Otse põhisisu juurde

Liiklusohutuse uued eesmärgid

Postimehe pilt Kükita õnnetusest.
Kas kiiruskaamerad hoiavad ära avariid?
Üks minu esimesi postitusi sellel lehel 3 aastat tagasi puudutas liiklusõnnetuste või peaks ütlema avariide statistikat ning liiklusohutuse programmis seatud eesmärke. Tollal julgesin välja käia veksli, et meie riik suudab ilma mitte midagi erilist tegemata vähendada hukkunute arvu aastaks 2015 130ni. Juhtus aga nii, et ilma mitte midagi tegemata saavutasime aastaks 2015 seatud eesmärgi 100 või vähem hukkunut aastas juba eelmisel 2009 aastal. Kodanik ja hetkel ka ministrihärra Parts on nüüd välja mõelnud, et tuleb seada uued sihid, et mitte midagi tegemine vahepeal luhta ei läheks.
Kuivõrd eesmärk saavutati eelmisel aastal, aga 16 kiiruskaamerat Tartu maanteel alustasid tööd käesoleval aastal, ei saa keegi väita, et nendel oleks olnud mingisugune mõju eesmärgi saavutamisele. Nii samuti ei saa ka ükski ministrihärra väita, et tema haldusalas on toimunud silmapaistev tegevus vastavalt liiklusohutuse programmile.
Mis siis ikkagi tõi õnne meie õuele? Lisaks minu vanas postituses mainitud demograafilisele situatsioonile on teiseks ja peamiseks asjaoluks majandus:

  • Buumi ajal osteti palju uusi ja turvalisi autosid, mistõttu avariide tagajärjed on kergemad.
  • Masu ajal vähenes liiklus tervikuna ning ka kiirused, kuivõrd kuhugile pole kiirustada. Vähem liiklust tähendab väiksemat võimalust avariisse sattuda. Väiksemad kiirused kergemaid tagajärgi.

Programmi on aga tõesti vaja, sest masu saab otsa. Osaliselt masu tulemusena on muutunud populaarseks kõikvõimalikud kaherattalised, mis aitavad suhteliselt kiiresti edasi, aga on vähem kulukad. Paraku on nad ka ohtlikumad.
Igatahes soovin ministrile jõudu eesmärkide püstitamisel ja eelkõige soovitan võtta eeskuju põhjamaade nullvisioonist. Näiteks rootslaste omast. Siis ei pea kukalt kratsima hakkama, kui mõni vahepealne eesmärk ootamatult varem täidetud saab ja mitte midagi tegemist kuskile suunata ei oska. Ehk hakkab siis mitte midagi tegemine andma tulemust ka korralike teede projekteerimise normide näol, mis siiani on ministeeriumi elupõliste ametnike juurde ära surnud?  No loodame vähemalt, eksoleju.
Sildid:

Kommentaarid

  1. Ain Kendra26. aug 2010, 21:39:00

    Normid on ära surnud. Viimased täiendused vist 2005 aastast, needki vastu võtmata. Kuid elu on edasi läinud, nüüd oskaks rohkemat normides näha tahta. Mitu aastat normiuuendust tegelikult tuleks teha - eeldusel et antaks võimalus. Ma mõtlen nii asja kokkupanekut kui kolleegidega läbinärimist. Võimalik, et selleks tuleks esmalt jänkistani suhtuued normid ka läbi töötada...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun
Postita kommentaar
Lisateave

Ausad hädavaled

Selle artikli kirjutasin ma 2018 aasta kevadel. Ei teagi miks ta tookord avaldamata jäi, aga tänaste uudiste valguses võiksin sama teksti uuesti kirjutada, sest kunagi minu poolt ennustatud 15 miljardit on ka lõhki.  Võrreldes 2018 aastaga on muutunud see, et maanteede hoiu raha on kärbitud pea 3 korda väiksemaks, elektriautod on populaarsed ja kehtestatakse automaks, samal ajal raudteedel puudub tulu ja selle ülalpidamist toetatakse üle 30 miljoniga aastas. Riik on küll näiliselt õhuke, aga praeguseks on RBE aastased palgakulud kasvanud juba 10 miljonini ja kasvavad hooogsalt edasi. Projekti aus koordinaator küll enam projekti ei koordineeri. Kui nüüd peaks uuesti tulevikku ennustama, siis ..  ah, parem mitte.  Tule võrklaev appi! --- Võrreldes ühte õuna korvitäie kartulitega ning esitades ainult meelepärast infot saab maalida pildi meie tulevase söögiisu rahuldamiseks sobiva ühe mahetoodetud õunaga pestitsiididega mürgitatud mädanevate kartulite asemel. Rail Baltica projektikoordi
Postita kommentaar
Lisateave

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin
1 kommentaar
Lisateave