Otse põhisisu juurde

Üleriigiline planeering 2030 - milleks? kellele?

Vabariigi Valitsus algatas Üleriigilise planeeringu "Eesti 2030+". Kahjuks ei ole Siseministeerium suutnud näidata eeskuju motiveeritud otsuse vormistamisega. Kuigi otsusele on lisatud seletuskiri, puudub siiski selge motivatsioon üleriigilise planeeringu algatamise otsusest: mis on planeeringu eesmärk, mida tahetakse "planeerida", millistele strateegilistele küsimustele peab niivõrd ulatuslik ja tähtis dokument vastused andma?

Kui kohaliku omavalitsuse tavapärane detailplaneeringu algatamise otsus sisaldab motivatsioonina primitiivset "jagada ala kruntideks ja määrata sihtotstarve", siis üleriigilise planeeringu algatamise otsuses pole sellelegi midagi vastu panna. Kui eesmärgid puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust oodata ka eesmärkidele vastavat tulemust...

Kui paljud üldse teavad, et on olemas üleriigiline planeering Eesti 2010? Mina tean ainult professionaalsest kretinismist, mitte seepärast, et olen selle riigi kodanik. Samas on tegemist dokumendidga, mis peaks koos Põhiseadusega olema igal korralikul eestlasel kõvakaantega köites kaminasimsi peal. Aga ei ole.

Tegin eelmisel aastal Siseministeeriumile ettepaneku enne uue üleriigilise planeeringu menetlemisele asumist muuta selle planeeringu menetlusnõudeid selliselt, et võimalik väljund oleks ühiskondlik kokkulepe. Selleks tuleb ühelt poolt sätestada reeglid kodanike kaasamiseks planeeringu protsessi, järelevalve põhimõtted ning planeeringu kehtestajaks peab oleam Riigikogu, mitte Vabariigi Valitsus. Paraku selline ebaloogiline väljund praeguses planeerimisseaduses on. Tekib küsimus, et miks siis kohaliku omavalitsuse üldplaneeringut või detailplaneeringut ei võiks kehtestada valla- või linnavalitsus?

Kuuldavasti on seda teemat küll Riigikogu komisjonides arutatud, kuid "lõputute poliitiliste vaidluste" kartuses jäädud senise jaanalinnupraktika juurde. Kokkuvõtteks tehakse asja jälle linnukese pärast. Parem jätke tegemata, kui korralikult teha ei saa, ei taha, ei viitsi.

Minu ootused seoses üleriigilise planeeringuga Eesti 2030.

Asustuse ja töökohtade suunamine (PlanS §6 lg2 p1, p3)

Senikehtiv planeering Eesti 2010 ei võtnud mitte midagi ette selleks, et asustust Eestis suunata. Konstanteeriti vaid fakte. Üleriigiline planeering ongi see fdokument, millega reaalselt panna paika selline Eesti, millist me tulevikus näha tahame. Kas tahame, et kõik kolivad töökohtadele Tallinnasse järgi? Vaba turumajandus tagab meile kõige ebaefektiivsema maakasutuse, kui asustust ja töökohti ei suunata. On selge, et turumajanduse reeglites lähtub iga ettevõtja oma kitsastest huvidest ignoreerides kaudseid kulutusi infrastruktuurile, töötajate transpordile, keskkonnasaastele, jne. Parimaks näiteks on jätkuvalt Kalevi kommivabrik, mille kolimine Tondilt Põrguväljale oli silmakirjalik ja primitiivne kinnisvaraäri. Selle tagajärjel pidi 500 inimest muutma oma töölkäimise harjumusi, kulutades rohkem aega ja raha. Nii mõnigi pidi hankima auto ainult selleks, et tööle saada. Kuidas kajastuvad kõik need kaudsed kulud Kalevi bilansis?

Suure mõju ja üldise huviga objektide asukohad

Kuigi planeerimisseadusest tulenevalt ei ole see justkui üleriigilise planeeringu ülesanne, on siiski Eesti suuruse puhul võimatu lahendada adekvaatselt mistahes muu tasandi planeeringuga tuumaelektrijaama asukohta. See, kuidas täna püütakse läbi ühe riigile kuuluva äriettevõtte leida mingite kahtlaste erimenetlustega seda asukohta, on kodanikule arusaamatu. Teisalt on sellised suure mõjuga objektid selgelt ka asustust suunavad - eemale suunavad muidugi. Kes tuumajaama tegema peaks, on üldse teisejärguline küsimus. Esmalt vajab vastust kas üldse ja kui, siis kuhu? Kui laseme eraettevõttel endale leida "sobiva" kohakese, kuhu tuumajaama ehitada ja paneme ta siis müüki, kõlab see sama labaselt nagu "müüa maatükk, detailplaneering algatatud!".

Transpordivõrgustik (PlanS §6 lg2 p4)

See on vaja selles väikses konnatiigis ükskord toimima saada. Liiga palju piire, liiga palju lolle, liiga palju kolle. Siin on tohutu arenguruum, eelkõige ülevalpool, mitte all.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun

Ausad hädavaled

Selle artikli kirjutasin ma 2018 aasta kevadel. Ei teagi miks ta tookord avaldamata jäi, aga tänaste uudiste valguses võiksin sama teksti uuesti kirjutada, sest kunagi minu poolt ennustatud 15 miljardit on ka lõhki.  Võrreldes 2018 aastaga on muutunud see, et maanteede hoiu raha on kärbitud pea 3 korda väiksemaks, elektriautod on populaarsed ja kehtestatakse automaks, samal ajal raudteedel puudub tulu ja selle ülalpidamist toetatakse üle 30 miljoniga aastas. Riik on küll näiliselt õhuke, aga praeguseks on RBE aastased palgakulud kasvanud juba 10 miljonini ja kasvavad hooogsalt edasi. Projekti aus koordinaator küll enam projekti ei koordineeri. Kui nüüd peaks uuesti tulevikku ennustama, siis ..  ah, parem mitte.  Tule võrklaev appi! --- Võrreldes ühte õuna korvitäie kartulitega ning esitades ainult meelepärast infot saab maalida pildi meie tulevase söögiisu rahuldamiseks sobiva ühe mahetoodetud õunaga pestitsiididega mürgitatud mädanevate kartulite asemel. Rail Baltica projektikoordi

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin