Otse põhisisu juurde

Riigihange(ldus)test

Kirjutasin eelmise aasta lõpul ajakirjas Ehitaja artikli riigihangete teemal. Riigihangete teemat olen ka siin blogis varasemalt käsitlenud. Nüüd siis roosa lehe kord.

Viimasel ajal on ehitusvaldkonnas teema vägagi aktuaalne. Tavapärane on, et probleemist hakatakse kõva häälega ja valesti rääkima siis, kui selle tagajärjed ilmselgelt avalduvad. Lisaks sellele, et kokku hakkavad kukkuma ehitised, kukuvad ära ka ehitajad. Probleem aga pole tekkinud üleöö ja sellel ei ole ka masuga midagi pistmist.

Riigihangete probleemistik on mitmetahuline ja üldse mitte lihtne. Selle põhjused ulatuvad meie minevikku - pikka aega kontrollimehhanismidele toetunud ühiskonnas elanud ei oska teisiti olla, kui eeldada, et kõik (ametnikud) on pätid, kaabakad ja päevavargad. Mõtteviis, et me ajame kõik ühist asja partneritena, on ikka veel võõras. Pidevalt on meie vahel piirid - teie ja meie. Olgu need siis haldusterritoriaalsed piirid või avalikku sektorit erasektorist eraldav rindejoon. Keegi ei näe ega taha näha ühisosa. Ammugi mitte tervikut. Sedasi kirjutatakse meil seadusi ja korraldatakse hankeid. Väga vähe on neid ametnikke (ameteid), kes mõtlevad tänasest kaugemale ja vähemalt püüavad hankeid korraldada väärtuspõhiselt ehk majanduslikku soodsust hinnates. Valdavalt jääb asi oskuste ja ajaressursi taha.

Sattusin lugema sir John Egani juhtimisel koostatud aruannet Briti asepeaministrile aastast 1998. Aruande sisu on ülevaade Briti ehitusvaldkonna masendavast seisust ning toodud konkreetsed ettepanekud, kuidas seda parandada. Üleskutse liikuda odavuse ostmiselt väärtuse ostmisele oli tollal brittide jaoks ilmselt uus, kuid mitte ameeriklastele ega paljudele teistele. Meile on väärtuse juhtimine jätkuvalt avastamata. Tänaseks on monarhistide ehitusturg muutunud totaalselt.

Sageli kuulen väidet (no peaaegu iga päev, kurat võtaks!), et riigihangete seadus sunnib valima odavamat. See väide on vale, hädavale laiskadele ja lollidele. RHS §31 lg 3 tuleneb, et ainult hinnakriteeriumit võib kasutada üksnes siis, kui hankelepingu ese on hankedokumentides ammendavalt määratud. Sisuliselt on hinnakriteerium lubatav ainult asjade ostul, mis on üldlevinud ja laialdaselt saadaval. Kui asju tuleb alles tegema hakata, siis tähendab see automaatselt määramatust ja tuleb hinnata majanduslikku soodsust. Hind võib olla üks osa majandusliku soodsuse hindamisel, kuid selle osakaal sõltub hanke objektist. Mida suurem on määramatus, seda väiksem olgu hinnakriteeriumi osakaal.

Veelgi selgem on asi erinevate teenuste korral, mille puhul ei saa mahtu kuidagi määrata. Olgu selleks mistahes nõustamine, kavandamine, eksperthinnangu andmine vms.

On teada, et hangete tingimusi ja ka pakkumuste hindamiskriteeriumeid on palju vaidlustatud. Viimasel ajal on VaKo otsused hakkanud ka natuke mõistlikumaks muutuma ning näitavad, et majanduslikku soodsust saab hinnata, kuid seda lihtsalt ei osata õigesti teha. Samas ei tea ma ühtegi juhtumit, kus oleks vaidlustatud hinnakriteeriumi kasutamine. Kellel katkeb kannatus esimesena?

Kommentaarid

  1. Kogu projekteerimise ja ehitamise hinnapõhise võrdlemise juures ununeb paljudel ära üks selline pisiasi, et see "asja valmistegemisele" kulunud raha on kogu "asja" kasutusea jooksul sellele kulutatud rahahulgast üks väiksemaid osi. Kui sellesama "asja" tellija on hiljem ka selle kasutaja ja ülalpidaja, siis näitab pelk silmad punnis "valmistegemise" kulude jälgimine masendavat lühinägelikkust, mis maksab kätte alles hiljem. Riigi puhul on selle finantseerijaks kahjuks maksumaksjad.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Tiskre turbo

Turbo-ringristmikud on hollandlaste leiutis, mida me oleme hakanud ka Eestis kasutusele võtma.   Guugeldades leiate väga palju näiteid maailmast , kuidas turboringid peaksid välja nägema. Turbo-ringristmiku mõte on selles, et igalt ringristmiku rajalt saab liikuda ainult selleks ettenähtud suundades ja sõiduraja vahetamine ringil ei ole ette nähtud ega ka füüsiliste tõkete tõttu ka võimalik. Samuti ei ole võimalik turboringil jääda pulmarongiga keerutama ja linna ummistama, mis Taaralinnas üsna populaarne tegevus on. Kõige esimene ja suhteliselt hästi õnnestunud lahendus on näiteks Tartus Annelinnas Sõpruse ringristmik , kuid sellel puuduvad raja vahetamise tõkked. Turboringe on tehtud veel mitmele poole, näiteks Tondi tänava ja Linnu tee ristmikule. Paljudel juhtudel on eksitud geomeetria joonistamisega, mistõttu liiklemine ringil ei toimu nii, nagu ideaalis peaks. Raja vahetamine ise ei olekski probleem, aga probleem on kiire ringile peale sõit ja sisemise raja "lõikamine"

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi