Otse põhisisu juurde

Jalakäija on vaba inimene

Vähe sellest, et jalakäijad on ainsad normaalsed inimesed, on nad ka ainsad tõeliselt vabad inimesed. Kivirähk Andruse mõttekäik ei ole üldse naljakas, vaid karjuvalt tõsine reaalsus. Sõltub muidugi, kummalt poolt plekki "elu ennast" vaadata.
Elu ise on palju võimalusi, valikuid. Me elame vabade inimeste vabas riigis. Me arvame, et see vabadus on ime. Vaba riik on võib-olla tõesti üks võimalustest, mis ei ole iseenesest mõistetav. Seda enam, miks siis oma vabadusi piirata?

Kommentaarid

  1. pakuks välja et asi taandub järgnevale küsimusele: kui paljudel mingil hetkel tipptunnil kesklinnas (laiemalt võttes ükskõik kus, üle maailma) sõidus olevatest autode juhtidest on ikka tegelikult ka vaja seda naftaressurssi kulutavat ja muidu saastavat liikumisviisi sellisel moel ja ajal tõesti vaja kasutada ning mis hulgal on peamine ajend puhas laiskus, lollus ja 21. sajandi mugavus.

    selge on tõenäoliselt, et hetke auto kasutamise kombeid ja kõikide piirkondade ummistamist saab parandada ainult jõumeetoditega. valdav enamik rahvast on tänaseks lihtsalt nii laisk ja mugav, et vähimgi vabatahtlik mugavuskompromiss ei tule kõne alla.

    ja siis muidugi jõuame linna ja riigi poliitikasse oluliselt vähem pasandavate transpordiviiside soosimise ja organiseerimise osas. kui härrad ja daamid "ma ei sõida ühistranspordiga sest seehaiseb-graafiksucks-bussidontäis" kodanikud midagi ette ka võtaksid virisemise ja ummikutes pena põletamise asemel, kuni sinna välja et organiseerida vastutavatel ametikohtadel tüüpidel piisavalt kiire ja efektiivse tegutsemise puudumise korral suured kingajälged tagumikku, võiks ehk mõistliku aja jooksul mõistlikke tulemusi loota.

    VastaKustuta
  2. Huvitav leid kuskilt lehekommentaariumist, tundub olevat üks põhjalikumaid vastavasisulisi veebe, kuid rahva osalus tundub olevat üpriski mannetu.

    http://www.autovaba.ee

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Tiskre turbo

Turbo-ringristmikud on hollandlaste leiutis, mida me oleme hakanud ka Eestis kasutusele võtma.   Guugeldades leiate väga palju näiteid maailmast , kuidas turboringid peaksid välja nägema. Turbo-ringristmiku mõte on selles, et igalt ringristmiku rajalt saab liikuda ainult selleks ettenähtud suundades ja sõiduraja vahetamine ringil ei ole ette nähtud ega ka füüsiliste tõkete tõttu ka võimalik. Samuti ei ole võimalik turboringil jääda pulmarongiga keerutama ja linna ummistama, mis Taaralinnas üsna populaarne tegevus on. Kõige esimene ja suhteliselt hästi õnnestunud lahendus on näiteks Tartus Annelinnas Sõpruse ringristmik , kuid sellel puuduvad raja vahetamise tõkked. Turboringe on tehtud veel mitmele poole, näiteks Tondi tänava ja Linnu tee ristmikule. Paljudel juhtudel on eksitud geomeetria joonistamisega, mistõttu liiklemine ringil ei toimu nii, nagu ideaalis peaks. Raja vahetamine ise ei olekski probleem, aga probleem on kiire ringile peale sõit ja sisemise raja "lõikamine"

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi