Keskväljaku tragöödia

Lugedes Fred Pearce:i raamatust "When the rivers run dry" seda kohta, kus on juttu India lõunaosas toimuvast enesehävitusest, panin raamatu kõrvale ja otsisin välja loos viidatud artkli "The tragedy of the commons" (commons - lihtrahvas, lihtkodanikud, aga ka ühisomand, avalik ressurss). Garrett Hardini Artikkel on avaldatud ajakirjas Science 1968 aastal ja räägib huvitavast dilemmast. Olukorras, kus piiratud ressursid hakkavad otsa saama, hakkavad reguleerimata ühiskonnas inimesed omakasu maksimeerimise nimel toimima kõigi jaoks kahjulikul viisil. Kuigi kõik saavad aru, et selline tegutsemisviis ei ole mõistlik, sest on pikas perspektiivis hukatuslik kõigile, lepivad nad sellega, sest saadav kahju jaguneb kõigi vahel ning ei ole otseselt tuntav. Nii lähevad kõik kaasa ja hakkavad toimima samamoodi, sest kõik teevad sama. Miks jääda siis kõrvaltvaatajaks?
Hardin pakkus välja, et igasugune ühisressurss on kahjulik ning ressursid tuleks erastada, sest eraomanik hoolitseb oma vara säilimise eest. Igatahes tekkis Hardini artiklist diskussioon, mis teadusartiklites kestab tänaseni.
Kas erafirmad, kes omandaks põlevkivi, jätaks selle kaevandamata?
Miks ma sellest kirjutan? Sest tegelikult toimib sama mehhanism meie elus iga päev. Näiteks viis sama mehhanism suhkrutrahvini ja poest tartratangu äraostmiseni. Kõige drastilisemalt avalduvad selle dilemma toimemehhanismid aga meie maakasutuses, energiakasutuses ja -tootmises. Kõik arendavad põldudele kipsmaju ja teenivad, miks mina ei peaks seda tegema? Keegi ei taha tuulikuid ega tuumajaama, lambipirn laes aga peab põlema? Põlevkivi kaevandamine ja põletamine kuni viimse päevani on samasugune tragöödia. Kas see on meie energeetiline julgeolek, kui firmad üksteise võidu püüavad hankida kaevanduslube?

Algusesse tagasi tulles. Meil ei ole üldiselt ohtu, et vesi otsa saaks. Kuna Eestis sajab 3 korda rohkem vett, kui aurab, siis maapinda ja jõgedesse teda jagub. Pigem teeb muret liigniiskus ja peamine oht on vee saastamine. Teisalt aga on näha, et Aasia ülerahvastatud riikides on vesi järjest tõsisem probleem ja üsna pea tekib meie söötis põllumaadele nõudlus. Juba täna eksporditakse Eestist põllumajandussaadusi Vahemere äärde ja kaugemalegi. Toitu paljudes kohtades enam kasvatada ei saa, sest vett lihtsalt ei ole. See võib aga tähendada ka meile sootuks teistsugust olukorda, kus püütakse igalt põllulapilt mitut saaki võtta.
Kõik meie moodsad hädad siin maamunal kipuvad olema seotud sellega, et me piiramatult paljuneme. Nagu Hardin küsib, kes kurat meile selle õiguse andis?
Fred Pearce raamatus käsitletud faktid kogu maailmast on kohutavad. Need kinnitavad vaid seda, et ajaloost ei õpita midagi. Brasiilia tahab oma energiavajaduse rahuldamiseks ehitada uut Belo Monte hüdrojõujaama, mis uputab ära ca 440 km2 Amazonase metsadest ning hävitab indiaanihõimude elukohad. On tõenäoline, et sellel sajandil ei kujune kõige väärtuslikumaks ressursiks mitte energia, vaid vesi. Vesi, mida meie võime juua otse kraanist. Vähemalt pooltel maakera elanikel on see suurim unistus. Eestis on hea elada. Kas ka 100 aasta pärast?