Otse põhisisu juurde

Eksperiment:: rattaga tööle

Neljapäevase spondeeritud õhtusöögi tõttu jäi minu neljarattaline transpordivahend linna peale. See oli siis ettekääne kaua mõeldud eksperimendi ellu viimiseks. Sõitsin reedel rattaga tööle. Eksperiment õnnestus: jäin ellu, aga teist korda ma seda ei tee. Eksperimenteerida võiks veel multimodaalset tööle minemise viisi, ehk ratta ja rongiga.
Rattaga tööle minek iseenesest on igati tore, aga .. :
  • 13 kilomeetrit tähendab tahes tahtmata läbimärga selga, eriti, kui on vaja seljas kaasas kanda ka vahetusriideid ja arvutit.
  • rahulikult sõites (15 km/h) tähendab see tunniajalist sõitu.
  • meil puuduvad täna töö juures vastavad pesemisvõimalused.
  • töökohani ei lähe rattateed ja osa distantsist on lootusetult ohtlik.

Nüüd aga ülevaade eksperimendist. Nagu näha, suutsin voolida päris sirgjoonelise marsruudi tööle sõiduks. Esimene pool teekonnast oli Nõmme-Harku spordirada, puhas õhk, vaikne ja konfliktivaba. Esimene koht, kus tuli autoteed ületada, saabus alles Rahumäel. Õnneks selles kohas on liiklus hõredam, on võimalik üle tee saada küll. Edasi ületasin raudtee kasutades endist kitsarööpalise raudtee silda, mis nüüdseks on korrastatud kergliiklusele. Ja jõudsingi autode vahele Pärnu maanteele. Kui sain Selverist mööda, siis puhus vastu kerge tuul ja lõppes ka värske õhk. Kokku 6 rada autosid ei jätnud palju hingamiseks.
Järgmine sõna kõige otsesemas mõttes konflikt autodega saabus nn Merko maja juures.

Oleks ju võinud mõned kriimud teha, aga ei teinud. Vähemasti seekord veel mitte.
Edasi kulgesin mööda Järvevana teed, mis vaieldamatult kogu trassi ohtlikeim lõik. Autoga sõites ei saa arugi, et see nii pikk on, vändates aga paras tüütus. Olen ise korduvalt näinud kantpeasid paremast servast möödasõitu sooritamas, mistõttu hoidsin eriti serva ja aegajalt vaatasin ikka tahapoole ka. Veerenni ristmikule jõudes selgus tõsiasi, et tee ületamise võimalust tuleb oodata pikalt. Jõudsin juba mõelda, et sõidan kilomeetri edasi, seal on foor.
Loodan ja ootan, et õige pea kolib töökoht tsivilisatsiooni...

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Tiskre turbo

Turbo-ringristmikud on hollandlaste leiutis, mida me oleme hakanud ka Eestis kasutusele võtma.   Guugeldades leiate väga palju näiteid maailmast , kuidas turboringid peaksid välja nägema. Turbo-ringristmiku mõte on selles, et igalt ringristmiku rajalt saab liikuda ainult selleks ettenähtud suundades ja sõiduraja vahetamine ringil ei ole ette nähtud ega ka füüsiliste tõkete tõttu ka võimalik. Samuti ei ole võimalik turboringil jääda pulmarongiga keerutama ja linna ummistama, mis Taaralinnas üsna populaarne tegevus on. Kõige esimene ja suhteliselt hästi õnnestunud lahendus on näiteks Tartus Annelinnas Sõpruse ringristmik , kuid sellel puuduvad raja vahetamise tõkked. Turboringe on tehtud veel mitmele poole, näiteks Tondi tänava ja Linnu tee ristmikule. Paljudel juhtudel on eksitud geomeetria joonistamisega, mistõttu liiklemine ringil ei toimu nii, nagu ideaalis peaks. Raja vahetamine ise ei olekski probleem, aga probleem on kiire ringile peale sõit ja sisemise raja "lõikamine"

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi