Täna oli tähendusrikas päev - toimus üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ visioonikonverents. Üleriigilise planeeringu koostamiseks on palgatud OÜ Head ehk täpsemalt Kaur Lass. Konsultandi abiga on siseministeerium koostanud planeeringu visioonikavandi, mis oli diskussiooni alustuseks vajalik. Parima põhja ladusid aga väärtuslikud ettekanded: Jukka Noponen, Jussi S. Jauhiainen ja muidugi Marju Lauristin.
Jukka Noponen rääkis uuest lähenemisest planeerimises, kus analüüsitakse erinevaid planeeringulahendusi kogu energiakulu minimeerimiseks. Efektiivsus algab nimelt planeerimisest ja planeerimisega tehtud vigu saab hiljem lahendada ainult lammutamise ja õigesti ehitamisega. Kuigi tehakse alles esimesi samme energiatõhusa ja keskkonnasõbraliku planeerimise suunas, on tegemist igati märkimisväärse püüdega. See oli minu esimene mõte, kui mind taheti rakendada Pärnu lähialade teemaplaneeringusse - leida terviklahendus elamisele ja liikuvusele minimeerides kogukulu. Kui see ainult oleks eesmärk..
Professor Marju Lauristin tegi aga korraliku ajupesu rääkides ruumist, kui teadvusest, virtuaalmentaliteedist, ruumi iseärasustest läbi selle tarbija profiili, ja paljust muust, mis pani paika selle, mis peaks olema ruumi keskmes. Ma ei mõtle seda Mäo lennujaama, mida ta välja pakkus.
Kuni selle keskme äratundmiseni tekitas tutvustatud esialgne ruumilise arengu visioon vastakaid tundeid. Kas tõesti saab Eesti ruumilise arengu visiooni sõnastada kiirraudtee projektide loeteluga? Kui siiani oli ambitsioon Tallinn-Hamburg kiirraudtee, siis nüüd on furoori lisada ka Eesti sisesed alternatiivsed kiirrongiliinid? Halloo.. keda me sinna rongidesse paneme?
Meie teada-tuntud Tallinn-Tartu maantee ehitamist just mitte väga tormiliselt pooldavad rohelised sõbrad väidavad, et igasugune maantee kiirendab perifeeriast linna kolimist, sest alguses käiakse tööl pikki vahemaid, kuid pikapeale tüütab see ära ja kolitakse pere töökohale järgi. Ma küll ei saa aru, kuidas kiirrongiühendus Hamburgiga võiks parandada tööhõivet Paluperal? Ok, ehitame selle raudtee lätlaste abiga, seejärel lehvitame vallavanemale, kelle uus töökoht on Brüsselis?
See, mida visioonina esitleti, võiks olla üks võimalik planeeringulahendus. Olen absoluutselt veendunud, et koridore tuleb reserveerida (mõistlikult). Kuid ma olen absoluutselt mitte veendunud, et mingi raudtee jupp on eesti jaoks lahendus. Veel vähem olen selles veendunud, kui ei tea, mida üldse püütakse lahendada.
Üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ visioon võiks olla eesti inimesest ja tema tulevikust. Milline on tema nahavärv, keskmine laste arv perekonnas, haridustase, ruumiline jaotus, jne. Millise Statistikaameti pakutud populatsiooni arengustsenaariumi võtame eesmärgiks? Või ei lepi me ühegagi neist?
Kui see visioon on selge, siis on lahendusi lihtsam leida. Ehk on need lahendused ka reaalsemad, kodusemad ja isiklikumad ning mis peamine, ambitsioonikamad, kui kiirrong Hamburgi.
Visioonikonverentsist väärib märkimist aga see, et minu ettepanek Planeerimisseaduse muutmiseks, mille tegin juba eelmisel aastal, jõudis tänu Mark Soosaarele täna Riigikogusse. Tänud veelkord ja edaspidi saadan oma ettepnaekud kohe õigel aadressil..
Tore, et visioon äratab arutelu. Lisan vaid fakti täpsustuseks, et kiirrong oli Berliini suunal ja rongiliikluse eelistamise mõte on vähendada aeg-ruumilis vahemaasid. Kas julged maanteede projekteerijana arvata, et Eestis saaks maanteel liikuda 160 km/h? ... või vähemalt 120 km/h?
VastaKustutaIlmselt mitte. Arvan, et 110 km/h jääb laeks ja seda ei lubata talvel nagu seni (siis tuleb liikuda 90 km/h, isegi kui tee saab sirgem on seal kindlasti üleval kiiruskaamerad ja tee ääres kiirust mõõtmas politsei). Me pole ilmselt valmis tegema Saksamaa laadsedi kiirteid, sest ka kliima teine. Seega on normaalse kiirusega tavaline kaasaegne reisirong (120-160 km/h) ainus võimalus panustada lisaks maalt linna töölkäimisele või kultuuriüritusele sõitmisele ka Tallinnast Tartusse või Pärnusse või Narva töölkäimisele mõistliku ajaga. Kui tahta, et Eestis oleks enam tõmbekeskusi kui Tallinn siis on rong (hetkel ainus kõlama jäänud toimiv) lahendus selle soodustamiseks. Isiklikult kasutada oleva info alusel olen veendunud, et Helsingi-Tallinna tunnel on reaalselt ehitatav. Kuna ka Peterburi ja Helingi vahel on kiirrong (250 km/h - 350 km/h) kohe liikuma hakkav, siis selle suunamine lahe alt Berliini toimiks. Ka tunnel võib olla jumet omav kui seal on sõitajteks Pereburigi-Euroopa suunal reisjad. Aga jah ega kiire rong riigi sees ega kiirrongil kihutamine riigist välja ole veel riigi visioon. See on kindlasti enamat. Aga paistab, et hajalinnastunud ruumi idee ehk olemasoleva ruumi väärtuste hoidmise ümber saab ruumilise arengu visiooni edasi arendada küll. Selle kohta tuli suur kogus head tagasisidet (ja kaks protestivama tooniga arvamust ka).
Ma olen kogu aeg arvanud, et Eesti riik vajab visiooni (vt: http://www.aripaev.ee/4552/arv_kolumn_455201.html). Ürituse lõpuks jõuti sama teemani. See meeldiv. Hetkel on mu tööülesanne piiratud ruumilise arengu visiooni koostamisega. Aga kindlasti tasuks vaadata suurt pilti ja tutvuda ka Kasvuvsisiooni materjalidega: http://www.arengufond.ee/foresight/forum/. Kui saab tõeks kahe visiooni meeskonna vaheline koostöö ja laiem arutelu on võitjaks kõik. Tänud arvamust avaldamast nii saalis kui siin ja ka tulevastel aruteludel.
Kaur Lass
Mina ei arva, et Eestis saaks ja peaks maanteedel arendama suuremat kiirust, kui 110. Põhjamaade näitel on siiski 130 vägagi reaalne, aga see ei ole ega pea olema eesmärk omaette. Iga projekt peab olema sotsiaal-majanduslikult tasuv, mõistlik inimene ei investeeri kahjumit toovatesse projektidesse.
VastaKustutaNagu ma oma arutelus arvasin, ei ole ma veendunud, et kiirrongid oleks Eesti jaoks lahendus. Kindlasti ei ole tegemist visiooniga. Visioon on midagi suuremat ja kaugemat, mida tahame püüda. Püüaks seda sõnastada läbi Eesti inimese ja tema väärtuste ning huvide. Huvi on kindlasti aeg-ruumiliste vahemaade vähendamine ja selleks on mitmeid võimalusi, mille üle on mõistlik arutada siis, kui visioon on kokku lepitud. Visioonist edasi tuleb mõelda ka aastaks 2030 mõõdetavad eesmärgid.
Aeg-ruumiline vahemaa on suure osa inimeste jaoks Eestis probleem. Nagu Marju Lauristini sõnavõtust kuulsime, on Kagu-Eesti jaoks kujunemas väravaks maailma Riia. Selles ei ole midagi halba, kui see on toimiv lahendus inimese jaoks ning ei nõua üle mõistuse totraid investeeringuid ja Eestimaa pahupidi pööramist. Igasuguse raudkangi maasse löömine seda paraku tähendab.
Kokkuvõtteks läbi kriitilise arutelu esitatud ettepanek: keskendume esmalt visioonile ja elukvaliteedi eesmärkide sõnastamisele ning seejärel lahenduste poole. Sedasi väldime enneaegset ja fookusest väljas arutelu detailide üle, kas kiirrong läbi Narva või Helsingi ja millise rööpmelaiusega. Paraku sedasi juhtus visioonikonverentsil.
Soovin jõudu ja edu! Projekt ei ole lihtne..
rohelistele võib ka ettepanekuid saata seadustemuudatuteks
VastaKustutatoomas.trapido@riigikogu.ee
tänan, pean meeles!
VastaKustuta