Enne selle tervituse kirja panemist lugesin läbi eelmise aasta tervituse. Kõik, mis aasta tagasi kirja sai pandud, on tänagi väga aktuaalne. Jätkuvalt tunnen puudust väärtuspõhisest majandusest, osalusdemokraatiast ning strateegilisest planeerimisest. Seega ei hakka eelmise aasta lugu ümber kirjutama ja saame hakkama lühemalt.
Kui 2010 aastal "sattusime" ootamatult imelikku seisu, kus enam polnud eesmärki, mille nimel tööd teha, siis 2011 aasta näitab ilmekalt, et liiklusohutuses ei saa olla lõpp-peatust. Eesmärk 100 hukkunut saab jälle täis.
Ka president jagas seda muret oma jõulutervituses: "Sageli oli nende õnnetuste põhjuseks kellegi hoolimatus, ka siis, kui seda varjutas hukutav enesekindlus." Paraku mitte ainult hoolimatus, vaid ka teadlik ignorantsus. Kahjuks tuli möödunud aastal kulutada palju energiat liiklusohtlikule teeprojektile, mida ametnikud hukutava enesekindlusega kaitsevad.
Jään selle juurde, mida ütlesin septembrikuus liiklusohutuse konverentsil - meil puudub visioon. Programm ei ole visioon. Rootslastel on visioon. Kui meil oleks visioon, siis tõenäoliselt oleks meil sõbralikumad ja targemad ametnikud, paremad projekteerimise normid, ohutumad teeprojektid, vähem raisatud raha, vähem vigastatuid ja hukkunuid, rohkem koostööd, rohkem innovatsiooni, rohkem lõpptarbija rahulolu, jne.
Uuelt Draakoni aastalt ootan Eestis radikaalseid muutusi kõigis valdkondades radikaalse juhtimise suunas. Muidugi ei kavatse ma ainult oodata, vaid ka ise tegutseda. Sestap alustangi aastat kapist (loe: kabinetist) välja kolimisega, mida soovitan teistelegi. Õigust ja õiglust!
Kui 2010 aastal "sattusime" ootamatult imelikku seisu, kus enam polnud eesmärki, mille nimel tööd teha, siis 2011 aasta näitab ilmekalt, et liiklusohutuses ei saa olla lõpp-peatust. Eesmärk 100 hukkunut saab jälle täis.
Ka president jagas seda muret oma jõulutervituses: "Sageli oli nende õnnetuste põhjuseks kellegi hoolimatus, ka siis, kui seda varjutas hukutav enesekindlus." Paraku mitte ainult hoolimatus, vaid ka teadlik ignorantsus. Kahjuks tuli möödunud aastal kulutada palju energiat liiklusohtlikule teeprojektile, mida ametnikud hukutava enesekindlusega kaitsevad.
Jään selle juurde, mida ütlesin septembrikuus liiklusohutuse konverentsil - meil puudub visioon. Programm ei ole visioon. Rootslastel on visioon. Kui meil oleks visioon, siis tõenäoliselt oleks meil sõbralikumad ja targemad ametnikud, paremad projekteerimise normid, ohutumad teeprojektid, vähem raisatud raha, vähem vigastatuid ja hukkunuid, rohkem koostööd, rohkem innovatsiooni, rohkem lõpptarbija rahulolu, jne.
Uuelt Draakoni aastalt ootan Eestis radikaalseid muutusi kõigis valdkondades radikaalse juhtimise suunas. Muidugi ei kavatse ma ainult oodata, vaid ka ise tegutseda. Sestap alustangi aastat kapist (loe: kabinetist) välja kolimisega, mida soovitan teistelegi. Õigust ja õiglust!
Hetkel tundub et 100 ei saanud täis. 99 jäi. Aga see jutu sisu ei muuda. Sest lõppeesmärk on ju null. Mida ei ole reaalne kuskil saavutada. Küll aga on võimalik sellele nullile lähemale saada. Tegemist on nagu 'absoluutse nulli' mõiste paralleeliga. Sest juhus on pime ja kõiki riskifaktoreid ei suudeta täielikult ellimineerida kusagil ega vist ka kunagi.
VastaKustutaAmetlik lõpptulemus selgub jaanuari lõpuks, aga +/-1 ei muuda sisuliselt tõesti midagi. Kurb statistika nagunii.
VastaKustutaEesmärgil ja visioonil on vahe. Mõtteviisi vahe.
Miks on nii, et need, kes on olnud algusest peale liiklusohutuses edukad, on seda lõpuni? Eesmärk 0 võib tõesti tunduda ebareaalsena, aga sellist eesmärki ei ole ka rootslased endale seadnud. NB! Ka Rootsis on viimase 12 kuu jooksva keskmisena rohkem hukkunuid, kui mullu. Lisaks juhusele on siiski ka palju muid faktoreid, millega inimesed saavad arvestada ja midagi ka ise ette võtta. Meil on olnud pikk pime sügis, mis on oma jälje jätnud.
Peamine on siiski see, et töö on pidev ja kõikehõlmav. Sealhulgas teeprojekte hõlmav. Me ei saa endale lubada selliseid lollusi, nagu Tartu maanteel tehakse.