Otse põhisisu juurde

Liiklushuligaania, vol 2

Reedel liikusin Tallinnast Tartu poole tipptunni viimastel minutitel. Alustasin sõitu täpselt kell seitse. Kiirus kolonnis oli normaalne, alla 90 langes vaid korraks enne Kose-Uuemõisat. Tegin palju pilte, aga avaldaksin seekord ainult ühe.
Pildil oleva Nissani-mehe (164 MKA) saavutustest ma ei räägi. Kui keegi teab tema ema, siis paluks teatada talle, et tema pojal on siin ilmas jäänud vähe elada. Ehk jõuab veel midagi asjalikku õpetada, enne kui poiss endaga süütuid inimesi kaasa võtab.
Laupäeval käisin rattaga sõitmas (sellest tuleb eraldi lugu), kus nägin lillede ja mornide nägudega inimesi. Nad olid tulnud Jõhvi-Tartu-Valga maanteel tutvuma olukorraga.
Tegemist on kohaga, kus samal hommikul oli surma saanud 3 inimest. Sama saatus ootab Nissanimeest.

Kommentaarid

  1. Reedel kella ühe kaares alustasin sõitu Tartu poole. Pilte ei teinud. Eelistasin rahulikult kolonnis kulgemist, spido järgi 92 ja 96 vahel (tegelik siis pakuks 85-90 arvestades spido viga). Kolonni vedas kütuserekka, minu ja rekka vahel oli alguses nii 8-9 sõidukit, kuid poole tee peale olid teised vahelt ära loksunud (kes mööda kes kõrvale) ja kui rekka mingi mosse taha pidama jäi (80), siis sain ise mõlemast korraga mööda. Edasi kulges liikumine suht vaba teega, kuniks Transit jälle 80-ga liiklust takistas, üks käruga traktor kogu moosi ummistas ja lõpuks Adavere järel RAF mikrobuss üle 65 ei tahtnud või suutnud. Ülemiste ristist Tartu kesklinna 2.15 ilma riskideta. Keskmiseks 6.4 liitrit sajale mis keskealise auto kohta kõige hullem näitaja polegi.
    Ketserlik mõte Puurmani silla lähikonnas - et kui aegajalt fooridega liiklus pakettideks pressida, kujunevad vastassuunaliste pakettide vahele rahuliku möödasõidu tsoonid ja iga liikleja saab omale sobiva kiirusega grupi valida. Järgmine foorifilter tõmbab grupid küll kokku, kuid järjestus juba paigas ja möödasõite pole vaja.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun