Vaida jalakäijate viadukti kurb saatus

Suurte maantee projektide puhul on alati kõige keerulisemaks küsimuseks maantee ja kohaliku liikluse konflikti lahendamine. Kui soovime ohutut teed, siis tuleb funktsionaalselt erinevad liiklusvood teineteisest eristada. Vaida-Aruvalla teelõigul on see põhimõtteliselt õnnestunud ellu viia. Maanteelõigul ei ole ühtegi mahasõitu, kõik juurdepääsud on lahendatud kohalike teede kaudu ning teedevõrk on hierarhiline - lihtsate ja kompaktsete liiklussõlmede kaudu pääseb parempöörete abil maanteelt kohalikele teedele ja vastupidi. Konfliktide arv on viidud miinimumini. Kogu Vaida-Aruvalla lõigul on olemas paralleelne maantee, mis teenindab kohalikku maakasutust. Kui varasemalt hukkus igal aastal Vaida bussipeatuse juures vähemalt 1 inimene, siis peale teelõigu rekonstrueerimist ei ole teada ühtegi inimkahjudega õnnetust. Oma osa selles on ka Vaida jalakäijate viaduktil, mis tagab jalakäijate ja ratturite ohutu ülepääsu suure ja kiire liiklusega maanteest.
Selle viadukti kavandamisel oli lisaks ratsionaalsetele praktilistele eesmärkidele ka esteetiline eesmärk - kõik sillad ei pea olema igavad ja hallid betoontalad. Puidu, kui taastuva materjali kasutamine sillaehituses on viimase kahekümne aasta üks põnevamaid taasavastusi.

Vaida jalgtee viadukt peale avamist

Kahjuks sai Vaida viadukt oma esimese põntsu juba esimesel kasutusaastal. Lubatust kõrgema koormaga veok sõitis sillataladesse sisse. Tookordne pauk oli veel kerge, sest kannatada said alumised kaks liimtala lamelli ja kahjustused olid suhteliselt väikesed. Peale seda õnnetust paigaldati viadukti ette Tartu poolt tulles gabariidivärav, et hoiatada veokijuhte lähenevast sillast (väraval on kõrgusgabariidi märk, millel kirjas 4,8m). Viaduktialune gabariit on tegelikult 5,1m, seega legaalse veoki (kõrgus 4,0m) puhul on vaba ruum 110cm.
Sellest hoolimata on  viaduktile hiljuti tehtud korralik ümberlõikus.

Lisaks sõidutee kohal oleva tala hammustamisele on kõrval oleva tala element pikuti pooleks murtud.

Eestis on tegemist ainulaadse sillaga, kuid Skandinaavias on puidust viadukte palju. Näiteks Rootsis E4 maanteel on Vaida viadukti üks eeskujudest - Saltå jalakäijate viadukt, mis on suurepäraselt ka Google streetviews nähtav.

Rootsis ei ole muide sõidukitele kehtestatud ühest kõrguspiirangut, aga siiski ei ole neil kombeks sõita suvaliste masinate ja koormatega ning sildu rammida. Ju siis meie pead on veel erineva kujuga. Saltå viadukt on ehitatud 90ndate keskel ja Rootsis kehtib viaduktide projekteerimisel gabariidi nõudena 4,7m, millele lisatakse varu sõltuvalt konkreetse tee talihoolduse nõuetest (võimalik lumekihi paksus) ning tee vertikaalgeomeetriast! Antud juhul võib arvata, et gabariit on vahemikus 4,7..5,0m. Rootslastelt tasub järgi uurida ka seda, millega nad silda omal ajal värvisid, sest meie oleme värvi valikuga kahjuks alt läinud.

Vaida viadukt vajab nüüd tõsist remonti. Tulenevalt silla tööskeemist ei ole vähemalt esialgu tegemist ohtliku olukorraga. Hooldusmasinaid siiski sillale lubada ei maksa. Vähemalt kaks kandetala elementi vajavad vahetust, samuti nende vaheline sõlm koos vandi kinnitusega. Tuleb mõelda ka sellele, kuidas silda edaspidi hoolimatute veokijuhtide eest kaitsta. Üks võimalus on püüda silda jäigemaks teha, et ta oleks valmis kokkupõrkeid taluma. Sellega kaasneb paratamatult lisakoormust sillale. Teine võimalus, mida nii ehk naa tasuks kaaluda, on viadukti ette kõrgusanduritega foori lisamine. See tuleks lisada juba vahetult Vaida ja Aruvalla sõlmede järgi. Kui andurid registreerivad lubatust kõrgema sõiduki, siis süttib fooris punane tuli. Sõidukist tuleb teha pilt ja saata omanikule ka korralik trahv.

NB! parandasin artiklis faktivead, gabariidivärava märgil on kirjas 4,8m ja tegelik gabariit on 5,1m.