Otse põhisisu juurde

Liiklusohutuse uued eesmärgid

Postimehe pilt Kükita õnnetusest.
Kas kiiruskaamerad hoiavad ära avariid?
Üks minu esimesi postitusi sellel lehel 3 aastat tagasi puudutas liiklusõnnetuste või peaks ütlema avariide statistikat ning liiklusohutuse programmis seatud eesmärke. Tollal julgesin välja käia veksli, et meie riik suudab ilma mitte midagi erilist tegemata vähendada hukkunute arvu aastaks 2015 130ni. Juhtus aga nii, et ilma mitte midagi tegemata saavutasime aastaks 2015 seatud eesmärgi 100 või vähem hukkunut aastas juba eelmisel 2009 aastal. Kodanik ja hetkel ka ministrihärra Parts on nüüd välja mõelnud, et tuleb seada uued sihid, et mitte midagi tegemine vahepeal luhta ei läheks.
Kuivõrd eesmärk saavutati eelmisel aastal, aga 16 kiiruskaamerat Tartu maanteel alustasid tööd käesoleval aastal, ei saa keegi väita, et nendel oleks olnud mingisugune mõju eesmärgi saavutamisele. Nii samuti ei saa ka ükski ministrihärra väita, et tema haldusalas on toimunud silmapaistev tegevus vastavalt liiklusohutuse programmile.
Mis siis ikkagi tõi õnne meie õuele? Lisaks minu vanas postituses mainitud demograafilisele situatsioonile on teiseks ja peamiseks asjaoluks majandus:

  • Buumi ajal osteti palju uusi ja turvalisi autosid, mistõttu avariide tagajärjed on kergemad.
  • Masu ajal vähenes liiklus tervikuna ning ka kiirused, kuivõrd kuhugile pole kiirustada. Vähem liiklust tähendab väiksemat võimalust avariisse sattuda. Väiksemad kiirused kergemaid tagajärgi.

Programmi on aga tõesti vaja, sest masu saab otsa. Osaliselt masu tulemusena on muutunud populaarseks kõikvõimalikud kaherattalised, mis aitavad suhteliselt kiiresti edasi, aga on vähem kulukad. Paraku on nad ka ohtlikumad.
Igatahes soovin ministrile jõudu eesmärkide püstitamisel ja eelkõige soovitan võtta eeskuju põhjamaade nullvisioonist. Näiteks rootslaste omast. Siis ei pea kukalt kratsima hakkama, kui mõni vahepealne eesmärk ootamatult varem täidetud saab ja mitte midagi tegemist kuskile suunata ei oska. Ehk hakkab siis mitte midagi tegemine andma tulemust ka korralike teede projekteerimise normide näol, mis siiani on ministeeriumi elupõliste ametnike juurde ära surnud?  No loodame vähemalt, eksoleju.

Kommentaarid

  1. Normid on ära surnud. Viimased täiendused vist 2005 aastast, needki vastu võtmata. Kuid elu on edasi läinud, nüüd oskaks rohkemat normides näha tahta. Mitu aastat normiuuendust tegelikult tuleks teha - eeldusel et antaks võimalus. Ma mõtlen nii asja kokkupanekut kui kolleegidega läbinärimist. Võimalik, et selleks tuleks esmalt jänkistani suhtuued normid ka läbi töötada...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Tiskre turbo

Turbo-ringristmikud on hollandlaste leiutis, mida me oleme hakanud ka Eestis kasutusele võtma.   Guugeldades leiate väga palju näiteid maailmast , kuidas turboringid peaksid välja nägema. Turbo-ringristmiku mõte on selles, et igalt ringristmiku rajalt saab liikuda ainult selleks ettenähtud suundades ja sõiduraja vahetamine ringil ei ole ette nähtud ega ka füüsiliste tõkete tõttu ka võimalik. Samuti ei ole võimalik turboringil jääda pulmarongiga keerutama ja linna ummistama, mis Taaralinnas üsna populaarne tegevus on. Kõige esimene ja suhteliselt hästi õnnestunud lahendus on näiteks Tartus Annelinnas Sõpruse ringristmik , kuid sellel puuduvad raja vahetamise tõkked. Turboringe on tehtud veel mitmele poole, näiteks Tondi tänava ja Linnu tee ristmikule. Paljudel juhtudel on eksitud geomeetria joonistamisega, mistõttu liiklemine ringil ei toimu nii, nagu ideaalis peaks. Raja vahetamine ise ei olekski probleem, aga probleem on kiire ringile peale sõit ja sisemise raja "lõikamine"

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi