wips

Lugedes Fred Pearce :i raamatust "When the rivers run dry" seda kohta, kus on juttu India lõunaosas toimuvast enesehävitusest, panin raamatu kõrvale ja otsisin välja loos viidatud artkli " The tragedy of the commons " (commons - lihtrahvas, lihtkodanikud, aga ka ühisomand, avalik ressurss). Garrett Hardini Artikkel on avaldatud ajakirjas Science 1968 aastal ja räägib huvitavast dilemmast. Olukorras, kus piiratud ressursid hakkavad otsa saama, hakkavad reguleerimata ühiskonnas inimesed omakasu maksimeerimise nimel toimima kõigi jaoks kahjulikul viisil. Kuigi kõik saavad aru, et selline tegutsemisviis ei ole mõistlik, sest on pikas perspektiivis hukatuslik kõigile, lepivad nad sellega, sest saadav kahju jaguneb kõigi vahel ning ei ole otseselt tuntav. Nii lähevad kõik kaasa ja hakkavad toimima samamoodi, sest kõik teevad sama. Miks jääda siis kõrvaltvaatajaks? Hardin pakkus välja, et igasugune ühisressurss on kahjulik ning ressursid tuleks erastada, sest eraomani...

Peetri sild Norwichis, allikas: ramboll.co.uk Hiljuti lõppenud Maailma arhitektuurifestivalil 2011 pärjati transpordi kategoorias juba kuulsaks saanud Kurilpa sild Austraalias . Tegemist on tõesti ainulaadse projektiga. Veel paarkümmend aastat tagasi võinuks selle kohta öelda "hullumeelne". Kurilpa silla projekteerimine sai võimalikuks ainult tänu spetsiaalselt selle jaoks kirjutatud analüüsitarkvarale. Muidugi oli vaja ka arhitekti, kes mastidest ja raadest koosneva silla välja mõtleks, sest insener üldjuhul ei mõtle selle peale, kuidas oma elu keerukamaks teha. Siia sobib artikkel üheksast ilusast sillast, mida ei ole kavandanud Santiago Calatrava . Hmm, võib jääda mulje, et ülejäänud maailma sillad, mida pole projekteerinud Calatrava, on koledad.. Ilusate sildade, eriti jalakäijate sildade ehitamine on vana maailma linnades muutunud lausa kinnisideeks. Igal Inglismaa linnal peab olema oma Millenniumi sild! Jalakäijate sillad on arhitektidele hea võimalus vabalt mõelda...

Postimehe foto Maardu viadukti purikatest Kodanikena, maksumaksjatena, tarbijatena ja lastevanematena ootame, et meie poolt valitud rahvaasemikud, poliitikud ning riigiaparaati tööle rakendatud ametnikud teevad kõik selleks, et iga investeeritud rahaühik, iga kivinenud betooni kantmeeter, iga otsus vastab just meie ootustele. Me kõik teame, et me seda ootame, kuid samas teame ka seda, et süsteemis on jõud, mis töötavad sellele ootusele julmalt vastu. Me ei saa ju pahandada, kui linti lõigatakse. Rõõmu peab tundma! Ikkagi tehti midagi, linnuke sai kirja. Kui hiljem selguvad varjatud puudused, siis lepime, et läks nii nagu tavaliselt. Ühest Tartu maantee teelõigust olen siin kirjutanud küllalt. See on olnud kõik ettetarkus selles mõttes, et ehitus on alles alguses. Me teame, et projekt, mille järgi ehitatakse, ei vasta lõpptarbija ootustele - see on ohtlik ja kallis. Ühest teisest projektist on ajaleheveergudel tekkinud omamoodi artiklite seeria. Täna kirjutab leht sellest , et vast...

