Sellel nädalal sõlmis Maanteeamet uue hankelepingu Pärnu ümbersõidu ehitamiseks. Uued ehitajad tõenäoliselt teevad selle asja ka lõpuni, sest tegemist pole voodimärgajatega. Aktuaalses Kaameras ütles diktor, et Maanteeamet võtab eelmist nurjunud hanget kui õppetundi. Kas ja mida siis õpiti?
Peadirektor Tsäkko teatas, et nüüd on lisatud lepingusse indeks, mis arvestab bituumeni maailmaturu hinda. Peadirektorile teadmiseks, et teed ei ehitata siiski ainult bituumenist. Osade materjalide hinnakujundus ei sõltu mitte ainult maailmaturust, vaid pigem riigiisade toredatest otsustest. Näiteks ressursimaksuga on varasemalt osatud päris korralikult ehitajatele külma teha. Samuti kütuseaktsiisiga. Muidugi ei saanud peadirektor jätta lisamata, et "pole 100% garantiid, et keegi ei tee valesid prognoose, aga meie kindlustame oma tagamaad, et ettevõte lahkudes kannab vastutust". Muidugi tuleb vastutust kanda, aga ootaks seda ka lugupeetud ametkonnalt. Kui hankelepingud kestavad üle aasta, siis ei ole ka 50 protsendilist garantiid, et mingisugune prognoos võiks paika pidada. Üldse tuleb õppida leppima sellega, et inimene ei ole võimeline tulevikku ennustama. Nagu ütleb Jason Fried raamatus Rework: "Why don't we call plans, what they really are: guesses" või ka "Unless You're a fortune-teller, long-term business planning is a fantasy".
Kui see nüüd oligi kogu õppetund ühest nurjunust hankest, siis on seda kahetsusväärselt vähe. Tegelikult ei ole majandusminister ja tema jüngrid midagi õppinud. On küüniline süüdistada kõiges ettevõtjaid.
Majandusminister Partsu stiilinäide: "Minister ei arva, et ainuke riski kandja peaks olema riik." Hmm, tõepoolest on medalil kaks külge ja need on ühesuurused. Lepingul on kaks poolt, kes peaks normaalsetes partnerlussuhetes olema võrdsed. Peaks, oleks, võiks.. Ministri jutt riigist, kui riski kandjast on illusioon. Paraku ei ole ettevõtjatel mitte mingisugust sõnaõigust riigihankelepingu tingimuste üle läbi rääkida. Siiani on korraldatud ainult üks läbirääkimistega hange, kus see oli osaliselt võimalik, kuid Maanteeamet suutis selle oma lollustega persse keerata. Kaitsepolitsei alles uurib mõningaste tegelaste rolli selles loos. Siiani on riik püüdnud lepingutingimustega kõik riskid 120% ettevõtja kraesse kirjutada: projektide vead, materjalide kallinemised, seadusemuudatused, jne.Sellist partnerit ei soovita vaenlasele ka. Kuhu meie teedeehitusfirmad siis kolima peaksid? On loogiline, et ettevõtjad püüavad ennast kaitsta ja riske maandada. Ebamõistlike hanketingimuste ja vigaste otsuste pärast käiakse kohut. Teist valikut lihtsalt ei ole.
Olukord on kujunenud skisofreeniliseks, osad ettevõtjad on asunud ehitama ainult juristide vahendusel. Kuigi see ei ole meeldiv ja üldiselt ma seda õigeks ei pea, mõistan ma neid, sest oma õigusi ei saa jätta tõbrastele tallata. Kui asjad sedasi jätkuvad, siis oleme peagi olukorras, kus ka projekteerimise ja omaniku järelevalve teenus hakkab käima advokaadibüroode vahendusel. Tasapisi hakkab situatsioon meenutama Tipi ühikate nõukogude aegseid kasimata peldikuid, kus oma prilllaua asemel tuli appi võtta redel.
Hoolimata genotsiidist on Maanteeametisse jäänud veel mõned professionaalid ja suhteliselt mõistlikud inimesed. Kauaks? Arvan, et mitte kauaks. Endise Maanteeameti ametnikuna tahaksin ma olla pigem Maanteeameti poolt, kuid nähes lähedalt ja kaugelt praegu toimuvat, olen ma täna teisel pool barrikaadi. Barrikaadi, mida keegi tegelikult ei vaja.
Hoolimata sellest, et lootus on lolli lohutus, loodan ma siiski, et Maanteeametis:
- õpitakse hindama väärtust, mitte odavust
- õpitakse korraldama jätkusuutlikke, säästlikke ja keskkonnasõbralikke hankeid
- õpitakse austama partnereid ja partnerlussuhteid ning nägema ettevõtjaid oma kvaliteedi juhtimissüsteemi lahutamatu osana
- õpitakse väärtustama sisu enne vormi
- õpitakse palkama ametnikeks mõistlikke inimesi, mitte sertifitseeritud mölakaid.
Eelnevad lootused kehtivad enam-vähem üks-ühele ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kohta.
Ministrile (tegelikult vist kantslerile) ja peadirektorile soovitan suurepärast raamatut Stanfordi ülikooli professori Robert Suttoni sulest "The No Asshole Rule".
Lisaks saamatusele hangete korraldamises, valitseb saamatus ka seadusandluse väljatöötamises. Eelmisel aastal võeti vastu riigihangete seaduse parandused ja täiendused, millega anti majandusministeeriumile volitus ehitustööde riigihangete eeskirja väljatöötamiseks. Tähtaeg oli eelmise aasta, so 2010 aasta juulikuu. Mida meil tänaseni ei ole?
Järgmise nädala teema on liiklusohutus. See on tõsine teema ja seda võtame me väga tõsiselt. Tõsiselt.
Ahjaa, kuna töö kisub tõeliselt nõmedaks ja võtab ka une, siis stressi maandamiseks sobib PechaKucha. Kohtume Katusekinos 09 septembril 2011 kell 23:00.
Kommentaarid
Postita kommentaar
Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!