Otse põhisisu juurde

USA täna, meie homme: supermarketisse elama

American Dream, nagu seda nimetatakse. Äärelinna roheline kodu, kiirelt autoga kuhu vaja, kõik ostud ühest kohast.. see on meil olemas. Nagu viimase sajandi jooksul ikka, on ameeriklased meile ette näidanud, kuidas elama peab. Või siis on see lihtsalt inimloomus, mis sunnib käima sama spiraali. Keegi on jõudnud spiraalil kaugemale.
Vähe sellest, et meil on juba kõik suuremad ristmikud ja liiklussõlmed hüpermarketeid täis ehitatud, planeeritakse neid ikka juurde. Hetkel tean vähemalt kolme Tallinna ümbruse projekti, mis kõik oma olemuselt on kohutavad, üks hullem, kui teine. Kaks neist paiknevad Rae vallas, üks Saue vallas. Tartu maanteele Mõiku kavandatakse Selverit, mida sealsed uuselanikud pikkisilmi ootavad. Jah, kohalikele on kohalikku poodi vaja, aga see tehakse ju Tartu maantee äärde, kus on liiklusega lood niigi kehvad. Ja hullemaks lähevad. Tehke aga see Selver sinna, kolm mahasõitu ka ja lennuvälja asukoht Paides hakkab tunduma veelgi mõistlikum. Veel on siiski võimalik mõistus pähe võtta ja teha pood kohalikule inimesele nii, et ta ei pea seal täistunni ekspressidega koos foori taga passima.
Kaks veelgi õudsamat projekti on Tallinn Gate Pärnu maanteel Saue vallas ja Ameerikanurga äripark Tartu maantee ääres Jüris. Loodan siiralt, et need projektid ei realiseeru, sest need ei loo tegelikult Eestile mingit väärtust, küll aga kuhjaga probleeme. Mõlematel juhtudel on planeeringud kehtestatud ja kohe-kohe lubatakse õnn kohale tuua.
Nende totrate arenduste tulevikku näitab meile tänane ameerikamaa. Selles mõttes on Ameerikanurga äripargi nimetus vaat et prohvetlik. Kallis lugeja, soovitan siiralt kulutada 20 minutit Ellen Dunham-Jonesi ettekandele.
NB! Rohelistel soovitan tagajärgede asemel tegeleda rohkem põhjustega ja kaasata sellesse ka teisi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun