildil näha sihtkoht - Pedassaar. Merel puhus läänetuul, kuid saare allatuult rannikul oli meri täiesti tuulevaikne. Peale saarele ringi peale tegemist suundusime tagasi Valkla suunas. Selleks hetkeks oli päike loojunud. Avamerel oli näha üks suurem tume pilv, millest lahistas sadada. Ka maa pool paistis sademeid. Kiirelt pimenevates tingimustes liikusime kiirelt kalda suunas. Kui kohale jõudsime ja kaldal süstast väljusime, algas tihe rahe. Suvele sai seega punkt pandud ujumisega rahesajus. Viimane vint! Ps, matkajuhiks oli meile Roland Reimann Retkedest , kes esimese septembri hommikul kavatses süstaga Soome sõita...

Üks tähtis mees olla just niimoodi hiljuti öelnud. Ja mina olen kahe käe ja kolme jalaga poolt! Käisin mina koos juhatusega siis Tartu vallas uurimas/proovimas kergliiklusteid ja -tunneleid. Veel ei ole see võrgustik täielik, aga ühe valla kohta on juba päris palju "jupikesi". Kui nende jupikeste vahele jääb mõni väiksema liiklusega kõrvalmaantee või suisa kohalik tee, siis on võimalik mõnusalt ja autodest segamatult turvaliselt liikuda. Igatahes siin on meie trajektoor Google Earthis uurimiseks . Eelmisel aastal Tartu ja Kõrveküla vahele Euroopa rahaga tehtud kergliiklustee on igati mõnus. Selle lõigu on vallanud uisutajad (muidugi järgmisel päeval toimus ka esimene Tartu uisumaraton). Kui neid on palju ja koos, siis kipub kolm meetrit kitsaks jääma. Mõnus on see, et kogu trassil ei ole praktiliselt konflikte mingite mahasõitudega, loodetavasti see nii ka jääb. Kaks tunnelit on avarad, umbes nagu Euroopas. Ps, pilt on tehtud aasta tagasi. Kõrvekülast edasi jätkasime mööda Kõ

Reedel liikusin Tallinnast Tartu poole tipptunni viimastel minutitel. Alustasin sõitu täpselt kell seitse. Kiirus kolonnis oli normaalne, alla 90 langes vaid korraks enne Kose-Uuemõisat. Tegin palju pilte, aga avaldaksin seekord ainult ühe. Pildil oleva Nissani-mehe (164 MKA) saavutustest ma ei räägi. Kui keegi teab tema ema, siis paluks teatada talle, et tema pojal on siin ilmas jäänud vähe elada. Ehk jõuab veel midagi asjalikku õpetada, enne kui poiss endaga süütuid inimesi kaasa võtab. Laupäeval käisin rattaga sõitmas (sellest tuleb eraldi lugu), kus nägin lillede ja mornide nägudega inimesi. Nad olid tulnud Jõhvi-Tartu-Valga maanteel tutvuma olukorraga. Tegemist on kohaga, kus samal hommikul oli surma saanud 3 inimest . Sama saatus ootab Nissanimeest.

Inimesed väärivad oma juhte. Seda tõestas hapukurgihooaja lõpetuseks unise suvepealinna linnapea Hr. Viisitamm. Võtmata kuulda minu kuldset sõnavõttu , otsustas poliitikuhakatis Pärnu linnas muuhulgas ka liiklust korraldama hakata. Tulemusest saab lugeda siin ja siin . Iseenesest ju tore, et linnapea on viskunud jalakäijate põhiseaduslike õiguste kaitsele :)

Inimene on loodud käima kahel jalal. See on inimese loomulik liikumisviis ajast, kui me õppisime tööriistu tegema ja sõrmeküüsi füüsilise tööga kulutama. Kuna jala käimine on meie loomulik liikumisviis, siis kõik muud viisid on meie väikeste ajude poolt laiskusest sünnitatud ebaloomulikud liikumisviisid. Võiks suisa öelda, et ebanormaalsed liikumisviisid. Kui mingi osa inimestest on valinud ebanormaalse liikumisviisi, millega kaasnevad piirangud normaalselt liikuvatele inimestele, siis rikutakse ju nende normaalsete inimeste elementaarseid põhiõigusi?! Kindlasti olete lugenud või kuulnud uudistes, et "vales kohas teed ületanud jalakäija sai autolt löögi". Mis on vale koht? Mis õigusega ebanormaalsed ahistavad normaalseid? Miks normaalsed peavad käima ringi, et ebanormaalsed võiksid sõita otse? Liikluseeskirjad peaks ju kehtima kõigile ja eeskirjades on palju sätteid, mis on jalakäijatele järgimiseks kohustuslikud. Samas ei pea jalakäija käima jalakäimise koolis, tegema ARKis

Helsingi piirkonna koostööesindus (yhteistyövaltakunta) alustas reklaamikampaaniat ühistranspordi populariseerimiseks ja kasutuse suurendamiseks üsna huvitava lähenemisega. Telereklaamis küsib isa pojalt raha autole bensiini ostuks. Pojal teadagi on "pappi rullis", sest ta kasutab ühistransporti. Reklaam niisiis kutsub rikastuma. Vaata sinagi kampaania lehekülgi, muuhulgas reklaamvideoid . Muidugi on ühistranspordi haipimisel sügavam mõte: liiklusummikute vähendamine ja ennetamine autost sõltuvuse vähendamise kaudu. Nagu näete, pakuvad soomlased mitmeid võimalusi ühistranspordi eelistamiseks. See eeldab koostööd ja jätkusuutlikku poliitikat. See omakorda seda, et poliitikud annavad lahkesti transpordiplaneerimise spetsialistidele, mitte ei tegele sellega ise ajutise populaarsuse saavutamiseks ja alalise liikluskaose tekitamiseks.

Järve selveri juures on igahommikune standardolukord, kus liikluspederastid ei pea millekski sõidusuundi eraldavat topeltpidevat joont. Siin pildil tänahommikune stiilinäide. Kui ma ei eksi, siis järgnev rassistliku kalduvusega anekdoot pärineb vist Lõuna-Aafrika vabariigist: Mis on vahet neegril ja topelt pideval joonel? Topelt pidevast joonest ei tohi üle sõita!

Öeldakse, et on olemas hädavaled, lihtsalt valed, suured valed ja .. statistika. Minu 12 juuli postitusele reageeris elavalt Nipi ja eravestluses tekkinud arutelu tulemusena selgus, et statistika on problemaatiline. Kõige täpsemini teame me liikluses hukkunute arvu, kuid ka siin on aga. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunuks loetakse inimene, kui ta sureb 30 päeva jooksul õnnetuse toimumise hetkest. Kui vaevad viivad manalasse kasvõi päev hiljem, siis loetakse ohver raskelt vigastatuks. Igas riigis on kokkulepped tagajärgede statistikaks muutmisel erinevad. Seega ei saa ka riikide vahel võrrelda numbreid absoluutsena. Nipi väitel käsitleb Maanteeameti statistika ainult neid õnnetusi, kus on vigastatud või hukkunud. Tegelikult ei ole see ka päris tõene, sest teeregistri päringust võib leida hulganisti õnnetusi ka ilma vigastatute või hukkunuteta. Pigem on nii, et Maanteeameti statistika = Politsei statistika. Liikluskindlustusfondi andmetel juhtub õnnetusi muidugi paaaalju rohkem. Ja nen

See, mida wips teadis juba mõnda aega, on nüüd siis suurest meediast ka selgeks saanud: laulva revolutsiooni lapsed tekitavad meil liikluses probleeme. Ei ole seegi üllatus, et kui nõudlus ületab tunduvalt pakkumist, siis kvaliteet läheb alla. Loe ise, mida nad Päevalehes teavad .

Sekundeerin Rein Veidemanni loole Postimehes . Nimelt tahtsingi juba sel teemal postitada. Tulin ka mina enda jaoks ebatavalisel ajal Tartust, ehk siis pühapäeva õhtusel tipptunnil. Tavaliselt ma väldin selliseid emotsioone. Teadke, et ka minul on kombeks politseile helistada ja huligaanide autonumbreid ette lugeda. Ma ei tea, kas ma helistasin sel pühapäeval enne või pärast Reinu, aga dispetšeri häälest sain aru, et ma ei ole esimene ja tõenäoliselt ka mitte viimane helistaja. Niisiis kuulati minu hala ära, pandi numbrid kirja ja sellega lugu lõppes. Aga, mul on ka mõned pildid :) Liikluspederast Opel Omega roolis. Mul on number ka kuskil paberil kirjas. Leitud, see on 384 ARN. Pilt on tehtud vahetult enne seda, kui terve kolonn vastutulevaid autosid peenrale suunati. Klikka pilti, siis näed suuremalt, et oopeli ja vastutuleva auto vahe on ca 6 joont. Joone pikkus on 3 meetrit ja joonte vahe 9 meetrit. Kokku teeb see siis ca 70 meetrit. Minu spidomeeter näitas sel hetkel kiiruseks ca

Käisin eile Haapsalus ja tagasiteel sain " kerge " shoki. Nimelt tuli mulle vastu mingi suvaline erasõiduk kollase vilkuriga (hooldussõiduk). Kuna oli juba hämar, siis ei näinud ma pimestavate tulede tõttu esiti üldse, et autojuhil oli käsi "pulgakommiga" aknast väljas. Seda nägin alles küljepeeglist. Järgnes veel üks sõiduauto, mis kaldus vastassuunarajale ehk siis sõitis mulle otse vastu. Hakkasin aru saama, et tuleb ennast koomale võtta. Kaugemalt paistis midagi suuremat, mis vilgutad kaugtulesid, kuniks olingi peenral peatunud. Lõpuks oli tulede tagant näha tervet maja! Ma olen Tallinn-Tartu maanteel korduvalt kohanud kolonnide viisi liikuvaid majaosi, mis on siiski mahtunud ühele teepoolele. Selline mölakas liikus aga ca 70km/h sulgedes kogu tee. Ma leian, et selline "üle sõitmine" kellegi isiklikes huvides riigi põhimaanteel on sigadus. Mind ei huvita, kas selline tegevus on kooskõlastatud või mitte, kas tingimused lubavad sellise kiirusega vedada

Siseminister Jüri Pihl avaldas täna Postimehes enesekiituse . Muidugi on mul hea meel, et juulis on liiklussurmade arv viimase aja tendentse ja eelmise aasta juulikuud silmas pidades väiksem. Kas aga on mõtet minna ennast kiitma ühe kuu positiivsema tulemi põhjal? Öeldakse, et statistika, see on suurte valede kogum. Tegelikult saab statistikat interpreteerida ja asju näidata vastavalt vajadusele positiivsema või negatiivsemana. Eelmise aasta juulikuuga võrdlust teha on suht mõttetu, sest see oli teatavasti üle aegade mustemaid juulikuid. Eelmise aasta juulist õigupoolest algaski see vähikäik liikluses. Siiski arvan, et politseis toimuv on positiivne ja suund on õige. Ja oleks ka rumal jääda lootma, et keegi teine politseid kiitma hakkab, kui mitte politsei kõrgeim juht ise. Võtkem seda artiklit siis, kui motivatsioonipaketti meie tublidele politseinikele. Ja kahtlemata on lõpuks meil mees pukis, kes võtab kiiruskaamerate teemat tõsiselt ja ei põe oma kolleegide (loe: poliitikute ) väär

Mulle meeldib Soomes käia, käin seal üsna tihti. Olen harjunud soomlastega, kes ei ole mitte kõik ühesugused laevadel ja Tallinna Vanalinnas lällavad odava napsu austajad. Esimest korda käisin või pigem olin Soomes tervelt 3 kuud 1994 aastal. See oli abiks kogemus. Elades ja nähes, kuidas elavad soomlased, oli võimalus tutvuda juba tol ajal nende arusaamisega mõnusast elukeskkonnast. Väikesed või pigem mõõdukad eramajad looklevate elutänavate ääres, igati terviklik infrastruktuur, teenused, jne. Liigeldes igapäevaselt jalgrattaga, aga tööasjus ka autoga ei leidnud ma midagi vastumeelset. Asuntomessut on kogemus, mis mul seni puudus. 32 aastat tagasi toimus sellise nimega sündmus esmakordselt Hämeenlinnas. Nüüd siis jälle samas kohas . Vahepeal on mess toimunud igal aastal erinevates linnades. Selle suve lühikese puhkuse üks eesmärke oli seni puudunud kogemuse saamine. Soovitan inimestele, kellel maja hankimine plaanis, kindlasti käia sellisel sündmusel. Kui ei jõua sel aastal Hämeenlin

