Rattaga tööle minek iseenesest on igati tore, aga .. :
- 13 kilomeetrit tähendab tahes tahtmata läbimärga selga, eriti, kui on vaja seljas kaasas kanda ka vahetusriideid ja arvutit.
- rahulikult sõites (15 km/h) tähendab see tunniajalist sõitu.
- meil puuduvad täna töö juures vastavad pesemisvõimalused.
- töökohani ei lähe rattateed ja osa distantsist on lootusetult ohtlik.
Nüüd aga ülevaade eksperimendist. Nagu näha, suutsin voolida päris sirgjoonelise marsruudi tööle sõiduks. Esimene pool teekonnast oli Nõmme-Harku spordirada, puhas õhk, vaikne ja konfliktivaba. Esimene koht, kus tuli autoteed ületada, saabus alles Rahumäel. Õnneks selles kohas on liiklus hõredam, on võimalik üle tee saada küll. Edasi ületasin raudtee kasutades endist kitsarööpalise raudtee silda, mis nüüdseks on korrastatud kergliiklusele. Ja jõudsingi autode vahele Pärnu maanteele. Kui sain Selverist mööda, siis puhus vastu kerge tuul ja lõppes ka värske õhk. Kokku 6 rada autosid ei jätnud palju hingamiseks.
Järgmine sõna kõige otsesemas mõttes konflikt autodega saabus nn Merko maja juures.
Oleks ju võinud mõned kriimud teha, aga ei teinud. Vähemasti seekord veel mitte.
Edasi kulgesin mööda Järvevana teed, mis vaieldamatult kogu trassi ohtlikeim lõik. Autoga sõites ei saa arugi, et see nii pikk on, vändates aga paras tüütus. Olen ise korduvalt näinud kantpeasid paremast servast möödasõitu sooritamas, mistõttu hoidsin eriti serva ja aegajalt vaatasin ikka tahapoole ka. Veerenni ristmikule jõudes selgus tõsiasi, et tee ületamise võimalust tuleb oodata pikalt. Jõudsin juba mõelda, et sõidan kilomeetri edasi, seal on foor.
Loodan ja ootan, et õige pea kolib töökoht tsivilisatsiooni...
Kommentaarid
Postita kommentaar
Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!