Nii segast ja ajuvaba aastat, nagu see eelmine kakstuhatkümme, ei ole mina varem üle elanud. Samas ei mäleta ka nii fantastilise ilmaga aastat. Hanged nagu lapsepõlves, üle pea. Ja suvi oli ka võrratu, kusjuures muru ei kuivanud hoolimata kuumusest sugugi ära. Targemad inimesed räägivad tsüklitest, 40 aastat, 9, 33 ja 99 aastat, jne. Selles vanuses võib niisiis nendesse juttudesse juba süvenema hakata.
Aitab ilmajutust, algab uusaastakõne.
Tunduda võib, et oleme kõik saavutanud ja enam polegi kuhulegi trügida ega areneda. Oli suur eesmärk saada euro ja selle me saime. What`s next?
Pakun märgusõnadeks väärtuspõhise majanduse, osalusdemokraatia ning strateegilise planeerimise.
Aasta viimasel õhtul televisioonis luges Anu ette, mitme krooni eest erinevad omavalitsused ilutulestikku taevasse lasevad. Tüüpiline, haiglaslik eesti ajakirjandus. Ja mitte ainult ajakirjandus, kes pidevalt kroone loeb. Samal ajal kutsuti inimesi linna ilutulestikku vaatama. See on ju loomulik, et uusaastaöösel on ilutulestik. Jõuame riigihangete teema juurde, kus hankijate oskamatuse tõttu määrab hind. Ei ole süüdi seadus, ei ole süüdi Ansip. Aeg on aru saada, et eurode eest on võimalik osta väärtust, ehk seda, mis inimesele tegelikult oluline on. Ilutulestik olgu korralik, mitte suss. Majad olgu projekteeritud ja ehitatud nii, et nad kannavad ka lund. Kui keegi leiab, et on vaja lükata lund katuselt, siis tehtagu seda läbimõeldult ja mõistusega.
Oleme küll e-riik ja palju asju on meie jaoks muu maailmaga võrreldes uskumatult lihtsaks tehtud. Võib-olla ka seetõttu oleme väga leplikud igasuguse kurja ja rumaluse suhtes, mis meie ümber valitseb. Andres Mähari monoloog Ühtse Eesti lavastuses ütleb kõik. Enamus meist ei viitsi süveneda sellesse, mida poliitikud meie elukorralduse persekeeramiseks ette võtavad. Enamusele käib see ka üle jõu, nii vaimselt kui füüsiliselt. Meil oli selline tore asi, nagu Täna Otsustan Mina, mille kaudu kodanikud said teha ettepanekuid seadusloomesse. Populaarne keskkond tapeti maha, sest liiga palju häid mõtteid oli koormav. Ok, kõik mõtted ei pruukinud sugugi head olla, see ei oleks lihtsalt loogiline. Siiski on parim tee hea ideeni omada palju ideid.
Täna on olemas osalusveeb. Näiliselt tore asi. Kodanik saab esitada ettepanekuid ja ka arvamusi seaduste kavanditele. Olen minagi seda teinud. Rohkem oma aega sellele ei raiska, sest kui minu arvamusele tuleb vastuseks kantseliit ning ma sellele omakorda vastata ei saa, siis ju arutelu ei teki!? Samuti mõistmist mitte.
Eelmisel aastal tegin ka ühe olulise ettepaneku riigihangete seaduse muutmise seaduse parandamiseks. Juhtus aga rumal lugu, et ettepanek jõudis Riigikogu majanduskomisjoni Projektbüroode liidust läbi Kalev Kallo. See oli täiesti piisav, et ettepanekut sisuliselt mitte arutada. See ei läbinud Astoki filtrit. Kui otse majanduskomisjoni sekretärilt küsisin, mis ettepanekust sai, siis vastuseks oli: ei olnud piisavalt põhjendatud!
Kas siis ettepaneku tagasilükkamine oli piisavalt põhjendatud? Miks on nii, et muidu toredad inimesed muutuvad riigikokku sattudes silmakirjalikeks ja kahepalgelisteks? Valimistel näeme, raisk!
Samas saab tõdeda, et mõned omavalitsused avastanud nägude raamatu ja püüavad olla sotsiaalselt aktiivsed. Kõik inimesed ei ole nägude raamatus ja ei taha ka seal olla. Samas tuleb aru saada, et kui riik või omavalitsus valib kommunikatsioonikanali, siis nad ise ka määravad selle sisu ja eksistentsi üle. Aeg on liikuda sõltumatute keskkondade poole.
Siit jõuame viimase märksõnani. Kuigi mul ei ole endal ette näidata erilisi kogemusi või teeneid planeerimisel, olen teemaga viimased 10 aastat pidevalt seotud olnud. Puht pragmaatiliselt teedeinseneri pilguga vaadates on süsteem mäda ja planeerimise levinuimad metoodikad on linnukese maha laskmise ning jaanalinnu meetod. Teisisõnu, strateegilisi eesmärke ei seata, ruumilist arengut juhivad hämarad jõud. Teemasid, mis on ebameeldivad, lihtsalt välditakse või varjatakse. Kuigi kõik me tahame pistikust energiat saada, ei taha justkui keegi tolereerida energia tootmist. Ka rohelise energia tootmist mitte. Uskumatu.
