Konverentsi teema ja probleemipüstitus oli igati asjakohane, kuid ma ei ole kindel, et kõik esinejad üldse sellele pihta said. Nagu Ülar Margi ettekandest nähtus, on ju ikka nii, et vaatame sama pilti, aga näeme erinevaid asju. Mida mina siis näen?
Esiteks näen seda, et Eesti riik on laisk ja näilise demokraatia sildi all on kõikvõimalikud küsimused antud kohalike omavalitsuste lahendada mõtlemata sellele, kas kohalikul omavalitsusel on olemas ressursid või vähemalt võimalused nende ressursside hankimiseks, mis on vajalikud kõigi nende küsimuste lahendamiseks. Ja elu näitab, et neid ressursse ei ole kuskil. Eelkõige räägime siin inimressursist ja mitte ainult arhitektidest, mis teeb muret Ülarile. Samavõrd tõsine on olukord ka ehitus-, kommunaal- ja teedeinseneridega, kui mitte hullemgi. Kui linnadel on arhitektid, siis teedeinsenere neil reeglina ei ole. Teed ja tänavad (sic!) moodustavad suurima osa avalikust ruumist linnades.
Teiseks on omavalitsuste võimumängudel vähe ühist demokraatiaga ja veel vähem kohalike elanike ja üldse mitte üldiste huvide kaitsmisega. Mida suurema eelarvega on omavalitsus, seda suurema tõenäosusega valitsevad seda klannid ja erinevad rahahuvigrupid. Kui omavalitsus hakkab tegutsema rahva, mitte arendajate huvides, siis üsna ruttu kangutatakse ta paigast. Kui kohalikus volikogus on keskeltläbi 15 volinikku, siis enamuse ostmiseks ei ole ju vaja miljonitki. Loen just Postimehe on-line uudiseid, ühel ja samal päeval on maha võetud kaks vallavalitsust: Saue linna ja Harku valla oma. Kas on kellegi planeeringud toppama jäänud..
Konverentsi naiivseima, kuigi sisult õige ettekandega esines regionaalminister Vallo Reimaa. Kulla Vallo, vaata natuke ringi, mis Eestimaal toimub. Näiteks Põlva linna ja lähialade üldplaneeringu koostamisel oli Põlva linna volikogu vastu multifunktsionaalse ja avatud linnakeskuse planeerimisele, kus oleks tekkinud võimalus erinevate kaubanduskettide sisenemiseks ja linnaelanikele suurema valikuvabaduse pakkumiseks. Miks? Sest enamus volikogu liikmetest on otseselt või kaudselt seotud ETK tarbijateühistuga. Selliseid näiteid, Vallo, võib tuua igast teisest omavalitsusest.
Kahtlemata tuleb tagada demokraatliku ühiskonna toimimine ia areng, kuid maakasutuse ja ehitusõiguse planeerimise vallas seda demokraatiat täna sisuliselt ei eksisteeri. Ilus jutt kodanikust ja kogukonnast on tänases Eestis härja kaka.
Milliste kriteeriumite/lubaduste põhjal valivad inimesed esindajaid volikogusse? Kas valitakse neid, kes lubavad kvaliteetarhitektuuri ja terviklikku elukeskkonda? Või on nii, et pensionär valib seda, kes lubab tasuta bussisõitu, lapsevanem seda, kes lubab tasuta koolitoitu ja jõmm seda, kes lubab siledat teed?
Kolmandaks on nii, et kohalik omavalitsus saab ja on kohustatud korraldama kohalikke asju, aga kõik asjad ei ole kohalikud: riigimaanteed, raudteed, Eesti Rahva Muuseum, KuMu, laululava, valitsushooned, sadamad, europrügilad, elektrijaamad, piiripunktid, lennujaamad, jne.. saate asjale pihta küll. Veelgi enam, on küsimusi, mis on piiriülesed.. Kõiki neid küsimusi ei saa lahendada kohalik omavalitsus, sest .. katus sõidab ära.
Rae vallavanem Raivo Uukkivi ütles valglinnastumise teemalisel jalgrattasõit/seminaril juunikuus: "Me oleme Tallinna ringraudtee vastu ja me võitleme selle vastu kõigi vahenditega".
No üks võitlusviis on selline, et maakonnaplaneeringuga kavandatud raudteekoridori kehtestatakse elamualade detilplaneeringuid ja jagatakse ehtuslube.. Ringraudtee parandaks 400 000 tallinlase elukeskkonda ning eemaldaks riski lihtsalt õhku lennata.
Avalik ruum oli selle konverentsi ilmselt enimkasutatud sõnaühend. Hoonete puhul mõjutavad avalikku ruumi otseselt ainult mahud ja fassaadid. Ja siinkohal on paslik meenutada, et Eesti Wabariigi ajal tuli peatänavate äärsed fassaadid kooskõlastada Teedeministri juures.
Tsiteerin 1939 aasta ajakirja "Insener", kus arhitekt Ernst Kesa kirjutab artiklis "Eesti draamateatri uus hoone":
Tallinna linn on rikas võõrkehadena asetatud ja kujundatud ehitiste, samuti ebaorgaaniliste, terviklikkust kahjustavate tänavate ja väljakute poolest, mis juhuslikult tekkinud üldkava puudumisel. Iseseisvuse ajal on alatud kavakindlaid pingutusi linnaehituslikult ebatervete nähete kõrvaldamiseks, nii koostatud üldine linna väljaehitamise plaan jne.
No ei ole ju midagi uut siin päikese all :) See tekst oleks nagu mõnest Katrin-Hallas Murula või Margit Mutso artiklist. Ma ei tea, kas siinkohal peab olema tänulik N okupatsioonile, et see juurdeehitus jäi tegemata. Igatahes sai Ernst Kesa ennast teostada ja kuulsust koguda Austraalias aastani 1994.
Niisiis, erinevatel aegadel ehk täpsemalt pidevalt on meil rahulolematus uue keskkonnaga. See rahulolematus on nii arhitektuurikaugetes suvakodanikes, kui ka professionaalides. Mis siis ette võtta?
Konverentsi ilmselt suurimaks küsimuseks kujuneski riigiarhitekti vajaduse, eesmärkide ja rollide teema. Paraku siinkohal kaldusid esinejad rohkem oma isiklikku seisukohta riigiaarhitekti vajalikkusest või mittevajalikkusest väljaütlema. Kiiresti jäid tahaplaanile probleemid ja jätkuv rahulolematus olukorraga. Omamoodi konstruktiivse ettekandega esines Juhan Parts, kes tegelikult kutsus ju üles arutama, mida me soovime riigiarhitekti institutsiooni loomisega saavutada, et seejärel mõelda kas ja kuidas seda realiseerida. Häiris vaid see, et Parts vaatas riigiarhitekti, kui mõne ministeeriumi alluvuses toimivat institutsiooni. Vibutamine regionaalministri aadressil on muidugi asjakohane, sest vastutus on regionaalministrile pandud, kuid ühegi selles rollis olnud ministri tegevus ei ole näidanud arusaamist sellest vastutusest.
Mina arvan, et riigiarhitekti institutsioon on vajalik selliste ülesannete täitmiseks, nagu:
- riigi struktuuride ja kohalike omavalitsuste tegevuse ning planeerimisseaduse toimimise järelevalve
- arhitektuuriesteetika järelevalve
- riigi kinnisvara objektide arhitektuurikonkursside korraldamine või nende järelevalve
Sealjuures näeksin seda institutsiooni pigem sõltumatu apoliitilise organisatsioonina, kellel puudub täidesaatev võim riigi struktuuride üle, pigem on ta nõuandev visionäärne institutsioon. Võrdleksin Riigiarhitekti nendes ülesannetes põhiseaduslikku järelevalvet teostava Õiguskantsleriga. Jätaksime kõrvale riigivõimu betoneerijad Albert Speerid, samuti ministeeriumite koridorides poliitilistes keeristes kärbitud tiibadega ametnikud. Tänane hierarhiline järelevalvesüsteem planeerimisel ja ehitamisel ei toimi. Kohalik omavalitsus on ehitusjärelevalve teostamisel hambutu ja sageli on ebaseaduslike ehitistega võitlemine võrdne oma toolijala saagimisega.
Uukkivi ja maakonnaplaneering.
VastaKustutaJust veidi aja eest oli Harju Maavalitsuses komisjoni istung, kus maakonna planeeringupealik kinnitas, et maakonnaplaneeringut muudetakse läbi valla üldplaneeringu. Üldplaneeringut läbi detailplaneeringu. Seega, kui maakonnaplaneeringus on raudteetrass sees, ärge muretsege, tehke oma vallaplaneeringus asi ringi ja püüdke planeering jõustada. Saategi raudteest lahti.
Detailidega on asi niiehknaa juba kinni löödud, Tartu maantee ja Tapa-raudtee vahelisel lõigul. Vigisemine käib veel Järvekülas, kus raudteetrass planeeringuid poolitab.