Maa tuleb täita kergliiklusteede ja -tunnelitega

Üks tähtis mees olla just niimoodi hiljuti öelnud. Ja mina olen kahe käe ja kolme jalaga poolt!
Käisin mina koos juhatusega siis Tartu vallas uurimas/proovimas kergliiklusteid ja -tunneleid. Veel ei ole see võrgustik täielik, aga ühe valla kohta on juba päris palju "jupikesi". Kui nende jupikeste vahele jääb mõni väiksema liiklusega kõrvalmaantee või suisa kohalik tee, siis on võimalik mõnusalt ja autodest segamatult turvaliselt liikuda. Igatahes siin on meie trajektoor Google Earthis uurimiseks.
Eelmisel aastal Tartu ja Kõrveküla vahele Euroopa rahaga tehtud kergliiklustee on igati mõnus. Selle lõigu on vallanud uisutajad (muidugi järgmisel päeval toimus ka esimene Tartu uisumaraton). Kui neid on palju ja koos, siis kipub kolm meetrit kitsaks jääma. Mõnus on see, et kogu trassil ei ole praktiliselt konflikte mingite mahasõitudega, loodetavasti see nii ka jääb. Kaks tunnelit on avarad, umbes nagu Euroopas. Ps, pilt on tehtud aasta tagasi.
Kõrvekülast edasi jätkasime mööda Kõrveküla-Lähte kõrvalmaanteed, mida mööda kulgeb ka rahvusvaheline jalgrattamarsruut nr 4. Kui Kõrveküla juures saab näha tänase Eesti kinnisvara imesid, siis edasi jätkub pikkade tõusude ja langustega maastik.
Meenub, et Soomes pidi olema ainult kaks mäge: ylämäki ja alamäki (ülesmägi ja allamägi).
Enne Lähtet piilusin vana väetisehoidla ukse vahelt sisse.
Ei olnud ilus vaatepilt.
Lähte vaatetornist saime sootuks teistsuguse elamuse. Kohalikud aktivistid on kõvasti vaeva näinud spordiradade kaevamisega. Liivane pinnas ei ole aga väga püsiv. Loodetavasti võetakse midagi ette nõlvade kindlustamisega, muidu hakkavad puud lihtsalt radadele langema.
Edasi jõudsimegi värskele Tartu-Tabivere remondilõigule Piibe maanteel. Ülevaatuse tulemusena selgus mõningasi tagantjärele tarkusi.
Maantee ja kergliiklustee vahele tuleks alati rajada küvett, et vesi ei kannaks pinnast või misiganes lahtist ollust kergliiklusteele. Muidu on tulemus näotu, aga ka ohtlik. Murukamara tekkimisega see probleem väheneb, kuid ei kao. Talvel tähendab see libedat teed.
Lähte kooli juurde rajatud kergliiklustunnel on sootuks tööõnnetus.
Loomkatse näitas, et jalgrattaga on võimalik seda läbida, aga.. no vaadakem nüüd veel Kõrveküla tunneli pilti.. ja siis veel seda hiireurgu. Püüdes näha positiivset igas asjas, pean nentima, et Lähte tunnelil on oma sõnum: "vaadake lapsed, sellist tunnelit ei maksa tahta". See ei lohuta muidugi Lähte koolilapsi ja nende vanemaid. Kuigi tunnel ei ole suurem asi, on see siiski võimalus ellu jääda ja parem valik, kui maantee ületamine autode vahelt.
Lähtelt liikusime Piibe maanteed mööda tagasi Tartu suunas. Paraku lõppes kergliiklustee samas ära, mistõttu jätkasime sõidutee servas. Natuke maad hiljem oli veel üks suht mõttetu jupike kergliiklusteed. Korralik kergliiklustee algas ca 4km enne linna piiri. Natuke oli sellelt veel katet puudu, aga üldiselt puhas sõidurõõm. Enne linna sisenemist keerasime Jõhvi-Tartu-Valga maanteele ja sõitsime kuni uue ringristmikuni, kus samal hommikul oli liiklusmõrvar tapnud ennast ja kaks oma kaaslast. Kuigi antud juhtumis on üsna selge õnnetuse põhjus, siis oma osa on ka ringristmikul. Paratamatult on ringristmik põhimaanteel ootamatu. Peale pikka kiiret sõitu ei taju juht enam väiksematel kiirustel tegelikku kiirust. Veidi väiksem kiirus tundub juba venimisena. Seetõttu on tavaline, et ei saada õigel ajal pidama või sõidetakse ristmikule liialt suure hooga. Selleks, et juht saaks aru tegelikust kiirusest, on vaja keskkonnas muudatusi. Näiteks lauge kurv, haljastuse lähemale toomine ja tee kitsendamine on tavapärased võtted, mis sunnivad juhti rohkem hoogu maha võtma. Antud kohas on probleemiks ka see, et ringristmik on planeeritud liiga tasane ja ta ei ole eemalt nähtav. Raadi ringristmikul seda probleemi ei ole, kuna ring ise on väiksem ja selle keskele on paigaldatud lisaks haljastusele ka suured kivimürakad.