Eestis on hea vene tava (loe: normi) kohaselt sõiduraja laiuseks olnud 3,75, seda nii linnas kui maanteedel. Praegu kehtiva normi kohaselt on madalama kategooria teedel (III ja madalam) sõiduraja laiuseks 3,5 ja vähem meetrit. Siiski tavatsetakse ka III kategooria teedel markeerida sõiduraja 3,75m. Miks? Tean küll, aga jätan seekord enda teada. Mujal on 3,75m kasutusel ainult kiirteedel. Linnades on normaalsed raja laiused 2,75..3,5m, maanteedel 3,5m. Kuidas on aga õnnetustega? Vahe on 2 kuni 4 korda meie kahjuks. Tallinna linnas hukkus 2006 aastal 20 inimest, Helsingis 13. Summaarsete numbritega on vahekord sarnane. Sama lugu on teepeenardega. Sovjetliku maailmakorralduse aluseks oli põllumajandus ja militarism. Seetõttu tuli tee ehitada laiem, et peenralt lisa võttes saaks kombainid ja tankid vabalt ka maanteel liikuda. Täna kasutavad seda lisavõimalust rullnokad. Mida laiem on tee, seda kauem võtavad aega kõikvõimalikud manöövrid, seda nii sõidukitele, kui ka jalakäijatele. Näiteks

Hommikul ärgates ei mõtle keegi meist nii, et täna on ilus päev (olgu või reede ja 13), täna ma koju ei tule, sest kavas on osalemine liiklusõnnetuses, seejärel pikem puhkus haiglas või sootuks Pärnamäel . Lehest aga loeme, et keegi sõitis vastu puud või jalakäijat, nii ja nii mitu hukkunut ja vigastatut, jne. Kas see oligi nende plaan? On üsna kindel, et liiklejate hulgas on ka täiesti konkreetseid enesetapjaid, kes eelistavad puukoore lõhkumist köiele või tornmaja katuselt alla hüppamisele. Seda oleks hea tahtmise korral võimalik ka välja selgitada, puht statistilistel eesmärkidel paraku selle peale ressursse ei kulutata. Seega statistika selle koha pealt valetab, me ei tea, kui palju õnnetustest on õnnetused. Liiklus ei ole ohutu, ei ole kunagi olnud ega saagi olema. Selge, et mootorite tulekuga on liiklus muutunud järsult ohutumaks, kuid õnnetusi juhtus ka enne mootorite tulekut. On inimesi jäänud hobuvankrite ja saanide alla. Eestis on näiliselt olukord liikluses pikka aega parane

Passinud konstaablihärra sinivalge masinaga põõsas, kui kuumusest virvendava asfaldi taustal olla vaevu liikumas üht plekist kookonit nähe. Tõstnud siis saua horisontaalasendis õla kõrgusele ja saanudki liikurmasin pidama. Sees istunud neli kaamet prouat. "Konstaabel see-ja-see, Teie dokumendid, palun!" Ulatanud proua vajalised paberid. "Vabandage, miks te siin maanteel nii aeglaselt sõidate ja liiklust takistate?" "Aga märgi peal oli ju kirjas 20" "Hmm, see on ju tee number, mitte lubatud kiirus" "?!?,!" "Aga miks te siis nii kaamed olete, juhtus midagi või?" "Eeee, sedant et,.. me tulime just maanteelt, mille number oli 200"

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas .. Olga pealagi, lühidalt.. otsustasin oma blogi avada, sest vahel on tunne, et tahaks midagi öelda. Niisama akent lahti teha ja karjuda.. ei ole vist mõtet. Hoiatan ette, et kui ma kirjutan, siis valdavalt professionaalsest kretinismist.