Meil tuleb võitlust jätkata. Mitte minul üksi, vaid meil teiega koos, eksole?
Sõbrad, saatusekaaslased ja fännid! Tegusat aastat teile!
Aitab ilmajutust, algab uusaastakõne.
Tunduda võib, et oleme kõik saavutanud ja enam polegi kuhulegi trügida ega areneda. Oli suur eesmärk saada euro ja selle me saime. What`s next?
Pakun märgusõnadeks väärtuspõhise majanduse, osalusdemokraatia ning strateegilise planeerimise.
Aasta viimasel õhtul televisioonis luges Anu ette, mitme krooni eest erinevad omavalitsused ilutulestikku taevasse lasevad. Tüüpiline, haiglaslik eesti ajakirjandus. Ja mitte ainult ajakirjandus, kes pidevalt kroone loeb. Samal ajal kutsuti inimesi linna ilutulestikku vaatama. See on ju loomulik, et uusaastaöösel on ilutulestik. Jõuame riigihangete teema juurde, kus hankijate oskamatuse tõttu määrab hind. Ei ole süüdi seadus, ei ole süüdi Ansip. Aeg on aru saada, et eurode eest on võimalik osta väärtust, ehk seda, mis inimesele tegelikult oluline on. Ilutulestik olgu korralik, mitte suss. Majad olgu projekteeritud ja ehitatud nii, et nad kannavad ka lund. Kui keegi leiab, et on vaja lükata lund katuselt, siis tehtagu seda läbimõeldult ja mõistusega.
Oleme küll e-riik ja palju asju on meie jaoks muu maailmaga võrreldes uskumatult lihtsaks tehtud. Võib-olla ka seetõttu oleme väga leplikud igasuguse kurja ja rumaluse suhtes, mis meie ümber valitseb. Andres Mähari monoloog Ühtse Eesti lavastuses ütleb kõik. Enamus meist ei viitsi süveneda sellesse, mida poliitikud meie elukorralduse persekeeramiseks ette võtavad. Enamusele käib see ka üle jõu, nii vaimselt kui füüsiliselt. Meil oli selline tore asi, nagu Täna Otsustan Mina, mille kaudu kodanikud said teha ettepanekuid seadusloomesse. Populaarne keskkond tapeti maha, sest liiga palju häid mõtteid oli koormav. Ok, kõik mõtted ei pruukinud sugugi head olla, see ei oleks lihtsalt loogiline. Siiski on parim tee hea ideeni omada palju ideid.
Täna on olemas osalusveeb. Näiliselt tore asi. Kodanik saab esitada ettepanekuid ja ka arvamusi seaduste kavanditele. Olen minagi seda teinud. Rohkem oma aega sellele ei raiska, sest kui minu arvamusele tuleb vastuseks kantseliit ning ma sellele omakorda vastata ei saa, siis ju arutelu ei teki!? Samuti mõistmist mitte.
Eelmisel aastal tegin ka ühe olulise ettepaneku riigihangete seaduse muutmise seaduse parandamiseks. Juhtus aga rumal lugu, et ettepanek jõudis Riigikogu majanduskomisjoni Projektbüroode liidust läbi Kalev Kallo. See oli täiesti piisav, et ettepanekut sisuliselt mitte arutada. See ei läbinud Astoki filtrit. Kui otse majanduskomisjoni sekretärilt küsisin, mis ettepanekust sai, siis vastuseks oli: ei olnud piisavalt põhjendatud!
Kas siis ettepaneku tagasilükkamine oli piisavalt põhjendatud? Miks on nii, et muidu toredad inimesed muutuvad riigikokku sattudes silmakirjalikeks ja kahepalgelisteks? Valimistel näeme, raisk!
Samas saab tõdeda, et mõned omavalitsused avastanud nägude raamatu ja püüavad olla sotsiaalselt aktiivsed. Kõik inimesed ei ole nägude raamatus ja ei taha ka seal olla. Samas tuleb aru saada, et kui riik või omavalitsus valib kommunikatsioonikanali, siis nad ise ka määravad selle sisu ja eksistentsi üle. Aeg on liikuda sõltumatute keskkondade poole.
Siit jõuame viimase märksõnani. Kuigi mul ei ole endal ette näidata erilisi kogemusi või teeneid planeerimisel, olen teemaga viimased 10 aastat pidevalt seotud olnud. Puht pragmaatiliselt teedeinseneri pilguga vaadates on süsteem mäda ja planeerimise levinuimad metoodikad on linnukese maha laskmise ning jaanalinnu meetod. Teisisõnu, strateegilisi eesmärke ei seata, ruumilist arengut juhivad hämarad jõud. Teemasid, mis on ebameeldivad, lihtsalt välditakse või varjatakse. Kuigi kõik me tahame pistikust energiat saada, ei taha justkui keegi tolereerida energia tootmist. Ka rohelise energia tootmist mitte. Uskumatu.
Meil tuleb võitlust jätkata. Mitte minul üksi, vaid meil teiega koos, eksole?
Sõbrad, saatusekaaslased ja fännid! Tegusat aastat teile!
Taas mõtetes sarnasust. Või kogemustes. Aga tänud, aasta tegus. Vähemalt ühelt poolt.
VastaKustuta