Otse põhisisu juurde

Maa tuleb täita kergliiklusteede ja -tunnelitega

Üks tähtis mees olla just niimoodi hiljuti öelnud. Ja mina olen kahe käe ja kolme jalaga poolt!
Käisin mina koos juhatusega siis Tartu vallas uurimas/proovimas kergliiklusteid ja -tunneleid. Veel ei ole see võrgustik täielik, aga ühe valla kohta on juba päris palju "jupikesi". Kui nende jupikeste vahele jääb mõni väiksema liiklusega kõrvalmaantee või suisa kohalik tee, siis on võimalik mõnusalt ja autodest segamatult turvaliselt liikuda. Igatahes siin on meie trajektoor Google Earthis uurimiseks.
Eelmisel aastal Tartu ja Kõrveküla vahele Euroopa rahaga tehtud kergliiklustee on igati mõnus. Selle lõigu on vallanud uisutajad (muidugi järgmisel päeval toimus ka esimene Tartu uisumaraton). Kui neid on palju ja koos, siis kipub kolm meetrit kitsaks jääma. Mõnus on see, et kogu trassil ei ole praktiliselt konflikte mingite mahasõitudega, loodetavasti see nii ka jääb. Kaks tunnelit on avarad, umbes nagu Euroopas. Ps, pilt on tehtud aasta tagasi.
Kõrvekülast edasi jätkasime mööda Kõrveküla-Lähte kõrvalmaanteed, mida mööda kulgeb ka rahvusvaheline jalgrattamarsruut nr 4. Kui Kõrveküla juures saab näha tänase Eesti kinnisvara imesid, siis edasi jätkub pikkade tõusude ja langustega maastik.
Meenub, et Soomes pidi olema ainult kaks mäge: ylämäki ja alamäki (ülesmägi ja allamägi).
Enne Lähtet piilusin vana väetisehoidla ukse vahelt sisse.
Ei olnud ilus vaatepilt.
Lähte vaatetornist saime sootuks teistsuguse elamuse. Kohalikud aktivistid on kõvasti vaeva näinud spordiradade kaevamisega. Liivane pinnas ei ole aga väga püsiv. Loodetavasti võetakse midagi ette nõlvade kindlustamisega, muidu hakkavad puud lihtsalt radadele langema.
Edasi jõudsimegi värskele Tartu-Tabivere remondilõigule Piibe maanteel. Ülevaatuse tulemusena selgus mõningasi tagantjärele tarkusi.
Maantee ja kergliiklustee vahele tuleks alati rajada küvett, et vesi ei kannaks pinnast või misiganes lahtist ollust kergliiklusteele. Muidu on tulemus näotu, aga ka ohtlik. Murukamara tekkimisega see probleem väheneb, kuid ei kao. Talvel tähendab see libedat teed.
Lähte kooli juurde rajatud kergliiklustunnel on sootuks tööõnnetus.
Loomkatse näitas, et jalgrattaga on võimalik seda läbida, aga.. no vaadakem nüüd veel Kõrveküla tunneli pilti.. ja siis veel seda hiireurgu. Püüdes näha positiivset igas asjas, pean nentima, et Lähte tunnelil on oma sõnum: "vaadake lapsed, sellist tunnelit ei maksa tahta". See ei lohuta muidugi Lähte koolilapsi ja nende vanemaid. Kuigi tunnel ei ole suurem asi, on see siiski võimalus ellu jääda ja parem valik, kui maantee ületamine autode vahelt.
Lähtelt liikusime Piibe maanteed mööda tagasi Tartu suunas. Paraku lõppes kergliiklustee samas ära, mistõttu jätkasime sõidutee servas. Natuke maad hiljem oli veel üks suht mõttetu jupike kergliiklusteed. Korralik kergliiklustee algas ca 4km enne linna piiri. Natuke oli sellelt veel katet puudu, aga üldiselt puhas sõidurõõm. Enne linna sisenemist keerasime Jõhvi-Tartu-Valga maanteele ja sõitsime kuni uue ringristmikuni, kus samal hommikul oli liiklusmõrvar tapnud ennast ja kaks oma kaaslast. Kuigi antud juhtumis on üsna selge õnnetuse põhjus, siis oma osa on ka ringristmikul. Paratamatult on ringristmik põhimaanteel ootamatu. Peale pikka kiiret sõitu ei taju juht enam väiksematel kiirustel tegelikku kiirust. Veidi väiksem kiirus tundub juba venimisena. Seetõttu on tavaline, et ei saada õigel ajal pidama või sõidetakse ristmikule liialt suure hooga. Selleks, et juht saaks aru tegelikust kiirusest, on vaja keskkonnas muudatusi. Näiteks lauge kurv, haljastuse lähemale toomine ja tee kitsendamine on tavapärased võtted, mis sunnivad juhti rohkem hoogu maha võtma. Antud kohas on probleemiks ka see, et ringristmik on planeeritud liiga tasane ja ta ei ole eemalt nähtav. Raadi ringristmikul seda probleemi ei ole, kuna ring ise on väiksem ja selle keskele on paigaldatud lisaks haljastusele ka suured kivimürakad.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Tiskre turbo

Turbo-ringristmikud on hollandlaste leiutis, mida me oleme hakanud ka Eestis kasutusele võtma.   Guugeldades leiate väga palju näiteid maailmast , kuidas turboringid peaksid välja nägema. Turbo-ringristmiku mõte on selles, et igalt ringristmiku rajalt saab liikuda ainult selleks ettenähtud suundades ja sõiduraja vahetamine ringil ei ole ette nähtud ega ka füüsiliste tõkete tõttu ka võimalik. Samuti ei ole võimalik turboringil jääda pulmarongiga keerutama ja linna ummistama, mis Taaralinnas üsna populaarne tegevus on. Kõige esimene ja suhteliselt hästi õnnestunud lahendus on näiteks Tartus Annelinnas Sõpruse ringristmik , kuid sellel puuduvad raja vahetamise tõkked. Turboringe on tehtud veel mitmele poole, näiteks Tondi tänava ja Linnu tee ristmikule. Paljudel juhtudel on eksitud geomeetria joonistamisega, mistõttu liiklemine ringil ei toimu nii, nagu ideaalis peaks. Raja vahetamine ise ei olekski probleem, aga probleem on kiire ringile peale sõit ja sisemise raja "lõikamine"

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi