Nii segast ja ajuvaba aastat, nagu see eelmine kakstuhatkümme, ei ole mina varem üle elanud. Samas ei mäleta ka nii fantastilise ilmaga aastat. Hanged nagu lapsepõlves, üle pea. Ja suvi oli ka võrratu, kusjuures muru ei kuivanud hoolimata kuumusest sugugi ära. Targemad inimesed räägivad tsüklitest, 40 aastat, 9, 33 ja 99 aastat, jne. Selles vanuses võib niisiis nendesse juttudesse juba süvenema hakata. Aitab ilmajutust, algab uusaastakõne. Tunduda võib, et oleme kõik saavutanud ja enam polegi kuhulegi trügida ega areneda. Oli suur eesmärk saada euro ja selle me saime. What`s next? Pakun märgusõnadeks väärtuspõhise majanduse, osalusdemokraatia ning strateegilise planeerimise. Aasta viimasel õhtul televisioonis luges Anu ette, mitme krooni eest erinevad omavalitsused ilutulestikku taevasse lasevad. Tüüpiline, haiglaslik eesti ajakirjandus. Ja mitte ainult ajakirjandus, kes pidevalt kroone loeb. Samal ajal kutsuti inimesi linna ilutulestikku vaatama. See on ju loomulik, et uusaastaöös...