Otse põhisisu juurde

Riigihange(ldus)test

Kirjutasin eelmise aasta lõpul ajakirjas Ehitaja artikli riigihangete teemal. Riigihangete teemat olen ka siin blogis varasemalt käsitlenud. Nüüd siis roosa lehe kord.

Viimasel ajal on ehitusvaldkonnas teema vägagi aktuaalne. Tavapärane on, et probleemist hakatakse kõva häälega ja valesti rääkima siis, kui selle tagajärjed ilmselgelt avalduvad. Lisaks sellele, et kokku hakkavad kukkuma ehitised, kukuvad ära ka ehitajad. Probleem aga pole tekkinud üleöö ja sellel ei ole ka masuga midagi pistmist.

Riigihangete probleemistik on mitmetahuline ja üldse mitte lihtne. Selle põhjused ulatuvad meie minevikku - pikka aega kontrollimehhanismidele toetunud ühiskonnas elanud ei oska teisiti olla, kui eeldada, et kõik (ametnikud) on pätid, kaabakad ja päevavargad. Mõtteviis, et me ajame kõik ühist asja partneritena, on ikka veel võõras. Pidevalt on meie vahel piirid - teie ja meie. Olgu need siis haldusterritoriaalsed piirid või avalikku sektorit erasektorist eraldav rindejoon. Keegi ei näe ega taha näha ühisosa. Ammugi mitte tervikut. Sedasi kirjutatakse meil seadusi ja korraldatakse hankeid. Väga vähe on neid ametnikke (ameteid), kes mõtlevad tänasest kaugemale ja vähemalt püüavad hankeid korraldada väärtuspõhiselt ehk majanduslikku soodsust hinnates. Valdavalt jääb asi oskuste ja ajaressursi taha.

Sattusin lugema sir John Egani juhtimisel koostatud aruannet Briti asepeaministrile aastast 1998. Aruande sisu on ülevaade Briti ehitusvaldkonna masendavast seisust ning toodud konkreetsed ettepanekud, kuidas seda parandada. Üleskutse liikuda odavuse ostmiselt väärtuse ostmisele oli tollal brittide jaoks ilmselt uus, kuid mitte ameeriklastele ega paljudele teistele. Meile on väärtuse juhtimine jätkuvalt avastamata. Tänaseks on monarhistide ehitusturg muutunud totaalselt.

Sageli kuulen väidet (no peaaegu iga päev, kurat võtaks!), et riigihangete seadus sunnib valima odavamat. See väide on vale, hädavale laiskadele ja lollidele. RHS §31 lg 3 tuleneb, et ainult hinnakriteeriumit võib kasutada üksnes siis, kui hankelepingu ese on hankedokumentides ammendavalt määratud. Sisuliselt on hinnakriteerium lubatav ainult asjade ostul, mis on üldlevinud ja laialdaselt saadaval. Kui asju tuleb alles tegema hakata, siis tähendab see automaatselt määramatust ja tuleb hinnata majanduslikku soodsust. Hind võib olla üks osa majandusliku soodsuse hindamisel, kuid selle osakaal sõltub hanke objektist. Mida suurem on määramatus, seda väiksem olgu hinnakriteeriumi osakaal.

Veelgi selgem on asi erinevate teenuste korral, mille puhul ei saa mahtu kuidagi määrata. Olgu selleks mistahes nõustamine, kavandamine, eksperthinnangu andmine vms.

On teada, et hangete tingimusi ja ka pakkumuste hindamiskriteeriumeid on palju vaidlustatud. Viimasel ajal on VaKo otsused hakkanud ka natuke mõistlikumaks muutuma ning näitavad, et majanduslikku soodsust saab hinnata, kuid seda lihtsalt ei osata õigesti teha. Samas ei tea ma ühtegi juhtumit, kus oleks vaidlustatud hinnakriteeriumi kasutamine. Kellel katkeb kannatus esimesena?

Kommentaarid

  1. Kogu projekteerimise ja ehitamise hinnapõhise võrdlemise juures ununeb paljudel ära üks selline pisiasi, et see "asja valmistegemisele" kulunud raha on kogu "asja" kasutusea jooksul sellele kulutatud rahahulgast üks väiksemaid osi. Kui sellesama "asja" tellija on hiljem ka selle kasutaja ja ülalpidaja, siis näitab pelk silmad punnis "valmistegemise" kulude jälgimine masendavat lühinägelikkust, mis maksab kätte alles hiljem. Riigi puhul on selle finantseerijaks kahjuks maksumaksjad.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun