Otse põhisisu juurde

Puudega Edgarist

Tallinna linnas koinitakse inimesi täiega, kui neil peaks olema vajadus oma asjatoimetusi autoga ajada. Iseenesest oleks ju tore, kui autostumise piiramine toimuks alternatiivseid võimalusi pakkudes, kuid tegelikkus on teine. Ühistransporti tõmmatakse koomale samamoodi, nagu parkimiskohti. Üks meeldiv tagajärg sellel kõigel on: linnapilti on tekkinud jalgratturid. Jalgratturitel aga pole oma kaherattalist kuhugile kinnitada ja kui ühtegi vaba vihmaveetoru või laternaposti enam pole, siis tuleb ta tuppa kaasa võtta.

Sattusin juhuslikult lugema Tallinna linna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006-2014. Tegemist on tüüpilise sisutühja dokumendiga: tuleks, peaks, oleks tädil rattad, siis.. Mitte ühtegi mõõdetavat eesmärki, lihtsalt umbluu. Otsisin esimesena peatükki suurürituste parkimiskorralduse kohta, millega seoses on mul eelmisest aastast veel mõne mehega arved klaarimata. Jällegi ei ole seal midagi konkreetset: peaks, tuleks, oleks..

Siis aga sattusin peatükile "5.7 Puudega inimeste parkimine". Nüüd jõudis mulle kohale, miks Edgaril on linnas käies oma puud kaasas. Tuleb siiski rõhutada, et puudega parkimine nõuab vastavat eriluba, aga kust seda saaks?

Mõnevõrra arusaamatuks jääb siiski, miks on vaja inimesi parkida? Ka siis, kui nad on puudega, nagu pildil olev juhtum. Pargitakse siiski nahka või sõidukeid, nagu õigekeelsuse sõnaraamat meile teatab. Või mõeldakse siin seda, et kui sul on puud, siis võid oma kõhu täis parkida?

Kommentaarid

  1. Tallinna linn kohe oskab asju segaselt seletada. Jäin täitsa mõttesse, et mida nad küll selle punkti 5.7 all mõtlesid? Ehk on kasulik igaks juhuks mõned halud autosse visata või jalgratta pakikale kinnitada, no et siis on ehk lihtsam parkimiskohta saada? Tasub igatahes proovida! Kas kartulitega inimeste parkimisest ei olnud selles peenes dokumendis mõnda sõna? Kartuleid oleks lihtsam kaasa vedada, need mahuks taskusse ära.
    Ikka tervitades,
    Eva-U

    VastaKustuta
  2. Halud võib kaasa võtta, aga sõiduriist tuleb koju jätta. Jutt käib ju inimeste parkimisest. Kui nüüd seadusi ja määrusi koos lugeda, siis kindlasti heakorraeeskirjad ütlevad, et inimesed võivad ennast parkida küll, aga prahti ei tohi maha jätta ja parem, kui muru peale ennast üleöö parkima ei unustataks. Puudega või ilma.

    VastaKustuta
  3. Aga puudega saab ka tasuta taksosõitu!? Minu mäletamist mööda oli kunagi selline uudis. Aga Evale: Ära ole laisk ja mugav! Et midagi saada, tuleb ka vaeva näha. Siiski ütlen saladuskatte all: puude mõõt pole määratud! Seega pane käekotti või hakatuspilpaid või kasvõi pirrud...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Tiskre turbo

Turbo-ringristmikud on hollandlaste leiutis, mida me oleme hakanud ka Eestis kasutusele võtma.   Guugeldades leiate väga palju näiteid maailmast , kuidas turboringid peaksid välja nägema. Turbo-ringristmiku mõte on selles, et igalt ringristmiku rajalt saab liikuda ainult selleks ettenähtud suundades ja sõiduraja vahetamine ringil ei ole ette nähtud ega ka füüsiliste tõkete tõttu ka võimalik. Samuti ei ole võimalik turboringil jääda pulmarongiga keerutama ja linna ummistama, mis Taaralinnas üsna populaarne tegevus on. Kõige esimene ja suhteliselt hästi õnnestunud lahendus on näiteks Tartus Annelinnas Sõpruse ringristmik , kuid sellel puuduvad raja vahetamise tõkked. Turboringe on tehtud veel mitmele poole, näiteks Tondi tänava ja Linnu tee ristmikule. Paljudel juhtudel on eksitud geomeetria joonistamisega, mistõttu liiklemine ringil ei toimu nii, nagu ideaalis peaks. Raja vahetamine ise ei olekski probleem, aga probleem on kiire ringile peale sõit ja sisemise raja "lõikamine"

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi