Kui kuskil sildadest juttu tehakse, siis minu tähelepanu on garanteeritud. Ajakirjas Inseneeria on ruumi täiteks pandud pildike kahest sillast Vihula mõisa pargis. Lugesin pildi kõrvalt kommentaari, vaatasin pilti, lugesin uuesti ja vaatasin uuesti. Vajadusest ma saan aru, kolhoosi lauda taga vedelenud paneelide kasutamisest saan ka aru ja peaaegu võiks nõustuda, et on toimiv lahendus ka, aga ilu? Olen ma pime või!?
Või kas tõesti sobiks see ajutine ehitis Vihula mõisa reklaamvoldikule või kodulehele?
Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal . Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun
Kommentaarid
Postita kommentaar
Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!