Kirjutasin eelmise aasta lõpul ajakirjas Ehitaja artikli riigihangete teemal. Riigihangete teemat olen ka siin blogis varasemalt käsitlenud. Nüüd siis roosa lehe kord.
Viimasel ajal on ehitusvaldkonnas teema vägagi aktuaalne. Tavapärane on, et probleemist hakatakse kõva häälega ja valesti rääkima siis, kui selle tagajärjed ilmselgelt avalduvad. Lisaks sellele, et kokku hakkavad kukkuma ehitised, kukuvad ära ka ehitajad. Probleem aga pole tekkinud üleöö ja sellel ei ole ka masuga midagi pistmist.
Riigihangete probleemistik on mitmetahuline ja üldse mitte lihtne. Selle põhjused ulatuvad meie minevikku - pikka aega kontrollimehhanismidele toetunud ühiskonnas elanud ei oska teisiti olla, kui eeldada, et kõik (ametnikud) on pätid, kaabakad ja päevavargad. Mõtteviis, et me ajame kõik ühist asja partneritena, on ikka veel võõras. Pidevalt on meie vahel piirid - teie ja meie. Olgu need siis haldusterritoriaalsed piirid või avalikku sektorit erasektorist eraldav rindejoon. Keegi ei näe ega taha näha ühisosa. Ammugi mitte tervikut. Sedasi kirjutatakse meil seadusi ja korraldatakse hankeid. Väga vähe on neid ametnikke (ameteid), kes mõtlevad tänasest kaugemale ja vähemalt püüavad hankeid korraldada väärtuspõhiselt ehk majanduslikku soodsust hinnates. Valdavalt jääb asi oskuste ja ajaressursi taha.
Sattusin lugema sir John Egani juhtimisel koostatud aruannet Briti asepeaministrile aastast 1998. Aruande sisu on ülevaade Briti ehitusvaldkonna masendavast seisust ning toodud konkreetsed ettepanekud, kuidas seda parandada. Üleskutse liikuda odavuse ostmiselt väärtuse ostmisele oli tollal brittide jaoks ilmselt uus, kuid mitte ameeriklastele ega paljudele teistele. Meile on väärtuse juhtimine jätkuvalt avastamata. Tänaseks on monarhistide ehitusturg muutunud totaalselt.
Sageli kuulen väidet (no peaaegu iga päev, kurat võtaks!), et riigihangete seadus sunnib valima odavamat. See väide on vale, hädavale laiskadele ja lollidele. RHS §31 lg 3 tuleneb, et ainult hinnakriteeriumit võib kasutada üksnes siis, kui hankelepingu ese on hankedokumentides ammendavalt määratud. Sisuliselt on hinnakriteerium lubatav ainult asjade ostul, mis on üldlevinud ja laialdaselt saadaval. Kui asju tuleb alles tegema hakata, siis tähendab see automaatselt määramatust ja tuleb hinnata majanduslikku soodsust. Hind võib olla üks osa majandusliku soodsuse hindamisel, kuid selle osakaal sõltub hanke objektist. Mida suurem on määramatus, seda väiksem olgu hinnakriteeriumi osakaal.
Veelgi selgem on asi erinevate teenuste korral, mille puhul ei saa mahtu kuidagi määrata. Olgu selleks mistahes nõustamine, kavandamine, eksperthinnangu andmine vms.
On teada, et hangete tingimusi ja ka pakkumuste hindamiskriteeriumeid on palju vaidlustatud. Viimasel ajal on VaKo otsused hakkanud ka natuke mõistlikumaks muutuma ning näitavad, et majanduslikku soodsust saab hinnata, kuid seda lihtsalt ei osata õigesti teha. Samas ei tea ma ühtegi juhtumit, kus oleks vaidlustatud hinnakriteeriumi kasutamine. Kellel katkeb kannatus esimesena?
Kogu projekteerimise ja ehitamise hinnapõhise võrdlemise juures ununeb paljudel ära üks selline pisiasi, et see "asja valmistegemisele" kulunud raha on kogu "asja" kasutusea jooksul sellele kulutatud rahahulgast üks väiksemaid osi. Kui sellesama "asja" tellija on hiljem ka selle kasutaja ja ülalpidaja, siis näitab pelk silmad punnis "valmistegemise" kulude jälgimine masendavat lühinägelikkust, mis maksab kätte alles hiljem. Riigi puhul on selle finantseerijaks kahjuks maksumaksjad.
VastaKustuta