Otse põhisisu juurde

Loetud: Yes is More

Ma pole üldse koomiksite fänn ja peale pesakonna ei ole ma ühtegi koomiksit viitsinud regulaarselt lugeda. Ok, vares ja kosmosemutid on ka cool.
Küll olen arhitektuuriasjaarmastaja ja seetõttu pidin ma arhitektuurimaailma komeedi, Taani arhitekti Bjarke Ingelsi raamatu endale hankima. Muidugi huvitasid mind selles raamatus pildid, aga üsna pea avastasin ennast siiski lugemas ja osadel lehekülgedel muutusid pildid väheoluliseks. Arhikoomiksina vormistatud raamat annab ülevaate BIGroupi poolt esimese kümne aastaga loodud säravamatest projektidest. Wow.
Mulle meeldib täiega see, kuidas BIG vaatab igat ülesannet sõltumata selle suurusest, kui linnaruumi terviklikku osa. Täiega raamidest väljas, täiega innovatsioon. Insenerina peaksin ma sageli tõmbama käsipidurit. Kuidas need ... hooned .. püsti peaks seisma?
Minusuguse maailmaparandaja jaoks on nauditav, kuidas Bjarke oma arendajatest kliente mõnitab. Raha on igal pool ühesugune ja selle omanikud samuti. Ka on raamatus päevapoliitilist äratundmisrõõmu, küüniliste inimeste kusiganesagamitteminutagaõues mentaliteeti ja palju muud. Seda kõike tragikoomiksilises vormis. Ja veel, kahte ühesugust projekti BIG ei tee. Selline "minulle samanlainen" tellimus, nagu Tallinki laeva baaris, ei lähe läbi. Reproduktsioon ei ole innovatsioon.
Kui üldjuhul on projektidel tellijad, siis ühel korralikul arhitektil on visioonid, millele ta leiab ise tellijad. Näiteks idee Fehmarnbelti silla juurde megasadama rajamisest, millega saaks vabastada Taani sadamalinnadest palju rannajoont inimestele väärtuslike kesklinna elukohtade loomiseks. Taanlased oma unistustes ei erine ju teistest eurooplastest, kelle suureks unistuseks on elada kesklinnas, metsa sees, mere ääres. Mereäärse ja metsiku elamise tunnet oskab BIG projekteerida ka metsast ja merest eemal. Minu lemmik on 8-house, mis parasjagu valmimas. BIG on teinud projekte üle maailma, ka Tallinna uue raekoja arhitektuurikonkursi võitis BIG ja juhib ka selle projekteerimist.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun