wips

Vahel harva õnnestub mul ka mõni raamat läbi lugeda. Sedakorda neelasin siis Stefan Kleini Kas kõik on juhus? eestikeelse versiooni , mille pealkiri on millegipärast küsimus. Originaali pealkiri Alles Zufall on isegi minusugusele saksa-keele-mitte-tundjale arusaadav Kõik on juhus , samuti inglisekeelne All by chance ei ole muud kui Kõik on juhus(lik) . Tavaliselt, kui sedasi pealkirjas küsitakse, siis 90% tõenäosusega on vastuseks Jah . Oleks ju võinud küsida: Ega kõik ei ole ometi juhus? Tõenäosusest see raamat räägib ja mul on siiralt kahju, et ülikoolis matemaatika õppejõud otsustas meile tõenäosusteooria asemel rääkida hoopis midagi muud, millest ma enam midagi ei mäleta ja mida mul ka elus vaja ei ole läinud, sest muidu ma ehk mäletaks ka. Juhuslikult just praegu tekkis minu peas mõte, et juhuslikkus ei olegi muud, kui tõenäosuse vastand. Seega toimub ju valdavalt tõenäolisi sündmusi, mille toimumist kinnitavad juhuslikud erandid. Aga sellisel juhul peaks ju vastus raamatu pe

Tänases Reporteritunnis käsitleti jällegi Paldiski maantee rekonstrueerimise teemat. Kahjuks peab nentima, et saatejuht oli juba ette külaelanike emotsioonidest kallutatud. Sissejuhatavas lõigus maaliti maantee rekonstruktsioonist koletu pilt, mille juures kasutati ka lausvalet: viadukt ei tähenda Hüüru veski lõppu, vastupidi avanevad paremad võimalused veski tegevust arendada. Tänane maantee on pigem Veskile suureks piiranguks, sest ei ole kohta parkla rajamiseks ning maantee müra on praktiliselt Veski õuel. Viadukt ei ole kolossaalne, see on kaks korda lühem, kui hiljuti valminud Smuuli viadukt Tallinnas ja poolteist korda lühem, kui Hendriksoni küür Tallinna linnas Pärnu maanteel. Juhin tähelepanu, et Hendriksoni küüru ääres on kortermajad. Kes või mis on riik? Retoorika inimeste huvide seismise eest oli kohatu. Teed kasutavad inimesed, selle riigi kodanikud. Kes seisab siis nende inimeste huvide eest? Saatejuhile heidan ette ka seda, et saatesse ei olnud kaastatud keskkonnamõju hi

Maanteeameti tellimisel on juba pikemat aega koostatud Tallinna ringtee ja Paldiski maantee rekonstrueerimise projekti. Nagu ikka, kaasneb tee projektiga inimeste pahameel ehk NIMBY efekt. Tegemist on tüüpilise olukorraga, kus inimesed töötavad vastu mingile projektile, mille eesmärk on paljude heaolu parandada. Nagu Wikipedia ütleb, on see vastutöötamine kitsarinnaline, egoistlik ja enesekeskne. Ja tegelikult on see kõik inimlik, ka Paldiski maantee puhul. Olen selle projektiga olnud seotud erinevates rollides. Praegune roll on pigem kõrvaltvaataja oma. Minu arvamus projekti Hüüru küla läbivast osast on järgnev. Probleem Paldiski maantee on oma tänases asukohas juba sadu aastaid. Hüürus on näha ka päris vana maantee võlvsild, mille osa võlve on lagunenud ja sambatüügastele on ehitatud puidust jalakäijate sild. Vana silla kõrvale ehitatud maanteesild pärineb aastast 1958. Ilmselt sellal õgvendati ka maanteed ja sellest ajast ehk siis juba 49 aastat on maantee olnud sellisel kujul ja se

No ei saa kuidagi nõustuda Jaano-Martin Otsa naljalooga . Kuigi minu katse jalgrattaga tööle minna ei sisendanud minusse optimismi seda igapäevaselt kordama hakata, ei ole ma siiski meelt heitnud. Jalgratast ei ole loodud sporditegemise eesmärgil ja sajad miljonid inimesed kasutavad jalgratast igapäevaselt oma sõitude tegemiseks ilma higistamata. Ega seda artiklit olegi mõtet tohkem kommenteerida, lolliga pole lihtsalt mõtet vaielda. Pealegi on sellel juba piisavalt adekvaatne vastulöök antud. Aga siiski üks lingikene lugemiseks-mõtlemiseks .