Üleriigiline planeering 2030 - milleks? kellele?

Vabariigi Valitsus algatas Üleriigilise planeeringu "Eesti 2030+". Kahjuks ei ole Siseministeerium suutnud näidata eeskuju motiveeritud otsuse vormistamisega. Kuigi otsusele on lisatud seletuskiri, puudub siiski selge motivatsioon üleriigilise planeeringu algatamise otsusest: mis on planeeringu eesmärk, mida tahetakse "planeerida", millistele strateegilistele küsimustele peab niivõrd ulatuslik ja tähtis dokument vastused andma?

Kui kohaliku omavalitsuse tavapärane detailplaneeringu algatamise otsus sisaldab motivatsioonina primitiivset "jagada ala kruntideks ja määrata sihtotstarve", siis üleriigilise planeeringu algatamise otsuses pole sellelegi midagi vastu panna. Kui eesmärgid puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust oodata ka eesmärkidele vastavat tulemust...

Kui paljud üldse teavad, et on olemas üleriigiline planeering Eesti 2010? Mina tean ainult professionaalsest kretinismist, mitte seepärast, et olen selle riigi kodanik. Samas on tegemist dokumendidga, mis peaks koos Põhiseadusega olema igal korralikul eestlasel kõvakaantega köites kaminasimsi peal. Aga ei ole.

Tegin eelmisel aastal Siseministeeriumile ettepaneku enne uue üleriigilise planeeringu menetlemisele asumist muuta selle planeeringu menetlusnõudeid selliselt, et võimalik väljund oleks ühiskondlik kokkulepe. Selleks tuleb ühelt poolt sätestada reeglid kodanike kaasamiseks planeeringu protsessi, järelevalve põhimõtted ning planeeringu kehtestajaks peab oleam Riigikogu, mitte Vabariigi Valitsus. Paraku selline ebaloogiline väljund praeguses planeerimisseaduses on. Tekib küsimus, et miks siis kohaliku omavalitsuse üldplaneeringut või detailplaneeringut ei võiks kehtestada valla- või linnavalitsus?

Kuuldavasti on seda teemat küll Riigikogu komisjonides arutatud, kuid "lõputute poliitiliste vaidluste" kartuses jäädud senise jaanalinnupraktika juurde. Kokkuvõtteks tehakse asja jälle linnukese pärast. Parem jätke tegemata, kui korralikult teha ei saa, ei taha, ei viitsi.

Minu ootused seoses üleriigilise planeeringuga Eesti 2030.

Asustuse ja töökohtade suunamine (PlanS §6 lg2 p1, p3)

Senikehtiv planeering Eesti 2010 ei võtnud mitte midagi ette selleks, et asustust Eestis suunata. Konstanteeriti vaid fakte. Üleriigiline planeering ongi see fdokument, millega reaalselt panna paika selline Eesti, millist me tulevikus näha tahame. Kas tahame, et kõik kolivad töökohtadele Tallinnasse järgi? Vaba turumajandus tagab meile kõige ebaefektiivsema maakasutuse, kui asustust ja töökohti ei suunata. On selge, et turumajanduse reeglites lähtub iga ettevõtja oma kitsastest huvidest ignoreerides kaudseid kulutusi infrastruktuurile, töötajate transpordile, keskkonnasaastele, jne. Parimaks näiteks on jätkuvalt Kalevi kommivabrik, mille kolimine Tondilt Põrguväljale oli silmakirjalik ja primitiivne kinnisvaraäri. Selle tagajärjel pidi 500 inimest muutma oma töölkäimise harjumusi, kulutades rohkem aega ja raha. Nii mõnigi pidi hankima auto ainult selleks, et tööle saada. Kuidas kajastuvad kõik need kaudsed kulud Kalevi bilansis?

Suure mõju ja üldise huviga objektide asukohad

Kuigi planeerimisseadusest tulenevalt ei ole see justkui üleriigilise planeeringu ülesanne, on siiski Eesti suuruse puhul võimatu lahendada adekvaatselt mistahes muu tasandi planeeringuga tuumaelektrijaama asukohta. See, kuidas täna püütakse läbi ühe riigile kuuluva äriettevõtte leida mingite kahtlaste erimenetlustega seda asukohta, on kodanikule arusaamatu. Teisalt on sellised suure mõjuga objektid selgelt ka asustust suunavad - eemale suunavad muidugi. Kes tuumajaama tegema peaks, on üldse teisejärguline küsimus. Esmalt vajab vastust kas üldse ja kui, siis kuhu? Kui laseme eraettevõttel endale leida "sobiva" kohakese, kuhu tuumajaama ehitada ja paneme ta siis müüki, kõlab see sama labaselt nagu "müüa maatükk, detailplaneering algatatud!".

Transpordivõrgustik (PlanS §6 lg2 p4)

See on vaja selles väikses konnatiigis ükskord toimima saada. Liiga palju piire, liiga palju lolle, liiga palju kolle. Siin on tohutu arenguruum, eelkõige ülevalpool, mitte all.