Otse põhisisu juurde

Liiklushuligaania, vol 2

Reedel liikusin Tallinnast Tartu poole tipptunni viimastel minutitel. Alustasin sõitu täpselt kell seitse. Kiirus kolonnis oli normaalne, alla 90 langes vaid korraks enne Kose-Uuemõisat. Tegin palju pilte, aga avaldaksin seekord ainult ühe.
Pildil oleva Nissani-mehe (164 MKA) saavutustest ma ei räägi. Kui keegi teab tema ema, siis paluks teatada talle, et tema pojal on siin ilmas jäänud vähe elada. Ehk jõuab veel midagi asjalikku õpetada, enne kui poiss endaga süütuid inimesi kaasa võtab.
Laupäeval käisin rattaga sõitmas (sellest tuleb eraldi lugu), kus nägin lillede ja mornide nägudega inimesi. Nad olid tulnud Jõhvi-Tartu-Valga maanteel tutvuma olukorraga.
Tegemist on kohaga, kus samal hommikul oli surma saanud 3 inimest. Sama saatus ootab Nissanimeest.

Kommentaarid

  1. Reedel kella ühe kaares alustasin sõitu Tartu poole. Pilte ei teinud. Eelistasin rahulikult kolonnis kulgemist, spido järgi 92 ja 96 vahel (tegelik siis pakuks 85-90 arvestades spido viga). Kolonni vedas kütuserekka, minu ja rekka vahel oli alguses nii 8-9 sõidukit, kuid poole tee peale olid teised vahelt ära loksunud (kes mööda kes kõrvale) ja kui rekka mingi mosse taha pidama jäi (80), siis sain ise mõlemast korraga mööda. Edasi kulges liikumine suht vaba teega, kuniks Transit jälle 80-ga liiklust takistas, üks käruga traktor kogu moosi ummistas ja lõpuks Adavere järel RAF mikrobuss üle 65 ei tahtnud või suutnud. Ülemiste ristist Tartu kesklinna 2.15 ilma riskideta. Keskmiseks 6.4 liitrit sajale mis keskealise auto kohta kõige hullem näitaja polegi.
    Ketserlik mõte Puurmani silla lähikonnas - et kui aegajalt fooridega liiklus pakettideks pressida, kujunevad vastassuunaliste pakettide vahele rahuliku möödasõidu tsoonid ja iga liikleja saab omale sobiva kiirusega grupi valida. Järgmine foorifilter tõmbab grupid küll kokku, kuid järjestus juba paigas ja möödasõite pole vaja.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun

Ausad hädavaled

Selle artikli kirjutasin ma 2018 aasta kevadel. Ei teagi miks ta tookord avaldamata jäi, aga tänaste uudiste valguses võiksin sama teksti uuesti kirjutada, sest kunagi minu poolt ennustatud 15 miljardit on ka lõhki.  Võrreldes 2018 aastaga on muutunud see, et maanteede hoiu raha on kärbitud pea 3 korda väiksemaks, elektriautod on populaarsed ja kehtestatakse automaks, samal ajal raudteedel puudub tulu ja selle ülalpidamist toetatakse üle 30 miljoniga aastas. Riik on küll näiliselt õhuke, aga praeguseks on RBE aastased palgakulud kasvanud juba 10 miljonini ja kasvavad hooogsalt edasi. Projekti aus koordinaator küll enam projekti ei koordineeri. Kui nüüd peaks uuesti tulevikku ennustama, siis ..  ah, parem mitte.  Tule võrklaev appi! --- Võrreldes ühte õuna korvitäie kartulitega ning esitades ainult meelepärast infot saab maalida pildi meie tulevase söögiisu rahuldamiseks sobiva ühe mahetoodetud õunaga pestitsiididega mürgitatud mädanevate kartulite asemel. Rail Baltica projektikoordi

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin