Loetud: Yes is More

Ma pole üldse koomiksite fänn ja peale pesakonna ei ole ma ühtegi koomiksit viitsinud regulaarselt lugeda. Ok, vares ja kosmosemutid on ka cool.
Küll olen arhitektuuriasjaarmastaja ja seetõttu pidin ma arhitektuurimaailma komeedi, Taani arhitekti Bjarke Ingelsi raamatu endale hankima. Muidugi huvitasid mind selles raamatus pildid, aga üsna pea avastasin ennast siiski lugemas ja osadel lehekülgedel muutusid pildid väheoluliseks. Arhikoomiksina vormistatud raamat annab ülevaate BIGroupi poolt esimese kümne aastaga loodud säravamatest projektidest. Wow.
Mulle meeldib täiega see, kuidas BIG vaatab igat ülesannet sõltumata selle suurusest, kui linnaruumi terviklikku osa. Täiega raamidest väljas, täiega innovatsioon. Insenerina peaksin ma sageli tõmbama käsipidurit. Kuidas need ... hooned .. püsti peaks seisma?
Minusuguse maailmaparandaja jaoks on nauditav, kuidas Bjarke oma arendajatest kliente mõnitab. Raha on igal pool ühesugune ja selle omanikud samuti. Ka on raamatus päevapoliitilist äratundmisrõõmu, küüniliste inimeste kusiganesagamitteminutagaõues mentaliteeti ja palju muud. Seda kõike tragikoomiksilises vormis. Ja veel, kahte ühesugust projekti BIG ei tee. Selline "minulle samanlainen" tellimus, nagu Tallinki laeva baaris, ei lähe läbi. Reproduktsioon ei ole innovatsioon.
Kui üldjuhul on projektidel tellijad, siis ühel korralikul arhitektil on visioonid, millele ta leiab ise tellijad. Näiteks idee Fehmarnbelti silla juurde megasadama rajamisest, millega saaks vabastada Taani sadamalinnadest palju rannajoont inimestele väärtuslike kesklinna elukohtade loomiseks. Taanlased oma unistustes ei erine ju teistest eurooplastest, kelle suureks unistuseks on elada kesklinnas, metsa sees, mere ääres. Mereäärse ja metsiku elamise tunnet oskab BIG projekteerida ka metsast ja merest eemal. Minu lemmik on 8-house, mis parasjagu valmimas. BIG on teinud projekte üle maailma, ka Tallinna uue raekoja arhitektuurikonkursi võitis BIG ja juhib ka selle projekteerimist.