wips

Olen siinses blogis kirjutanud Songissepa kirstunaeladest ja tegemist on seni ka enimloetud artikliga. Arusaadavalt, sest kõik kes Tallinnas liiklevad, teavad, et Hr. Mati Songissepa juhtimisel paigaldatakse Tallinnas liiklusmärke ja värvitakse vöötradasid. Kuna lisaks liikluskorraldusele sakib Tallinna linnas ka palju muid asju, sealhulgas linna kodulehekülg, siis on loogiline, et guugeldajad satuvad minu artiklikese peale. Kas Mati on paha mees või mitte, sellele annab hinnangu kaitsepolitsei ja sealt edasi kohus. Kahjuks on nii, et Transpordiameti juhil Hr. Andres Harjol häid valikuid ei ole ja kommunismi tuleb tal ehitada nende ressurssidega, mis olemas on (V. I. Lenin). Pealegi, Tallinna linn ja selle ametid on niivõrd ülepolitiseeritud, et seal on terve mõistusega inimesel üleüldse võimatu tööd teha. Enam-vähem täpselt aasta tagasi tegin Transpordiameti juristile Hr. Talvo Rüütelmaale pakkumuse - viiksin Transpordiameti spetsialistidele läbi ühepäevase tasuta koolituse õigusse

Ma pole üldse koomiksite fänn ja peale pesakonna ei ole ma ühtegi koomiksit viitsinud regulaarselt lugeda. Ok, vares ja kosmosemutid on ka cool. Küll olen arhitektuuriasjaarmastaja ja seetõttu pidin ma arhitektuurimaailma komeedi, Taani arhitekti Bjarke Ingelsi raamatu endale hankima. Muidugi huvitasid mind selles raamatus pildid, aga üsna pea avastasin ennast siiski lugemas ja osadel lehekülgedel muutusid pildid väheoluliseks. Arhikoomiksina vormistatud raamat annab ülevaate BIGroup i poolt esimese kümne aastaga loodud säravamatest projektidest. Wow. Mulle meeldib täiega see, kuidas BIG vaatab igat ülesannet sõltumata selle suurusest, kui linnaruumi terviklikku osa. Täiega raamidest väljas, täiega innovatsioon. Insenerina peaksin ma sageli tõmbama käsipidurit. Kuidas need ... hooned .. püsti peaks seisma? Minusuguse maailmaparandaja jaoks on nauditav, kuidas Bjarke oma arendajatest kliente mõnitab. Raha on igal pool ühesugune ja selle omanikud samuti. Ka on raamatus päevapoliitilis

Tartu linnas viimati valminud Vabadussilla eest tõsteti ära professorite Johannes Aare ja Valdek Kulbachi projekteeritud Laia tänava jalakäijate sild, mida rahvasuus ka raudsillaks kutsuti . Nüüd on see sild kaks suve lõsutanud Oa tänava ääres ja ootab oma saatust. Kuuldavasti on kaalutud teist isegi vanarauaks müüa, aga tegelikult on ju suhteliselt uuel konstruktsioonil (ehitatud 1993!) sillana palju enam väärtust. Jalakäijate sildu võiks ju olla palju rohkem, kui neid täna on. Tartus ongi üle Emajõe ainult kaks jalakäijate silda, autodele on neid võimalusi 2 korda rohkem. Raudsild paiknes Laia tänava otsas, kus Emajõe säng on Tartus kitsaim, natuke üle 60 meetri. Kuna sild oli pisut nurga all, siis puhas ava pikkus oli tal ca 65 meetrit. Selle silla puhul on põnev see, et üheavalise saleda konstruktsiooni saavutamiseks peitsid professorid kaldasammaste sisse vastuankrud. Tänu suurele saledusele oli silla ületamine ka omamoodi elevust tekitav, sest silla sai küllalt kergelt ka õõtsum

Postimehe pilt Kükita õnnetusest. Kas kiiruskaamerad hoiavad ära avariid? Üks minu esimesi postitusi sellel lehel 3 aastat tagasi puudutas liiklusõnnetuste või peaks ütlema avariide statistikat ning liiklusohutuse programmis seatud eesmärke. Tollal julgesin välja käia veksli, et meie riik suudab ilma mitte midagi erilist tegemata vähendada hukkunute arvu aastaks 2015 130ni. Juhtus aga nii, et ilma mitte midagi tegemata saavutasime aastaks 2015 seatud eesmärgi 100 või vähem hukkunut aastas juba eelmisel 2009 aastal. Kodanik ja hetkel ka ministrihärra Parts on nüüd välja mõelnud , et tuleb seada uued sihid, et mitte midagi tegemine vahepeal luhta ei läheks. Kuivõrd eesmärk saavutati eelmisel aastal, aga 16 kiiruskaamerat Tartu maanteel alustasid tööd käesoleval aastal, ei saa keegi väita, et nendel oleks olnud mingisugune mõju eesmärgi saavutamisele. Nii samuti ei saa ka ükski ministrihärra väita, et tema haldusalas on toimunud silmapaistev tegevus vastavalt liiklusohutuse programm

 Viimati Soomes käies torkas raamatupoe riiulil silma Otso Kantokorpi " Sankarimatkailija Tallinnan raitiovaunuissa ja trolleybusseissa ". Soome kunstikriitiku, arhitektuuri- ja õllenautleja ülevaade Tallinna trammiliinidest ja natuke ka trolliliinidest annab hea ülevaate ning küllaltki konkreetsed (ei saa ühemehe hinnagut veel objektiivseks nimetada) hinnangud Tallinna arhitektuurile ning ühistranspordi ulatusse jäävatele toitlustusasutustele. Raamat on varustatud ka ohtrate faktidega. Alates 2005 aastast on sellest ilmunud juba kolmas, täiendatud trükk. Samas on ka selles juba MaSu tõttu aegunud informatsiooni. Raamat ise sai alguse ei miskist muust, kui Tallinna eriti turistivaenulikust taksondusest. Kuivõrd üle 90%  välisturistidest satub Eestisse Tallinna lennujaama või sadama kaudu, on Tallinna taksojuhid peale Euroopa Liiduga liitumist ja lauspiirikontrolli kadumist igale turistile esimene kontakt eestimaa inimesega. Ja millise kuvandi loovad Tallinna taksojuhid eest

Kuigi puhkus oli lühike, osutus paus blogimises pikemaks. Ilm on kuum. Kliima on endine. Enne pikemaid palasid huvitav leid Hiinast - trammivisioon väljaspool kasti. Ruumi efektiivne kasutus. Ei ole vaja sõiduradu kitsendada, et luua ühissõidukirada, mis enamus ajast on tühi. Ideel on jumet. Selle artikli järgi kavandatakse reaalset pilootprojekti! Mõnevõrra küsimusi tekitab, kuidas see riistapuu ikkagi ristmikel käitub. Suhteliselt lai kere (kaks sõiduraja laiust = 7..8m) eeldab ristmikel väikese pöörderaadiusega manöövrite tegemisel vägagi kummist konstruktsiooni.. videos tehakse manöövreid küll, kuid ei selgu, kuidas on see võimalik.

Hans Rosling on Rootsi sotsiaalteadlane, rahvusvahelise tervise professor, kelle ettekandeid on Tedis alati huvitav jälgida. Eelkõige seetõttu, et ta on ise loonud statistika visualiseerimise tarkvara Trendalyzer , mille ta Googlele 2007 aastal maha müüs, aga muidugi ka ettekannete sisu tõttu. Viimatine ettekanne on tema ennustus 2050 aasta maailma populatsioonide ja elatustasemete kohta. Seekord esitleb ta seda ilma nii-nagu-ta-ütleb ajast-ja-arust digitaalsete abivahenditeta, vaid analoogmeetodil kasutades IKEA toodangut. Ja teeb seda hästi. Tuleb välja, et meie peamine probleem ei ole mitte autode paljunemine, vaid inimeste paljunemine, mis on vaja saada kontrolli alla. Selles on määrava tähtsusega ellujäävate laste osakaal, mis muudab igaks juhuks rohkemate laste sigitamise tarbetuks. Siiski, autodel või teisisõnu tehnoloogial, on selle eesmärgi saavutamisel oluline roll. Tehnoloogial on aga viimane aeg liikuda taastuvate energiate ja elektriautode suunas, et päästerõngas ei muu

American Dream, nagu seda nimetatakse. Äärelinna roheline kodu, kiirelt autoga kuhu vaja, kõik ostud ühest kohast.. see on meil olemas. Nagu viimase sajandi jooksul ikka, on ameeriklased meile ette näidanud, kuidas elama peab. Või siis on see lihtsalt inimloomus, mis sunnib käima sama spiraali. Keegi on jõudnud spiraalil kaugemale. Vähe sellest, et meil on juba kõik suuremad ristmikud ja liiklussõlmed hüpermarketeid täis ehitatud, planeeritakse neid ikka juurde. Hetkel tean vähemalt kolme Tallinna ümbruse projekti, mis kõik oma olemuselt on kohutavad, üks hullem, kui teine. Kaks neist paiknevad Rae vallas, üks Saue vallas. Tartu maanteele Mõiku kavandatakse Selverit, mida sealsed uuselanikud pikkisilmi ootavad. Jah, kohalikele on kohalikku poodi vaja, aga see tehakse ju Tartu maantee äärde, kus on liiklusega lood niigi kehvad. Ja hullemaks lähevad. Tehke aga see Selver sinna, kolm mahasõitu ka ja lennuvälja asukoht Paides hakkab tunduma veelgi mõistlikum. Veel on siiski võimalik mõist

Kaarel Tarand arvab ja otsib süüdlasi meie ehituskvaliteedi puuduses. Ja paneb täiega rappa. See on arusaadav, et ehitusvõhikule jäävad pinnud silma seal, kus spetsialist probleemi ei näe. Näiteks ebatasasus silla pealesõitudel on paratamatus, kuivõrd tee muldkehas toimuvad alati järelvajumid, milles ehitajat süüdistada ei saa. Kui aga sild peaks paigast liikuma, siis oleks küll põhjust süüdlast otsida. Madalate mullete puhul ei pruugi need vajumid Kaarli silmas pinnuks olla, aga mida kõrgem on muldkeha, seda suuremad on vajumid ja seda suurem tõenäosus, et peale suuremate vajumiste toimumist tuleb tee profiili korrigeerida. Küll on meil veel palju õppida vuugikonstruktsioonide ehitamisest, ka Puurmani sillal vajasid vuugid garantiiremonti. Mäo möödasõidu süvendisse valguvat vett mitte ainult oleks pidanud ette nägema, vaid seda ka nähti ette. Kuna eelprojekti tegid soomlased, kelle jaoks väikesest süvendist pinnavee välja pumpamine on tavaline nähtus, siis mindigi riskile (jah, ris

See ei olnud mitte väga ammu, kui kõik poliitilised jõud võtsid ette Tartu maantee teema ja artiklid neljarajalise kiirtee vajaduse iseenesest mõistetavusest ning seostest inimarenguga täitsid kõikide lehtede veerge suisa igapäevaselt. Nüüd tundub, et see on ammu iganenud teema ja moodne on rääkida raudtee vajadusest. Teema sobib ka eurosaadikust transpordi-infrastruktuuri ekspert Vilja Savisaarele . Oma artiklis tunneb eurosaadik muret lätlaste pärast, kes kipuvad meid Euroopast ära lõikama. Tegelikult ei ole muretsemiseks põhjust, sest tänu lõunanaabrite ennastsalgavale tegutsemisele rohelise kirjaga airBalticu nimelise lennufirma viimiseks igasse kolkasse on Euroopa meile lähemal kui kunagi varem! Mnjah, see on küll imelik, aga Tallinnast Oulusse lendamiseks käib kiireim tee Riia kaudu. Selles mängus on eestlased luuserid ja oma hulluseks kiskuva rongi jutuga selleks ka jäävad. Rongiühenduse kavandamises iseenesest midagi halba ei ole, kui jäädaks realistideks ja ei aetaks inimestel

Mul ei oleks ka mitte midagi selle vastu, kui saaksingi Tallinnast astuda öörongile, et hommikul Varssavis ärgata. Iseasi, kas mul selle järele erilist vajadust oleks. Minu kodu on ju siin ja töö kah. Võimalik, et kui oleksin tööline, siis pakuks rong mulle alternatiivi minna odava tööjõuna hoopis lõunasse, mitte põhja. Milline võiks veel olla vajadus rongiga Euroopa südamesse sõita? Kord talve jooksul Alpides käia poleks paha? Miljoni dollari küsimus on aga, palju oleksin valmis selle lõbu eest maksma? Kui palju oleksid sina nõus maksma? Sellest on juba mitu aastat möödas, kui mul oli mõte sõita Londonist Pariisi rongiga. Mis mulle ei sobinud siis ja ilmselt ei sobiks ka praegu - hind. Easyjetiga lendasin kuus korda väiksema raha eest. Tõsi küll, lisandus ka lennujaama jõudmise rongipilet ja aega kulus paar tundi rohkem. Rong ei ole odav sõiduvahend. Hoolimata sellest, et Berliini rongijaama läbib igapäevaselt üle tuhande (1000) rongi, ei saa ka Saksamaal rongid hakkama dotatsioonidet

Täna oli tähendusrikas päev - toimus üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ visioonikonverents. Üleriigilise planeeringu koostamiseks on palgatud OÜ Head ehk täpsemalt Kaur Lass. Konsultandi abiga on siseministeerium koostanud planeeringu visioonikavandi, mis oli diskussiooni alustuseks vajalik. Parima põhja ladusid aga väärtuslikud ettekanded: Jukka Noponen, Jussi S. Jauhiainen ja muidugi Marju Lauristin. Jukka Noponen rääkis uuest lähenemisest planeerimises, kus analüüsitakse erinevaid planeeringulahendusi kogu energiakulu minimeerimiseks. Efektiivsus algab nimelt planeerimisest ja planeerimisega tehtud vigu saab hiljem lahendada ainult lammutamise ja õigesti ehitamisega. Kuigi tehakse alles esimesi samme energiatõhusa ja keskkonnasõbraliku planeerimise suunas, on tegemist igati märkimisväärse püüdega. See oli minu esimene mõte, kui mind taheti rakendada Pärnu lähialade teemaplaneeringusse - leida terviklahendus elamisele ja liikuvusele minimeerides kogukulu. Kui see ainult oleks eesm

Muidugi on vaatamisväärsusi sealkandis oluliselt rohkem, aga valmimas on üks järjekordsetest rekordehitistest. Tegemist ei ole kõrgusse tikkuva ehitisega, nagu muidu kombeks, vaid pigem mööda maad laiutava 3-jalgse monstrumiga. Ferrari World ei ole midagi enamat, kui meie mõistes kultuuri- ja vabaajakeskus ehk siis lihtsamalt ülemõistuse suur ostlemise keskus. View Larger Map Muidugi asub säherdune asutus otse ringraja servas ja väiksem ringrada ostlejate jaoks on ka katuse all. Kui Lõunakeskuses saab uisutada, siis Ferrari keskuses saab teha palju enamat, näiteks sõita rollercoasteril istudes vormeli kokpitis. Ilusaid pilte valmivast ostuhullumajast saab vaadata siit . Ametlik kodulehekülg http://www.ferrariworldabudhabi.com/ Avamine juba selle aasta oktoobris!

Maailmalõpukuulutajatele üks mõtlemapanev ettekanne. Muud polegi vaja öelda, kui et kõik on mõtlemises kinni. Võib ka nii mõelda. Võib ka mõelda, et mõtlemisest ei sõltu midagi. Mis aga sellel mõtlemisel siis üldse mõtet on? Richard Sears näitab väga lihtsalt, kuidas mõtlemine on meid viinud edasi ja aidanud primitiivseid energiaallikaid järjest asendada keerukamatega. Isegi, kui oleme vahepeal teinud mõtlematusi, siis on need aidanud meil tehnoloogiliselt tohutult areneda. Tänu tehnoloogiale saame rohelistemaks. Ainult üks asi teeb muret.. mis mõte oleks sõita mootorrattaga, mis häält ei teeks?

Tallinna linnas koinitakse inimesi täiega, kui neil peaks olema vajadus oma asjatoimetusi autoga ajada. Iseenesest oleks ju tore, kui autostumise piiramine toimuks alternatiivseid võimalusi pakkudes, kuid tegelikkus on teine. Ühistransporti tõmmatakse koomale samamoodi, nagu parkimiskohti. Üks meeldiv tagajärg sellel kõigel on: linnapilti on tekkinud jalgratturid. Jalgratturitel aga pole oma kaherattalist kuhugile kinnitada ja kui ühtegi vaba vihmaveetoru või laternaposti enam pole, siis tuleb ta tuppa kaasa võtta. Sattusin juhuslikult lugema Tallinna linna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006-2014 . Tegemist on tüüpilise sisutühja dokumendiga: tuleks, peaks, oleks tädil rattad, siis.. Mitte ühtegi mõõdetavat eesmärki, lihtsalt umbluu. Otsisin esimesena peatükki suurürituste parkimiskorralduse kohta, millega seoses on mul eelmisest aastast veel mõne mehega arved klaarimata. Jällegi ei ole seal midagi konkreetset: peaks, tuleks, oleks.. Siis aga sattusin peatükile "5.7 Pu

Vabariigi Valitsus algatas Üleriigilise planeeringu "Eesti 2030 +". Kahjuks ei ole Siseministeerium suutnud näidata eeskuju motiveeritud otsuse vormistamisega. Kuigi otsusele on lisatud seletuskiri, puudub siiski selge motivatsioon üleriigilise planeeringu algatamise otsusest: mis on planeeringu eesmärk, mida tahetakse "planeerida", millistele strateegilistele küsimustele peab niivõrd ulatuslik ja tähtis dokument vastused andma? Kui kohaliku omavalitsuse tavapärane detailplaneeringu algatamise otsus sisaldab motivatsioonina primitiivset "jagada ala kruntideks ja määrata sihtotstarve", siis üleriigilise planeeringu algatamise otsuses pole sellelegi midagi vastu panna. Kui eesmärgid puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust oodata ka eesmärkidele vastavat tulemust... Kui paljud üldse teavad, et on olemas üleriigiline planeering Eesti 2010 ? Mina tean ainult professionaalsest kretinismist, mitte seepärast, et olen selle riigi kodanik. Samas on tegemist dokumen

Kirjutasin eelmise aasta lõpul ajakirjas Ehitaja artikli riigihangete teemal. Riigihangete teemat olen ka siin blogis varasemalt käsitlenud. Nüüd siis roosa lehe kord . Viimasel ajal on ehitusvaldkonnas teema vägagi aktuaalne. Tavapärane on, et probleemist hakatakse kõva häälega ja valesti rääkima siis, kui selle tagajärjed ilmselgelt avalduvad. Lisaks sellele, et kokku hakkavad kukkuma ehitised , kukuvad ära ka ehitajad . Probleem aga pole tekkinud üleöö ja sellel ei ole ka masuga midagi pistmist. Riigihangete probleemistik on mitmetahuline ja üldse mitte lihtne. Selle põhjused ulatuvad meie minevikku - pikka aega kontrollimehhanismidele toetunud ühiskonnas elanud ei oska teisiti olla, kui eeldada, et kõik (ametnikud) on pätid, kaabakad ja päevavargad. Mõtteviis, et me ajame kõik ühist asja partneritena, on ikka veel võõras. Pidevalt on meie vahel piirid - teie ja meie. Olgu need siis haldusterritoriaalsed piirid või avalikku sektorit erasektorist eraldav rindejoon. Keegi ei näe ega t

Eelmisel nädalal potsatas Ülemiste järve jääle Ann. Kriimustas põhja ja lasi mahla välja. Päästeametnikud sumpasid läbi lume ja said suurema osa mahlast enda valdusesse, seejärel lohistasid Anni kaldale. Nagu nad ütlevad, õnnelik õnnetus, sest viga said ainult asjad ja kraanivesi tuld ei võta. Ekspress joonistas aga kaardile Härjapea jõe , mis juba peaaegu 100 aastat kodanike silme eest peidetud on.. kuid vahetevahel näitab ta ennast Tuukri tänaval ja Ahtri tänaval. Alustades teekonda lumiste nõlvade poole läbi vesise Põhjaväila avastasin, et Ülemiste vanakesel on uus nimi. Või siis on tänavatel ulpiv porijõgi Tallinna linna omand?

