Otse põhisisu juurde

Loetud: Yes is More

Ma pole üldse koomiksite fänn ja peale pesakonna ei ole ma ühtegi koomiksit viitsinud regulaarselt lugeda. Ok, vares ja kosmosemutid on ka cool.
Küll olen arhitektuuriasjaarmastaja ja seetõttu pidin ma arhitektuurimaailma komeedi, Taani arhitekti Bjarke Ingelsi raamatu endale hankima. Muidugi huvitasid mind selles raamatus pildid, aga üsna pea avastasin ennast siiski lugemas ja osadel lehekülgedel muutusid pildid väheoluliseks. Arhikoomiksina vormistatud raamat annab ülevaate BIGroupi poolt esimese kümne aastaga loodud säravamatest projektidest. Wow.
Mulle meeldib täiega see, kuidas BIG vaatab igat ülesannet sõltumata selle suurusest, kui linnaruumi terviklikku osa. Täiega raamidest väljas, täiega innovatsioon. Insenerina peaksin ma sageli tõmbama käsipidurit. Kuidas need ... hooned .. püsti peaks seisma?
Minusuguse maailmaparandaja jaoks on nauditav, kuidas Bjarke oma arendajatest kliente mõnitab. Raha on igal pool ühesugune ja selle omanikud samuti. Ka on raamatus päevapoliitilist äratundmisrõõmu, küüniliste inimeste kusiganesagamitteminutagaõues mentaliteeti ja palju muud. Seda kõike tragikoomiksilises vormis. Ja veel, kahte ühesugust projekti BIG ei tee. Selline "minulle samanlainen" tellimus, nagu Tallinki laeva baaris, ei lähe läbi. Reproduktsioon ei ole innovatsioon.
Kui üldjuhul on projektidel tellijad, siis ühel korralikul arhitektil on visioonid, millele ta leiab ise tellijad. Näiteks idee Fehmarnbelti silla juurde megasadama rajamisest, millega saaks vabastada Taani sadamalinnadest palju rannajoont inimestele väärtuslike kesklinna elukohtade loomiseks. Taanlased oma unistustes ei erine ju teistest eurooplastest, kelle suureks unistuseks on elada kesklinnas, metsa sees, mere ääres. Mereäärse ja metsiku elamise tunnet oskab BIG projekteerida ka metsast ja merest eemal. Minu lemmik on 8-house, mis parasjagu valmimas. BIG on teinud projekte üle maailma, ka Tallinna uue raekoja arhitektuurikonkursi võitis BIG ja juhib ka selle projekteerimist.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Tiskre turbo

Turbo-ringristmikud on hollandlaste leiutis, mida me oleme hakanud ka Eestis kasutusele võtma.   Guugeldades leiate väga palju näiteid maailmast , kuidas turboringid peaksid välja nägema. Turbo-ringristmiku mõte on selles, et igalt ringristmiku rajalt saab liikuda ainult selleks ettenähtud suundades ja sõiduraja vahetamine ringil ei ole ette nähtud ega ka füüsiliste tõkete tõttu ka võimalik. Samuti ei ole võimalik turboringil jääda pulmarongiga keerutama ja linna ummistama, mis Taaralinnas üsna populaarne tegevus on. Kõige esimene ja suhteliselt hästi õnnestunud lahendus on näiteks Tartus Annelinnas Sõpruse ringristmik , kuid sellel puuduvad raja vahetamise tõkked. Turboringe on tehtud veel mitmele poole, näiteks Tondi tänava ja Linnu tee ristmikule. Paljudel juhtudel on eksitud geomeetria joonistamisega, mistõttu liiklemine ringil ei toimu nii, nagu ideaalis peaks. Raja vahetamine ise ei olekski probleem, aga probleem on kiire ringile peale sõit ja sisemise raja "lõikamine"

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi