Postimehe foto Maardu viadukti purikatest |
Ühest Tartu maantee teelõigust olen siin kirjutanud küllalt. See on olnud kõik ettetarkus selles mõttes, et ehitus on alles alguses. Me teame, et projekt, mille järgi ehitatakse, ei vasta lõpptarbija ootustele - see on ohtlik ja kallis. Ühest teisest projektist on ajaleheveergudel tekkinud omamoodi artiklite seeria. Täna kirjutab leht sellest, et vastvalminud sillal on ohtlikud jääpurikad, mis ohustavad maanteel liiklejaid. Ehitaja süüdistab tellijat, tellija järelevalvet. Mina süüdistan süsteemi.
Selles, et inimesed eksivad, ei ole midagi imelikku. Ainult totalitaarsed režiimid välistavad eksimisvõimaluse ja iga eksimuse eest ähvardab ränk karistus. Imelik on aga see, et meie väidetavalt Euroopaliku demokraatiaga riigis on samuti välistatud vigade parandamise võimalus. Kui on sitt projekt, siis järelikult peabki nii olema. Kui tellija on otsustanud sita projekti heaks kiita, siis tal oli ju selleks vaieldamatu õigus!? Koerad ei haugu, kui karavan möliseb.
Stephen Denning kirjutab oma raamatus väga hästi traditsioonilise juhtimise pahupooltest, mis on eriti levinud avalikus sektoris. Seda raamatut võiks tsiteerida algusest lõpuni, kuid isu tekitamiseks peate leppima siinkohal kahe lõigukesega.
The underlying principle is the same: the purpose of public sector organizations is to delight their principal stakeholders, although the constraints under which they operate sometimes make it more difficult for them to achieve that goal.Reaalseid füüsilisi piiranguid lõpptarbija rahulolu tagamiseks tegelikult ei ole. Piirangud on inimeste endi välja mõeldud formaalsused, mis on vajalikud süsteemi, so hierarhilise riigiaparaadi olemasolu ning selle käigushoidmise protseduuride põhjendamiseks.
And yet if people can't see how the specific work they are doing on a daily basis fits into this larger mission, cynicism may set in. This is the issue often faced by people working in the public sector and at nongovernmental organizations. the mission is worthwhile, but traditional management often practiced by those organizations is dispiriting.Tõepoolest, keskmine ametnik on motiveerimata, rutiinist ja vastuoluliste käskude täitmisest tülpinud tükitöötegija. Kuid on ka selliseid, kes selgelt eristuvad hallist massist, sest nende tegevus on selgemini suunatud kodanikele ning ei ole mõjutatud tõmbetuultest. Lihtsalt tegemist on vähese raha ja poliitikute jaoks ebahuvitava teemaga. Üheks selliseks näiteks on Maanteeameti liiklusohutuse osakond, mis on läbi aegade olnud kõige väiksema eelarvega, kuid kõige efektiivsema tegevusega osakond. Ja kas pole üllatav, et üks osakond, mitte ametkond ega liiklusohutuse eest vastutava ameti direktor, avaldab heameelt ja tänu Tujurikkuja meeskonnale roolijoodiklust mõnitava sketshi eest?
Kunagi me pidasime vajalikuks sõnastada Maanteeametile visioon ja missioon. See õnnestus meil väga hästi ja me leidsime enda tegevusele lõpptarbijast lähtuva mõtte. Tänaseks on suur osa visiooni sõnastajatest lahkunud ja ka Maanteeameti kodulehel on visioon ja missioon leitavad kusagilt menüürägastikust, mitte aga avalehelt.
Kõiki riigihankeid korraldavad süsteemis inimesed, kes panevad paika hangete reeglid, kriteeriumid, lepingutingimused. Kui need inimesed mõtleksid lõpptarbijatele, siis meil oleks sootuks teistsugused lepingud ja suhted. Maardu viadukti purikad on süsteemi nurisünnitis, konfrontatsioonile ülesehitatud lepingute tagajärg, lõpptarbijat ignoreeriv nihilism. Samas, meil kõigil on valikud, nagu kirjutab Kivirähk. Igal inimesel süsteemis on võimalik olla eurooplane või kloun.
Olukord ei ole kellegi jaoks meeldiv. Lõpptarbija süstemaatilisel ignoreerimisel on kannatajaks kõik osapooled. Mida kavatsed Sina ette võtta olukorra parandamiseks?
Kommentaarid
Postita kommentaar
Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!