Liiklusmärke on meil palju, aga põhilised liiklusmärgid on leiutatud pea sada aastat tagasi. Need on Stop(p) ja Anna teed. Tegelikult enamus liiklusmärke ju liiklust ei korralda, vaid hoiatavad, suunavad, keelavad, ahistavad, jne. Kohati tundub, et need on eeskirjades selleks, et Transpordiameti ametnikud saaks ennast meie peal välja elada, luua omapäraseid sambaid (Art Songa). Ameerika kogemusest kirjutades mainisin , et sealmaal on tavapärane ristmiku kõigile harudele paigaldada Stopp märk, mis sunnib ristmikule lähenejad peatuma. Vaikimisi on kujunenud nendel ristmikel liiklemise reegliks kultuur. Selline kultuur, kus ristmikku ületatakse ristmikule saabumise järjekorras. Sellisel liikluskorraldusel on aga oma hind. Gary Lauder pakub välja uudse märgi ja kutsub üles olema üldse teistega arvestavam. Hea mõte!

Liikluskindlustuse Fond avaldas 2009 aasta statistika , mille kohaselt heaks uudiseks on see, et tervikuna on liikluskahjud vähenenud. Selle põhjuseks ei ole muud, kui majanduslangus ja vähenenud liiklus. Mingil määral saab olukorra paranemist lugeda ka majanduskasvu tingimustes jõudsalt uuenenud autopargi süüks. Uuemad autod on palju ohutumad, kui ka veel 10 aastat tagasi toodetud autod. Mis mind aga kirjutama sundis? Ikka see, et statistika toob välja ka ohtlikumad kohad meie teedel ja tänavatel. Need on ikka needsamad kohad, mis ka varasematel aastatel. Tekib küsimus, miks? Miks siis midagi ette ei võeta? Miks lepime olukorraga? Kes on need süüdimatud, kes Tallinnas teid projekteerivad, liiklust korraldavad? See oli 3 aastat tagasi, kui Tallinna Kommunaalameti korraldatud nn Valdmanni ümarlauas tegin ettepaneku teha kõikidele tee-ehitusprojektidele liiklusohutuse audit, et vältida ohtlike lahenduste ehitamist. Lp Ain Valdmann teatas seepeale, et see on täiesti mittevajalik, sest Tal

Toimus järjekordne Linnafoorum , mille teemaks oli sedakorda Põhjaväil . Jah või ei. Oli põnev diskussioon. Järgnevalt mõned väited, mille osas mul on oma arvamus. Infrastruktuuriobjekte planeeritakse, ehitatakse lühikese perspektiiviga. Põhjaväila monstrumristmik Linnahalli ees ehitati ca 10 aastat tagasi. Nüüd tahetakse seda justkui ümber ehitada. Konkreetne ristmik tehti hädakorras odavalt ja tehtigi lühikese perspektiiviga. Lisaks oli keegi ära hirmutanud linnainsenerid, mistõttu kartsid nad eritasandilisi lahendusi, mida oleks saanud teha kompaktsemalt ja pikema perspektiiviga. Sealjuures kardeti ka vanalinna varjamist... Tegelikult kavandatakse väilasid alati pikema perspektiiviga, kuid alati on ka neid kes kahtlevad prognoosides ja pigem peavad prognoosidel põhinevat planeerimist üldse suureks patuks. Prognoositakse aga maakasutust. Maakasutust planeeritakse. Transporti keegi ei planeeri. Kõik edasine on tagajärg. Tagajärgi asfalteeritakse. Väiladest on raske üle pääseda. Põhja

Eelmise aasta suuruudiseks ehitusvaldkonnas oli kindlasti valimiste ajal avatud Solarise kinosaali lae varing, mida mõned nimetasid õnnelikuks õnnetuseks. Õigem oleks seda nimetada siiski õnnelikuks rumaluseks. Ehitamine ei ole naljaasi ja kui seda tehakse diletantide poolt või lihtsalt üle jala, siis suureneb tõenäosus, et sellised õnnetused hakkavad juhtuma. On selge, et paljud asjad ei ole veel juhtunud, mille põhjuste hulka võib lugeda ehitusbuumi, ehituspoliitika ja päevapoliitika. Solaris on poliitiline objekt. Kuid mitte ainus selline. Enamus kohalike omavalitsuste eelarvetest valimiste ajaks valminud objektides t on päevapoliitilised objektid. Eelmisel aastal valmis Mustla vallas Tarvastu terviserada koos sillaga üle Tarvastu paisjärve paisu. Selle objekti rahastamiseks oli "kirjutatud" projekt, et saada raha EASilt. Kui töö sai tehtud, siis mindi raha järele. EASil tekkisid kahtlused rajatud silla jätkusuutlikkuse osas ning seetõttu küsiti silla projekti, täitejoonis