Otse põhisisu juurde

Sõpruse ringi jalakäijasõbralikkus või vaenulikkus?

Tartu linn on hädas Annelinna serval Sõpruse silla otsas paikneva ringristmikuga. Peale paradiisile viitava nimega kultuurikeskuse ehitamist magistraalide ristmikule on probleemiks ristmiku läbilaskvus tipptundidel ja jalakäijate turvalisus. Probleemide algus on seotud juba sügavama planeerimisprotsessiga ja tõmbekeskuste oskamatu planeerimisega. Tartu linn ja Eeden ei ole erandid, vaid tänase Eesti reeglid.
Kaardilt näeme, et paradiisiaed on paigutatud Tartu suurima elanikearvuga linnaosast risti üle magistraaltänava. On selge, et selline asukoht toob kaasa ridamisi probleeme, pildil on näha ka hulganisti teeradasid, mis suunduvad otse või siis pisut loogeldes Eedenisse.

Seega esimene viga on tehtud tõmbekeskuse asukoha valikul. Tõsi küll, ilmselt on asukoha valinud omanik, mitte linn. Planeerimine aga on linna õigus ja kohustus.
Olga pealagi, tegite vale valiku, aga siis tuleb ka tagajärjed lahendada. Sellel, kes probleemi on põhjustanud, mitte linna maksumaksjal. Siinkohal on ilmselt tehtud teine viga, planeeringu kehtestamisel ei ole kohustusi arendajale peale pandud.
Nüüd siis lahendatakse probleeme linna rahakotist. Lahendatakse küll, aga jupi kaupa, mitte terviklikult. Eelmisel aastal koostati ringristmiku ümberehituse projekt, aga unustati ära jalakäijad. Nüüd püütakse jalakäijate eksistentsiaalset küsimust lahendada sillakesega. Aga oh häda, sillake liiga kallis. Noh, lahendame siis ajutiselt ringkäiguga Sõpruse silla alt. Väidetavalt olla see ring ainult 200m pikk. Tegelikkuses paraku küll kaks korda rohkem ja seda võib igaüks ise kontrollida, näiteks kasutades Maa-ameti x-gis teenust.
Üks jalakäijate sild antud kohas nagunii probleemi ei lahenda, vaja oleks siis juba mitut, et lahendada probleem kõigis suundades. Sildade häda on see, et need tuleb teha kõrgele ja nad on jalakäijaile ebamugavad - tuleb palju ronida. Tunnel seevastu eeldab oluliselt vähem ronimist ja teed ei pea õhku tegema.
Kui jääda ringristmiku juurde, mis on iseenesest mõistlik, siis on lahenduseks neli tunnelit. Just nii nagu Tallinnas, Veerenni tänava ja Filtri tee ristmikul just on tehtud. Professionaalselt lahendatud tunnelid on avarad ja turvalised. Meil on omad hirmud seoses N.Liidu aegsete lahendustega, samal ajal Soomes on ainuüksi maanteedel üle 3500 jalakäijate tunneli ja neid tehakse aiva juurde.
Sedasi on lahendatud kõik suunad jalakäija jaoks lühimat võimalikku teed pidi. Kui linn seda ei suuda teha, siis on parem üldse mitte midagi teha, sest ainult autoliikluse lahendamine ei ole Hea Mõte.

Kommentaarid

  1. täpsustaks tallinna võrdluse - tegu on veerenni-tehnika-filtri ristiga.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun