Üle 30 aasta tagasi iseseisvumise taastamise künnisel võõrustasime ühte Saksa inseneeria tudengit, kes viibis Eestis praktikal. Praktika lõpus sai küsitud, et kas oli siis ka midagi õppida? Tema vastuse leiad artikli lõpust.
2021 aasta augustis käisime koos Tormi Taboriga Eesti Raudtees selgitamas, miks nende projekt on kõlbmatu ja tuleks ümber teha. See käik oli nagu hane selga vesi ehk projekt läks sama targalt ehitusse 2022 aastal. Siin on ajaloolise tõe huvides slaidid, mida sai raudteelastele näidatud.
Kuigi Eesti Raudtee (EVR) organisatsioonis on 30 aastaga toimunud verevahetust, siis kahjuks on sügav nõuka-aja mentaliteet selles organisatsioonis ikka veel sees. Asi ei ole mitte rööpalaiuses, mis on nö "vene oma", sest seegi pole tegelikult vene vaid hoopis brittide vana. Paratamatult on EVR jätkuvalt olnud seotud Vene raudteega kaubavedude tõttu, igasugused normatiivid on tulnud seetõttu sealt. Kuni venelaste agressioonisõjani ei olnud EVRil üldse mingit vajadust mõelda reisijatele kui potentsiaalsetele klientidele. Nemad ju rongidega ei opereeri. Kuidas inimesed rongile ja maha saavad? Perroonid on olemas, mida kuradit veel vaja on? Nii öeldi näiteks Tartu vaksalisse tunneli kavandamisel otse välja, et linnas sagivad inimesed on linna, mitte EVR probleem.
Kuid nüüd on olukord teine, kaubavedu üle vene piiri oleks pidanud ammu lõppema. Eesti raudtee sisuliselt ainsaks sisetulekuks on Elroni makstav infrastruktuuritasu ja riigi dotatsioon. Ka Elron on doteeritav. Ehk kogu tulu on maksumaksja ja reisijate taskust. Siiski ei ole näha, et uuemad projektid oleks kvalitatiivselt paremad.
 |
| Laagri jaama solge, Maa-ameti kaldfoto 2024 |
Kõige keerulisem paistab olema EVRis arusaamisega, et raudtee on takistus, nagu terasjõgi, mis seisab risti inimeste teekonna ees. Kõik elusolendid optimeerivad energiakasutust endale toidu hankimisel, nii ka inimene. Nii liigutakse ka üle raudtee sealt, kust on vaja, mitte sealt, kust raudteelased arvavad, et nad peaksid liikuma. Raudteepeatuste juures olevad ülepääsud ei ole ainult rongile pääsemiseks, neid kasutatakse samuti muudesse sihtkohtadesse jõudmiseks. Kui elamud on ühelpool raudteed ja Selver teisel, siis inimesed otsivad lühimat teekonda nende vahel. Ja seda tuleb neile ka pakkuda.
Teine tüüpviga on arvamine, et inimesed võivad nii jalgsi kui ratastega liikuda mööda seinu ja teha seda kinnisilmi. Kui sõidukitel (ka rongidel) nähakse ette ohutusruum ja nähtavus, siis aktiivliikujate puhul "ei ole vaja" sellega arvestada. Jalgrattur saab pöörata ainult kallutades. Jalgrattur ei näe ka läbi betooni.
Pildil on näha jalgratturite trajektoorid. Rampi kasutavad ka lapsevanemad kärudega ja vanurid rulaatoritega. Kui tunnelis on jalgratturite ja jalakäijate ruum vähemalt värviga eristatud, siis rambil - kus on kõige keerulisem liikuda - on inimkanalisatsioon segakasutusega.
Seinte vahel ei ole võimalik teostada mehhaniseeritud hooldust, lund ei ole kusagile paigutada, nii võetakse kevadeni jalgratturitelt ruumi vähemaks.
See pikk ramp, mis viib Tallinna suunalisele perroonile, on ühtlasi ka lühim tee kohalikele elanikele Selverisse minekuks. Eks osavamad suudavad ka jalgrattaga trepist sõita (rampi ei suudetud maapinnani pikendada). Jällegi, lumetõrjet tuleb siingi teha käsitsi.
Minule aga jääb jätkuvalt arusaamatuks see EVRi libresse-tüüpi varikatuste ja valgustite vaimustus. Miks te neid ikka ja jälle igale poole topite? Need ei paku absoluutselt tuule ega vihmavarju, nende peal ei ole tahtmist istuda ja mis kõige kurvem - nad lihtsalt raiskavad ruumi. Kuna perroonide laiusega käib koonerdamine, siis tulemuseks on, et libresse ja perrooni ohutu serva vahel (kollane joon) ei mahu kaks ratastooli või ratast lükkavat reisijat teineteisest mööduma.
Lihtsalt nutune on ka üritus teha neist mingit kinnise ootekoja laadset. Unustage ära, visake minema. Ka arhitektid eksivad. Teine asi, et iga peatus võiks olla isemoodi, mitte nagu Lasnamäe kortermajad, et hajameelsem võib leida ennast valest koridorist.
Kui veel joriseda, siis perrooni kõrvale eraldi konsoolile paigaldatud infotabloo jääb ka libresse varju, mis on aga teist järku probleem, sest infotabloo ise ei ole üle 5m kauguselt ka nagunii loetav.
Siin aga sketsh sahtlist (mis on ka slaididel olemas). Skeem arvestab kohalike elanike soovijoontega, kes liiguvad nii Selveri kui ka Vana-Pääsküla bussipeatuste suunal. Kõigist suundadest on lihtne pääseda perroonile, tagatud on eraldatud ruum jalakäijatele ja ratturitele, nõuetekohased pöörderaadiused ja nähtavused.
Eesti vabariigi ja EVRi jaoks olnuks aga kosmoseteaduseks raudtee tõstmine Pääsküla ja Veskitammi tänava vahel, mis on vajalik et tulevikus Pärnu maantee ülesõit teha eritasandiliseks ning rajada piirkonnas veel jalakäijatele vajalikke läbipääse. See oleks aidanud veelgi lihtsustada peatuse eritasandi lahendust.
Nii aga vastas 1991 aastal Saksa praktikant:
Jah, muidugi oli praktikast õppida! Mitte kusagil Saksamaal ei ole võimalik õppida seda, kuidas asju teha ei tohiks.
Laagri jaama projekti on just selline näide, kuidas on võimalik absoluutselt kõik teha valesti. Muidugi, me saame hakkama, saame rongi peale ja maha ka. Saame ka tunnelist läbi. Kuid see nüristu jääb siia pikaks ajaks ja peame leppima, et paremat ja inimlikumat me ei vääri järgmised 50 aastat.
Kuuldavasti käisid Tartu linnavolinikud tutvumas Laagri raudteejaamaga enne uute Tartu tunnelite ehitushanget. Mida nad siit õppisid?
Kommentaarid
Postita kommentaar
Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!