Otse põhisisu juurde

USA täna, meie homme: supermarketisse elama

American Dream, nagu seda nimetatakse. Äärelinna roheline kodu, kiirelt autoga kuhu vaja, kõik ostud ühest kohast.. see on meil olemas. Nagu viimase sajandi jooksul ikka, on ameeriklased meile ette näidanud, kuidas elama peab. Või siis on see lihtsalt inimloomus, mis sunnib käima sama spiraali. Keegi on jõudnud spiraalil kaugemale.
Vähe sellest, et meil on juba kõik suuremad ristmikud ja liiklussõlmed hüpermarketeid täis ehitatud, planeeritakse neid ikka juurde. Hetkel tean vähemalt kolme Tallinna ümbruse projekti, mis kõik oma olemuselt on kohutavad, üks hullem, kui teine. Kaks neist paiknevad Rae vallas, üks Saue vallas. Tartu maanteele Mõiku kavandatakse Selverit, mida sealsed uuselanikud pikkisilmi ootavad. Jah, kohalikele on kohalikku poodi vaja, aga see tehakse ju Tartu maantee äärde, kus on liiklusega lood niigi kehvad. Ja hullemaks lähevad. Tehke aga see Selver sinna, kolm mahasõitu ka ja lennuvälja asukoht Paides hakkab tunduma veelgi mõistlikum. Veel on siiski võimalik mõistus pähe võtta ja teha pood kohalikule inimesele nii, et ta ei pea seal täistunni ekspressidega koos foori taga passima.
Kaks veelgi õudsamat projekti on Tallinn Gate Pärnu maanteel Saue vallas ja Ameerikanurga äripark Tartu maantee ääres Jüris. Loodan siiralt, et need projektid ei realiseeru, sest need ei loo tegelikult Eestile mingit väärtust, küll aga kuhjaga probleeme. Mõlematel juhtudel on planeeringud kehtestatud ja kohe-kohe lubatakse õnn kohale tuua.
Nende totrate arenduste tulevikku näitab meile tänane ameerikamaa. Selles mõttes on Ameerikanurga äripargi nimetus vaat et prohvetlik. Kallis lugeja, soovitan siiralt kulutada 20 minutit Ellen Dunham-Jonesi ettekandele.
NB! Rohelistel soovitan tagajärgede asemel tegeleda rohkem põhjustega ja kaasata sellesse ka teisi.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausad hädavaled

Selle artikli kirjutasin ma 2018 aasta kevadel. Ei teagi miks ta tookord avaldamata jäi, aga tänaste uudiste valguses võiksin sama teksti uuesti kirjutada, sest kunagi minu poolt ennustatud 15 miljardit on ka lõhki.  Võrreldes 2018 aastaga on muutunud see, et maanteede hoiu raha on kärbitud pea 3 korda väiksemaks, elektriautod on populaarsed ja kehtestatakse automaks, samal ajal raudteedel puudub tulu ja selle ülalpidamist toetatakse üle 30 miljoniga aastas. Riik on küll näiliselt õhuke, aga praeguseks on RBE aastased palgakulud kasvanud juba 10 miljonini ja kasvavad hooogsalt edasi. Projekti aus koordinaator küll enam projekti ei koordineeri. Kui nüüd peaks uuesti tulevikku ennustama, siis ..  ah, parem mitte.  Tule võrklaev appi! --- Võrreldes ühte õuna korvitäie kartulitega ning esitades ainult meelepärast infot saab maalida pildi meie tulevase söögiisu rahuldamiseks sobiva ühe mahetoodetud õunaga pestitsiididega mürgitatud mädanevate kartulite asemel. Rail Baltica ...
Postita kommentaar
Lisateave

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin...
1 kommentaar
Lisateave

Inimkanalisatsiooniehitajad ehk IKE

Mulluse kolmemõttelise postituse  järel olen pikalt mõelnud, kuidas suhestuda sellise "kosmosest on huvitav vaadata" inseneeriaga, mida Eestis häbi tundmata betoneeritakse. Ma tõesti ei taha olla see igiilkuja, keda tuntakse kolleegidele verbaalse pasuna andjana. Teisalt, nähes kuidas nüristu ajab oma ogaraid oksi ja iga uue projekti eesmärk on olla eelmisest sügavam must auk, mille kõrval ekretiinide sõnavõtud on kui lembeluule, ei saa ka mitte vaiki olla. Pean muret kergendama seda teiega jagades. Aasta 2018 lõpus sain sõna Maanteeameti teehoiu konverentsil , kus minu käest küsiti, kas Eestis on ka häid projekteerijaid? Ma ei mäletagi, mida ma sel hetkel vastasin, aga õige vastus on, et on küll häid projekteerijaid, aga konsultantidega on kehvasti. Ja see on suur vahe, sest projekteerija on tellija lolluse võimendi nagu kompuuter, mis võib olla osav täitma rutiini, kuid tal puudub intellekt. Jah, arvuti võib lähitulevikus asendada projekteerijat, aga mitte konsult...
Postita kommentaar
Lisateave