Otse põhisisu juurde

Liiklusohutusest või selle puudumisest

Hommikul ärgates ei mõtle keegi meist nii, et täna on ilus päev (olgu või reede ja 13), täna ma koju ei tule, sest kavas on osalemine liiklusõnnetuses, seejärel pikem puhkus haiglas või sootuks Pärnamäel. Lehest aga loeme, et keegi sõitis vastu puud või jalakäijat, nii ja nii mitu hukkunut ja vigastatut, jne. Kas see oligi nende plaan? On üsna kindel, et liiklejate hulgas on ka täiesti konkreetseid enesetapjaid, kes eelistavad puukoore lõhkumist köiele või tornmaja katuselt alla hüppamisele. Seda oleks hea tahtmise korral võimalik ka välja selgitada, puht statistilistel eesmärkidel paraku selle peale ressursse ei kulutata. Seega statistika selle koha pealt valetab, me ei tea, kui palju õnnetustest on õnnetused.
Liiklus ei ole ohutu, ei ole kunagi olnud ega saagi olema. Selge, et mootorite tulekuga on liiklus muutunud järsult ohutumaks, kuid õnnetusi juhtus ka enne mootorite tulekut. On inimesi jäänud hobuvankrite ja saanide alla.
Eestis on näiliselt olukord liikluses pikka aega paranenud kuni 2006 aastani, mil hukkunute arv taas kasvas ja oluliselt. Miks on statistika just selline?
Liiklusohutus sõltub kolmest faktorist, kokkuvõtvalt: inimene, sõiduk, tee.
Inimesed, need on kõik liiklejad, aga ka need, kes teevad teatud otsuseid liiklejate eest. Inimfaktor, kui nõrgim lüli; see, kes teeb otsused, mis viivad õnnetuseni alustades sellest, millega ja kus inimene otsustab liigelda, millises tervislikus või mentaalses seisundis, kas ta pöörab paremale või vasakule, jne.
Sõidukid on kõik liiklusvahendid, mootoriga või ilma. Liiklusvahendi puhul on tegemist tema suutlikkusega liikluses toime tulla, ehk tehniline seisukord ja tehnilised omadused. Kaudselt on siingi tegemist inimfaktoriga. On ju liiklusvahendid inimese loodud ja hooldatud.
Tee all mõeldakse liikluskeskkonda. Sageli süüdistatakse teed liiklusõnnetuse põhjustajana. Emotsionaalselt kallutatud seisundis otsime ikka süüdlast endast kõige kaugemalt, märgade ja punaste silmadega peeglisse vaatamist ju välditakse. Jah, kuigi tee otseslt kellegile kallale ei karga, on siiski liikluskeskkonnal mõju meie otsuste tegemisele. Arusaamatu liikluskorraldus on sageli liiklusõnnetuse põhjustajaks, olgu näiteks need topelt markeeringud, mis Tallinna linnas on nii tavalised.. Siingi on tegemist kaudselt inimfaktoriga, kuna keegi meie hulgast on liikluskeskkonna kujundanud.
See nüüd oli teooria, aga praktikas huvitab ikkagi, et miks siis meil läheb just nii, nagu meil läheb. Jah, ma tean vastust. See on inimfaktor.
Nendele, kes kipuvad süüdistama teed ja teedemehi õnnetustes, esitaksin enne paar retoorilist küsimust.
  • Perioodil 1995-2005 vähenes liikluses hukkunute arv Eestis järjepidevalt, kas selle aja jooksul paranes meie teede olukord millegipoolest tunduvalt?
  • Peale seda perioodi on hukkunute arv taas järsult tõusnud, kas meie teedel on midagi järsult halvemaks läinud?
Rahvuslik liiklusohutusprogramm on seadnud eesmärgiks vähendada liikluses hukkunute arvu sajale aastaks 2015. Kas me suudame selle eesmärgi täita? Ma usun, et selleks ei ole vaja palju pingutada. Kuigi viimased aastad näitavad vastupidist tendentsi, on tõenäoline, et aastaks 2015 väheneb hukkunute arv ilma midagi erilist tegemata ca 130ni. Miks?
Liiklusõnnetustes on riskigrupiks noored, kogenematud ja hulljulged liiklusvahendi juhid. Meie ühiskond on nö autopedestunud või amerikaniseerunud, kus mõnel pool peetakse normaalseks, et lõpuklassides käiakse autodega ja ühistranspordi kasutajad on luuserid.
Vaadates statistikat, näeme, et hetkel on esmase juhiloa saajate arv iseseisvusaja suurim (ca 22000 aastas). See arv hakkab vähenema, sest sündivus peale krooni tulekut vähenes järsult. Aastal 2015 on esmase juhiloa taotlejate arv pea poole väiksem (ca 13000). See on tore uudis eriti neile, kes peavad ARKis tihti asja ajama, järjekorrad peaksid ka seal lühenema :).
Teine teema on autode arv. Autostumine on täies hoos. Kui 2005 aastal lisandus registrisse 22597 sõiduautot, siis 2006 aastal on see number 60232 (vt. www.ark.ee)! Majanduskasv on ju tore, aga sellel on oma hind. Näiteks liikluses vigastatud ja hukkunud inimeste näol. Õnneks on majandus tsükliline, tõusud ja mõõnad on mõõduvad nähtused.
Kas see kõik tähendab, et peaksime laskma asjadel minna ja mitte pingutama paremuse poole? Kindlasti mitte. Millised on meie võimalused, sellest ehk järgmistes postitustes.

Kommentaarid

nipi ütles …
Üks liin mis mind juba aastaid häirind on - liiklusest - miskipärast peetakse ohtlikumaks neid, kes kiirust ületavad kui neid kes tegelikult õnnetusi põhjustavad.
Kuidas ma sellise järelduseni jõudsin? Võiks öelda et läbi isikliku kogemuse. Olen roolis liigeld juba 21 aastat. Ja mis seal salata, kiiruse eest piisavalt tihedalt seadusesilmale hambusse jäänud, mis tähendab, et paturegister pole just lühike. Kuid ennast ohtlikuks ei pea. Näituseks võtan koha Tallinnas, Tehnika-Endla rist. Nelja aasta eest ristus mu teekond seal ühe noorliiklejaga, kes Endlat mööda kesklinnast Mustamäele minnes valgusfoori punasest tulest ei hoolind, mille tulemusena ta Opel otseteed romulasse siirdus, mu Civic sama teed läks 10 päeva hiljem (ja järgmise liikleja, sama kindlustusfirma kliendi, aktiivse kaasabiga - see nagu omaette teema). Peale mõningast puiklemist tunnistas kohalikku dialekti mittevaldav noorsand end süüdi. Ja kuna mõlemad kained ning keegi viga ei saanud, ei tuld ka sinimütsikesed kohale. Et kindlustus lahendab. No lahendaski. Kuid point on milleski muus. Uurisin kindlustusest, kui palju on neil selliseid juhtumeid mis politseis kirja ei jõua. Öeldi et umbes 90%. Seega, lõhu masinaid mis võivad ka teistele kuuluda (liising vms), võibolla su kindlustusmakse tõuseb kuid mitte üle mingi piiri. Lõhu palju tahad või jaksad, kuid seni kuniks inimesed haiglasse ei lähe, ei jõua neist lõhkumistest märk su paturegistrisse.
Piisab aga kiirusega vahele jäämisest, on märk kirjas, igavesest ajast ja igavesti. Suvaline patrullbiskviit näeb oma läpparist kohe kui pika teeneteregistriga sõitjaga tegu on.

Sama koht, teised tegelased, vist aasta vahet. Noore venelase rollis kesklinnast Mustamäele siirdumas siis munnitsipaalpoolitsa pealik Kivikas ameti-Nissani roolis, tulemusena lubava fooritulega liigelnud sõiduki juht haiglas, õnneks mitte pikaks ajaks. No arvake, mis liiklusõnnetuse põhjustajaga juhtus? Hee, 180 krooni trahvi. Pole ju vähe.

Mis järeldus sellest teha. Kui avarii põhjustad ja inimesed kannatada ei saa, ära pabista. Kindlustus plekib, tegelikult meie kõik. Ja paturegister puhas.

Kui inimesed haiget saavad, ära muretse. Sest kinni sind ju ei panda. Trahv on tilluke, võrdse kohtlemise printsiibile apelleerides taotled trahvi võrdsustamist Kivikase trahviga. No okei, paturegistrisse lisandub kriimuke. Kuid see on köki möki.
nipi ütles …
Kontrollisin õnnetuste statistika teema autentsetest allikatest. Maanteeameti statistika sisaldab AINULT politseis registreeritud õnnetusi.
Seega väidan, et kui hukkunute ja vigastatute statistika on suhteliselt usaldusväärne, siis õnnetuste arvu oma pole seda mitte.
Ja siit tulenevalt usun, et tee (liikluskorralduse ja muu juhist ning masinast vähem sõltuva)osakaal õnnetuste põhjuste hulgas on tegelikult oluliselt suurem.
Ja igasugu suhtarvudega mis tegelevad õnnetuste arvudega, tuleks vääga ettevaatlikult ümber käia.
Keegi võiks teha meie LKF kaudu päringut, kasvõi juhtumite arvu kohta ja siis võrrelda pilti.
nipi ütles …
No nii, vaatasin siis nii LKF kui MNT saite. Statistika täiesti olemas. Ainus kurblik lugu asja juures on selles, et MNT statistika arvab liiklusõnnetuseks vaid sellise juhtumi, kus inimene viga või hukka sai. LKF aga ka need kus auto rohkem haiget sai. Ning seetõttu erinevad numbrid üle kümne korra!
MNT andmetel 1995-2006 keskmine 1849, LKF järgi 23995 õnnetust aastas.
Ning sellele lisandub veel terve hunnik selliseid, mis kuskile kirja ei lähe.

Populaarsed postitused sellest blogist

Kurgihooaja kogutud mõtted Reidi tee-maal

Inimestel ei ole muud teha, kui teed projekteerida. Teevad käest kinni Balti ketti ümber laevahuku monumendi. Kirjutavad artikleid ja nõuavad linnaruumi. Kuidas ikkagi on nii, et üks firma teeb 25% Tallinna detailplaneeringutest ja no teedeprojektidest vist 175%? Arutelule aetakse hoogu sisse sotsiaalrahastusega ja mina ka kade ei ole.
Kõik nagu oleks juba sõna võtnud, ainult siin toanurgas on piinlik vaikus. Paar mõtet ma siiski leidsin, olgu need korrastatud ja monoloogi korras arhiveeritud, sest lahkarvamusfestival ja mokalaat jäävad minust kaugele.
Monument võsas Üks põhilisi aruteluteemasid Reidi tänava (mitte enam tee!) puhul on olnud jalakäijate juurdepääs Russalkale Kadrioru pargi suunalt. Need 13 rada on tõesti küsitava väärtusega, nagu kogu muudki projekti nüansid. Selle monumendiga on hoopis teine mure, ta on võssa kasvanud. Ajapaiga vanadelt piltidelt paistab monumendi ümbrus lagedam, kui praegu. Õigupoolest ei olegi monument autos istuvate viimsilaste jaoks eriti nähtav,…

Puhkuse pildid 2015

Sai pisut klõpsutatud, nüüd on sillapildid sõkaldest eraldatud.
Esimesena jäi pildile Mustvee sild, mida ehitajad parasjagu viimistlesid.

 Tegemist on täiesti uue integraalse sillaga. Konsoolsed kaldaavad mahutavad kallasrada.

Silla tekiplaat on õnnestunud kuju ja mõõtmetega. Sambad on ebaproportsionaalselt jämedad ja jäigad. Kaks posti on ka üleliigsed.



Järgmine "veretu jahi" saak Alatskivilt. Kuniks Maanteeamet vaidleb asjaosalistega, peavad inimesed liikuma maantee servas. Vaielda võite ka kümme aastat, ühe kuuga oleks kasvõi truubi toru võinud siia panna. Keevitage kasvõi torupiiretest!







Vahelduseks paadisild Annimatsilt. Ajatu.
Tarvastus on rohkem kui üks sild, millel üleliia palju praktilist väärtust ei paista olema. Kuniks püsivad, on ju kena vaadata ja pildistada ka läbivajunud silda.



Viljandi rippsilda on keeruline kaadrisse püüda, lossimäed on metsa kasvanud.
Raplas on ühed Eesti toekaimad sillad. vana võlvsild sai hiljuti endale raudbetoonist tugevduse, mida silla …

Under Al Reem bridges

Al Reem Island is a new development area east of Abu Dhabi Island where most of the infrastructure and roads are in place since 2012. Many of the buildings are growing here and there already shaping the silhouette of the new highrise city.
Having lived around for more than a year I have many times thought to take a hike under Al Reem bridges. Now there were some compellling reasons to do so including the perfect weather.
The master plan of the northern part of the island (also known as Al Shams) has several channels bridged by the main road network.


There are countless of bridges ready for action. It is still a good chance to meet some desert foxes roaming around during late evenings.
The idea of the master plan is to separate people from cars. Even with the best transit system in place the highrise city will generate a lot of car traffic even more in a place where temperature can reach 50 celsius. So for those who don't like cars there is a good opportunity to walk or cycle alon…