Kogu tõde Paldiski maanteest

Maanteeameti tellimisel on juba pikemat aega koostatud Tallinna ringtee ja Paldiski maantee rekonstrueerimise projekti. Nagu ikka, kaasneb tee projektiga inimeste pahameel ehk NIMBY efekt. Tegemist on tüüpilise olukorraga, kus inimesed töötavad vastu mingile projektile, mille eesmärk on paljude heaolu parandada. Nagu Wikipedia ütleb, on see vastutöötamine kitsarinnaline, egoistlik ja enesekeskne. Ja tegelikult on see kõik inimlik, ka Paldiski maantee puhul.
Olen selle projektiga olnud seotud erinevates rollides. Praegune roll on pigem kõrvaltvaataja oma. Minu arvamus projekti Hüüru küla läbivast osast on järgnev.

Probleem
Paldiski maantee on oma tänases asukohas juba sadu aastaid. Hüürus on näha ka päris vana maantee võlvsild, mille osa võlve on lagunenud ja sambatüügastele on ehitatud puidust jalakäijate sild. Vana silla kõrvale ehitatud maanteesild pärineb aastast 1958. Ilmselt sellal õgvendati ka maanteed ja sellest ajast ehk siis juba 49 aastat on maantee olnud sellisel kujul ja selles kohas. Kui olete käinud Hüüru veskis, siis olete ehk näinud ka vanu pilte veskist üle-eelmisest sajandist. Sealt on nähe, et veski ümber laius suur tühjus, ei olnud hooneid ega võsa. Ja Vääna jões ei ole ammu enam nii palju vett nähtud.
Kui välja arvata paar Hüüru mõisa abihoonet, on kõik maantee ääres olevad hooned rajatud sinna peale II maailmasõda. Tõsi küll, 50 aastat tagasi ei olnud teel sellist liiklust, kui täna. Selge on ka see, et täna ei ole teel sellist liiklust, nagu 10 või 20 aasta pärast.
Seoses Hüüru küla kasvuga ja samas ka liikluse kasvuga maanteel on olukord Hüürus muutunud eelkõige liiklusohutuse seisukohalt talumatuks. Ristmikud on nagu on, maanteele välja keeramine on tipptunnil suht lootusetu. Kuigi kiirust on seal piiratud märkidega, on vana tõde, et märk hoogu maha ei võta. Samas on ka bussipeatus, inimesed peaks saama üle maantee. Veskisse rajatud kõrts on olukorda pingestanud veelgi. Kõrtsil nimelt puudub parkla, mis suudaks teenindada kõiki kliente. Suur autode hulk, mis seisab nii suure maantee ääres, kui Alliku-Hüüru maantee ääres, häirib ka kohalikke inimesi.
Lisaks ohutusele on kahtlemata probleemiks ka müra, mida autod põhjustavad.
Olukorraga ei ole rahul kohalikud, aga ei ole rahul ka need inimesed, kes seda teed igapäevaselt kasutavad. Lisaks ohtlikkusele on ju teel ka piirangud. Arvestades keskmist liiklussagedust üle 11000 ööpäevas tähendab see, et regulaarseid teekasutajaid on ca 7500, ehk üle kümne korra rohkem, kui terves Hüüru külas elanikke.

Eesmärk
Liiklusoht ja kohalike inimeste rahu on peamised põhjused, miks seda projekti üldse on algatatud. Teooria ütleb seda, et ohutuse tagamiseks tuleb erineva iseloomuga liiklus teineteisest eraldada, see tähendab, et kohalikul liiklusel peab olema oma tee ja läbival liiklusel oma. Müra leevendamiseks tuleb kavandada müratõkked.

Lahendused
Selleks, et kohalikku ja läbivat liiklust eraldada, tuleks kummagile teha oma tee. Sisuliselt on selleks kaks võimalust:

• viia maantee kuhugile kõrvale
• viia maantee üles või alla

Jättes kõrvale kõikvõimalikud nüansid, mis kokkuvõttes on teisejärgulised, on esimese lahenduse puuduseks Hüüru puhul see, et kõrval ei ole inimtühje alasid, kust teed saaks ilma olulise konfliktita läbi viia. Ja kui ei ole ees inimesi, siis on nahkhiired. Neid variante on otsitud ja läbitöötatud, aga ..
Maanteed allapoole ehk süvendisse või tunnelisse viia ei saa või see tähendaks juba Vääna jõe alt tunneli ehitamist. Sisuliselt ebareaalne. Jääbki üle võimalus viia tee kõrgemale, jättes kohalikud inimesed ja liikluse maa peale.
Esmapilgul võib see tunduda tõesti kolossaalsena ja hirmuäratavana. Samas ei ole see midagi erakordset. Sillale saab teha kõrgendatud piirded, mis toimivad müratõkkena. Pildil on näide Hollandist. Tegemist on suhteliselt lühikese sillaga, Hüüru vahele on vaja 3 korda pikemat silda.
Sillalahendusel on üks lisaväärtus - silla alune maa-ala on kasutatav näiteks parklana, mida hädasti vajab Hüüru veski ja selle kliendid.
Olgem ausad, Paldiski maantee reaalsed mõjud on mõõdetavad juba täna. 11000 autot, mis läbib Hüürut, mürisevad täna ja homme. Selle asemel, et pilli lõhki ajada, võiks mõelda, kuidas asju lahendada nii, et tee saaks korda, külainimesed ühendatud ja müra tõkestatud ilma kolmandate isikute huve kahjustamata ning võimalikult ruttu.
Sild on ainus nendele eesmärkidele vastav ja teostatav lahendus. Otsustamatus ja lõputu vaidlemine ei aita kuidagi olukorra parandamisele kaasa.

Ei saa mitte vaiki olla
Ükskord peaks ka Eestimaal hakkama toimima maakasutuse suunamine otstarbekal viisil (olen ma nüüd lihtsalt naiivne unistaja või visionäär?). Tänaseni toimuv kaootiline planeerimine ja ehitamine on loonud olukorra, kus igasugune infrastruktuuri planeerimine takerdub mingi uusasumiga seotud huvide või lihtsalt mõne volikogu liikme isiklike ambitsioonide taha. Kui teed majade juurde ehitada ei saa, siis maju maantee äärde lubatakse lahkesti. Inimese enda mure, või nii?
Kas me sellist Eestit tahtsimegi, võiks küsida? Omanike kummardamise riiki, kus ühistel väärtustel pole ruumi? Avaliku ruumi jagame väljavalitutele ja lubame täis ehitada. Kui meil tänavaid ka enam pole, siis ei ole ka kodutuid, sest neil ei ole sedagi kohta, kus olla, eksole.