Öeldakse, et on olemas hädavaled, lihtsalt valed, suured valed ja .. statistika. Minu 12 juuli postitusele reageeris elavalt Nipi ja eravestluses tekkinud arutelu tulemusena selgus, et statistika on problemaatiline.
Kõige täpsemini teame me liikluses hukkunute arvu, kuid ka siin on aga. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunuks loetakse inimene, kui ta sureb 30 päeva jooksul õnnetuse toimumise hetkest. Kui vaevad viivad manalasse kasvõi päev hiljem, siis loetakse ohver raskelt vigastatuks. Igas riigis on kokkulepped tagajärgede statistikaks muutmisel erinevad. Seega ei saa ka riikide vahel võrrelda numbreid absoluutsena.
Nipi väitel käsitleb Maanteeameti statistika ainult neid õnnetusi, kus on vigastatud või hukkunud. Tegelikult ei ole see ka päris tõene, sest teeregistri päringust võib leida hulganisti õnnetusi ka ilma vigastatute või hukkunuteta. Pigem on nii, et Maanteeameti statistika = Politsei statistika.
Liikluskindlustusfondi andmetel juhtub õnnetusi muidugi paaaalju rohkem. Ja nendest numbritest millegipärast ei räägita avalikult. Siiski ka LKF statistika ei ole ka täielik. Kõige rohkem on statistikast puudu arvatavasti ühe-auto õnnetusi. Järgnevad väiksemad plekimõlkimised, kus omanikud on asjad kohapeal ära klaarinud ja on pidanud targemaks sündmusest mitte jälge jätta misiganes põhjustel: puuduv kindlustus, tõusev riskikoefitsient, jne.
Ükski statistika ei ole absoluutne. Siiski annab statistika meile toimuva kohta infot ja suunad on näha. Võib arvata, et vale suhteline osakaal statistikas on läbi aja suhteliselt (täpsemalt loe: enam-vähem) konstantne.
Kolossaalsetest numbritest olgu siis ülevaade Nipi tehtud graafiku abil (kliki graafikut, et näha suuremalt).
Kõige täpsemini teame me liikluses hukkunute arvu, kuid ka siin on aga. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunuks loetakse inimene, kui ta sureb 30 päeva jooksul õnnetuse toimumise hetkest. Kui vaevad viivad manalasse kasvõi päev hiljem, siis loetakse ohver raskelt vigastatuks. Igas riigis on kokkulepped tagajärgede statistikaks muutmisel erinevad. Seega ei saa ka riikide vahel võrrelda numbreid absoluutsena.
Nipi väitel käsitleb Maanteeameti statistika ainult neid õnnetusi, kus on vigastatud või hukkunud. Tegelikult ei ole see ka päris tõene, sest teeregistri päringust võib leida hulganisti õnnetusi ka ilma vigastatute või hukkunuteta. Pigem on nii, et Maanteeameti statistika = Politsei statistika.
Liikluskindlustusfondi andmetel juhtub õnnetusi muidugi paaaalju rohkem. Ja nendest numbritest millegipärast ei räägita avalikult. Siiski ka LKF statistika ei ole ka täielik. Kõige rohkem on statistikast puudu arvatavasti ühe-auto õnnetusi. Järgnevad väiksemad plekimõlkimised, kus omanikud on asjad kohapeal ära klaarinud ja on pidanud targemaks sündmusest mitte jälge jätta misiganes põhjustel: puuduv kindlustus, tõusev riskikoefitsient, jne.
Ükski statistika ei ole absoluutne. Siiski annab statistika meile toimuva kohta infot ja suunad on näha. Võib arvata, et vale suhteline osakaal statistikas on läbi aja suhteliselt (täpsemalt loe: enam-vähem) konstantne.
Kolossaalsetest numbritest olgu siis ülevaade Nipi tehtud graafiku abil (kliki graafikut, et näha suuremalt).
Ehk siis LKF andmetel õnnetuste arv aastas ligineb 40,000-le ja MNT andmetel vaid 3,000-le.
VastaKustutaMis nüüd ohvrite teemasse puutub, siis võrdlesin veergusid, mille pealkirjaks LKF tabelis oli inimvigastustega õnnetused ja see osutus täpselt samaks MNT tabeliveeruga õnnetused. Ei leidnud ma kummastki siis ka viisakat õnnetuse definitsiooni, kuid ainus mida järeldada suudan, on asjaolu, et ilma inimvigastusteta õnnetus ei olevat ikka täisväärtuslik õnnetus.
Väita võib, et vigastustega õnnetused on täpsemalt dokumenteeritud ja seda statistikat võib usaldada. Pole põhjust ka selles väites kahelda. Kuid ilmne on et õnnetuse mõiste sel juhul tuleb ümber vaadata. Pealegi, on üsna kindel et kõik õnnetused ei jõua LKF baasigi - paljudel juhtudel õnnetuseosalised lepivad kohapeal kokku ja süüdlane tasub kannatanule mingi kokkuleppelise kompensatsiooni, või siis kui viga aint üks auto saand, vigastatud auto juht otsustab mitte kindlustust tülitada, põhjuseks ntx (kerge) joove, kartus koefitsiendi tõusule, kahjusumma väiksus võrreldes omavastutuse määraga või veel miskit muud.