Enne selle tervituse kirja panemist lugesin läbi eelmise aasta tervituse . Kõik, mis aasta tagasi kirja sai pandud, on tänagi väga aktuaalne. Jätkuvalt tunnen puudust väärtuspõhisest majandusest, osalusdemokraatiast ning strateegilisest planeerimisest. Seega ei hakka eelmise aasta lugu ümber kirjutama ja saame hakkama lühemalt. Kui 2010 aastal "sattusime" ootamatult imelikku seisu, kus enam polnud eesmärki, mille nimel tööd teha, siis 2011 aasta näitab ilmekalt, et liiklusohutuses ei saa olla lõpp-peatust. Eesmärk 100 hukkunut saab jälle täis. Ka president jagas seda muret oma jõulutervituses : "Sageli oli nende õnnetuste põhjuseks kellegi hoolimatus, ka siis, kui seda varjutas hukutav enesekindlus." Paraku mitte ainult hoolimatus, vaid ka teadlik ignorantsus. Kahjuks tuli möödunud aastal kulutada palju energiat  liiklusohtlikule teeprojektile , mida ametnikud hukutava enesekindlusega kaitsevad. Jään selle juurde, mida ütlesin septembrikuus liiklusohutuse kon...

Haldusest rääkides ei saa me üle ega ümber riigihangete teemast. Riik ja omavalitsused peaksid seisma meie üldise heaolu eest ja hankima meile vajalikke avalikke teenuseid eraettevõtluselt. See tähendab maksumaksja raha kulutamist riigihangete kaudu. Eile osalesin Addenda korraldatud Riigihangete konverentsil. Osalesin peamiselt kahel põhjusel. Esiteks oli kavas PPP teema käsitlemine ja seda peamiselt Kose-Mäo teelõigu võtmes, teiseks huvitas mind põhjanaabrite kogemus innovaatilistest hangetest. Esimesest teemast ei olegi midagi pikalt rääkida, sain toimunud diskussioonist ainult tuge oma senistele arusaamadele - PPP on kaval "petuskeem" oma kohustuste varjamiseks. Ehk siis tüüpiline "paberil-paistab-ilus" jokk-skeem. Jah, PPP on päris palju maailmas kasutatud ja selle abil on tehtud ka palju head, aga nagu me teame viimaste aastate uudistest, on finantsdistsipliin või õigemini selle puudumine üks kõige kroonilisemaid haigusi riikide majanduses. Ja selles võime...

Kui ma esmaspäeval lubasin selle projekti käsitlemise siin lõpetada ja turvalist liiklemist soovisin , ei osanud ma küll mõelda, et juba järgmisel päeval jääb Aruvallas inimene auto alla . Kurb sündmus, mis tänaseks on osa ebameeldivast statistikast. Novembrikuu ilm detsembris tähendab lõputut pimedust ja ebameeldivaid liiklemistingimusi. Jalakäijatele ja ratturitele on see kõige ohtlikum aeg. Lootus, et õnnetusi ei juhtu, ei aita. Vaja on lahendusi. Aruvalla-Kose projektis on ettenähtud rajada Ikaspalu jalgtee tunnel. Keegi on kunagi välja mõelnud, et selles kohas peaks olema tunnel, aga keegi ei oska põhjendada, miks on just selles kohas tunnelit vaja. Kui me suve alguses selle küsimuse tõstatasime, olid Aruvalla küla inimesed kohe päri, et tunnel tuleb rajada teise kohta, eelprojekti järgses kohas teda vaja ei ole. Kohalike inimeste ja ka valla hääl jäi kõrbekohinaks. Küsimus ei olnud selles, kas tunnelit on vaja ehitada, vaid selles, kellele me tunnelit ehitame? Süsteem jäi end...

Kes kartsid või lootsid, et ma tõepoolest kogu Aruvalla-Kose teelõigu eelprojektile liiklusohutuse auditi teen, peavad pettuma. Lihtsalt ei jõua kogu maailma ära parandada. Tänaseks on selge, et suuremalt jaolt ehitatakse ohtliku projekti järgi ning muudatusi õnnestub teha vaid pisinüanssides. Muidugi on sellest väga kahju, aga formaalset progressi ei saa ju takistada. Tee tuleb valmis ehitada, linti tuleb lõigata. Liikleja on ise loll, kui ei oska liiklusolusid õigesti hinnata... Tegelikult ma nii ei mõtle. Ma ei arva, et joonistele vastutusest lahtiütluse kirjutamine tegelikult ka kedagi süümepiinadest võiks vabastada. Juriidiline lahtiütlus ei ole ju mentaalne. Spetsialist ei ole poliitik, kelle puhul kehtib süüdimatuse presumptsioon. Ametnikke on erinevaid.. Kuna detailset analüüsi ei jaksa teha, siis piirdun vaid ohtlike kohtade faktiloeteluga. Et siis teate, kui peaks midagi juhtuma. Sellegipoolest võib ju loota, et midagi ei juhtu.. Episood 2. Kogujateede ristmik...

Olen põgusalt läbitöötanud AECOMi Rail Baltica uuringu ning oodatult tekkisid mõned küsimused. Esmalt lugesin läbi eestikeelse kommenteeritud kokkuvõtte. Peab ütlema, et kokkuvõte on asjalik, ladusa ja asjatundliku tekstiga, tegemist ei ole google tõlkega. Kes iganes selle teksti autor on, võib julgelt oma CV mulle saata. Kahjuks ei ole dokumendi juures autorit toodud ja ma ei usu, et eestikeelse teksti autoriteks võiks olla hr. Elton või Hr. Kakulis. Esimene küsimus puudutab rööpme laiust. Kohe sissejuhatusest selgub, et uuriti ainult Euroopa standardlaiusega (1435 mm) raudtee rajamise võimalust. Mitte kusagilt ei leia põhjendust, miks on vajalik just Euroopa standardlaiusega raudtee? Samuti ei leia ka viidet sellistele otsustele. Kui selliseid otsuseid ka keegi kusagil oleks teinud, siis peaks ka need baseeruma uuringutel. Uuringus on vaid selline väide: Oluline aspekt kogu projekti jaoks on koostalitusvõime Poola ja Saksa 1435 mm rööpmelaiuste raudteevõrgustikega, kuna ...

Guugli pildiotsingust on esimene vaste päringule "Fidic engineer" selline Marko Mehilane kirjutab Äripäevas FIDICU Insenerist . Ma ei tea miks ta kirjutab ja kelle huve ta esindab, aga tänuväärselt kirjutab meid igapäevaselt puudutavast probleemist - raiskamisest. Maanteeameti projektides on olukord muutunud selliseks, et "liigne sekkumine" on väga tagasihoidlik kirjeldus probleemile. Sõltumatusest ei ole mõtet üldse rääkida. Rääkida saab vaid üleüldisest usaldamatusest ja ebakompetentsuse invasioonist. Inseneri allkirja väärtus on nagu postitöötaja templi väärtus: kirja saatmise eest on makstud, järelikult võib adressaadini toimetada. Paraku on tegemist väga, väga kalli ja ülekvalifitseeritud postiteenusega. Maanteeametil ei ole kohustust rakendada FIDIC lepingutingimusi, ega palgata omanikujärelevalve inseneri FIDICu tingimuste kohaselt. Kui aga seda on tehtud, siis enda poolt valitud reegleid võiks vähemalt püüda järgida. Riigikontroll, auuu!?

Aasta tagasi olin hoos Pärnu valglinnastumise ohjamise teemaplaneeringu (kuigi planeeringu nimi oli keerulisem ja sisu ning eesmärgi üle vaidlesime pikalt, oli see just sellesisuline planeering) koostamisega ja sellega seondus paratamatult ka raudtee. Oli kuulda, et AECOM koostab Rail Baltica uuringut ja uuringust saame teada, kas tuleb ja kuhu tuleb. Ootasin selle uuringu aruannet huviga. Täna on Eesti ühendamine Euroopa raudteedega kuum teema. Minule raudtee meeldib väga. Tartusse on rongiga päris mõnus sõita, kui klient on vastutulelik ja on nõus nõupidamise aega rongigraafiku järgi sättima. Võib-olla oleks meeldiv ka Euroopasse rongiga sõita, kui oskaks välja mõelda, miks oleks sinna vaja sõita. Üks on selge - meeldivus ei ole kriteerium raudtee vajalikkuse ja otstarbekuse üle otsustamisel. Euroopa Nõukogu TEN-T võrgustiku prioriteetsete transpordi infrastruktuuri projektide seas on algusest peale Rail Baltica olnud ainus Eestit puudutav suurprojekt Nr 27. Nüüd on aga ajakir...