Sageli väidetakse, et valglinnastumist ei ole võimalik ohjata ja kõik sellega seotud protsessid on paratamatus. Viimati kuulsin seda Rae vallavanema suust ja üsna kategooriliselt, et kuskil maailmas ei olevat seda suudetud. Väidetavalt ei oleks siis tegemist valglinnastumisega, kui seda suudetaks kontrollida.
Läbi ajaloo on inimesed liikunud metropolide suunas, kuid eriti viimase kahe sajandi jooksul on see tendets olnud tohutu. Tänaseks elab üle poole inimkonnast linnades. Selleks, et inimesed linnadesse ära mahuksid on paratamatu linnade territoriaalne laienemine. Kuna maal ei ole inimestel rakendust ja töökohad asuvad linnades, siis on ka mõttetu vastu punnida linnade kasvule. See ei tähenda seda, et linnade kasvamist ei saaks ohjata. See, kuidas linnade kasvu ohjamine kellelgi õnnestub on kinni poliitilises tahtes ja seadustes ehk ühiskonna arengujärgus tervikuna. Maailmast saab tuua väga erinevaid näiteid linnade arengu kohta. Üks drastilisemaid on ilmselt Mexico City.
Siinkohal tooksin mõned positiivsed näited valglinnastumise ohjamisest.
Dubai sarnaneb Tallinnaga, kuivõrd linn on seni valdavalt arenenud piki mereranda ning seda rannajoont ammutatakse lisa palmikujuliste tehissaartega. Samal ajal suunatakse linna arengut väga selgelt keskmaa suunas, ehk kõrbesse. Tähelepanelikult vaadates võite näha, et kõrbesse on ehitatud väga selge hierarhiaga teedevõrk.
Vaata ka seda pilti.
Selle peale te ütlete, et Dubais on naftasheikidel raha, lisaks on kõrb puutumatu maa, kus puuduvad igasugused piirid. Kindlasti on nendel väidetel iva, aga miks ei ole arendatud nende suurte maanteede äärde, mis seal juba varasemalt on? Miks küll on ehitatud nii "keeruline" teedevõrk, et ei saagi otse maanteele keerata?
Vaatame siis teisi näiteid.
Pildil on arendusala Madridi põhjaosas. Huvitav, et alal, kus alles hakatakse ehitama, on olemas ka metroopeatus, aga mitte ühtegi mahasõitu maanteelt!
Järgmine näide on Hollandist.
Amersfoort on linn Hollandi keskosas. Hollandis kasvab rahvaarv ühtlaselt vaba sisserände tõttu. Kui riik ei tegeleks tõsiselt asustuse suunamisega, siis liiguks kõik läände, rannikul paiknevatesse linnadesse või nende lähedusse. Teadaolevalt on aga suur osa Hollandist allpool merepinda ja pidevas üleujutusohus. Seda ohtu ei leevenda lõplikult ka rajatud kaitseehitised, kui maailmamere pind globaalse soojenemise tõttu tõusma peaks. Seetõttu võetakse asustuse suunamist väga tõsiselt. Hollandis võib uusi alasid ehitusmaana kasutusele võtta ainult kvootide alusel, mida jagatakse omavalitsustele. Neid kvoote jagatakse peamiselt Hollandi keskosale ja Saksa piiri äärde, kus asustus on hõredam, aga maapind ka kõrgem. Amersfoort on just selle piiri peal, seega ei ole ta kaugel tänastest suurtest keskustest.
Pildil on terve linnaosa, mis ehitati 10 aastaga. Uus linnaosa on terviklikult seotud ülejäänud linnaga, selles on rajatud kogu eluks vajalik infrastruktuur: koolid, lasteaiad, raamatukogud, teenindus, pargid, kanalid, teed, müravallid, ühistransport... Ei ole ime, et Hollandit tuuakse kõige rohkem eeskujuks, kui räägitakse maakasutuse planeerimisest või arhitektuurist.
Kui kuskil ei ole suudetud valglinnastumist ohjata, siis lihtsalt ei ole seda eesmärgiks seatud, ehk puudub tahe valglinnastumist ohjata. Valglinnastumine ja linnastumine ei ole probleem, kui seda ohjatakse.
Kõigile Kesk-Euroopa riikidele on omane range planeerimispoliitika - planeerimine ja ehitusõiguse seadmine on ainult riigi ja omavalitsuste õigus. Sealjuures peetakse kinni planeeringute hierarhiast. Kohalikud plaanid taanduvad riiklike ees. Sedasi tagatakse kõigi kinnisasja omanike võrdne kohtlemine ning kõigi avalike teenuste kvaliteet.
Kogu eelneva loo moraal ongi selles, et tänane planeerimispraktika Eestis riivab tegelikult kõigi maaomanike õigust. See praktika tuleb ennekõike Planeerimisseadusest, kuid oma osa sellel praktikal on inimestel, kes seadust rakendavad. Kui omavalitsusi juhivad inimesed, kes arvavad, et neil ei ole võimalik oma valla elu ja arengut ohjata, siis minu soovitus on parem tegeleda mõne füüsilise rutiiniga.
Läbi ajaloo on inimesed liikunud metropolide suunas, kuid eriti viimase kahe sajandi jooksul on see tendets olnud tohutu. Tänaseks elab üle poole inimkonnast linnades. Selleks, et inimesed linnadesse ära mahuksid on paratamatu linnade territoriaalne laienemine. Kuna maal ei ole inimestel rakendust ja töökohad asuvad linnades, siis on ka mõttetu vastu punnida linnade kasvule. See ei tähenda seda, et linnade kasvamist ei saaks ohjata. See, kuidas linnade kasvu ohjamine kellelgi õnnestub on kinni poliitilises tahtes ja seadustes ehk ühiskonna arengujärgus tervikuna. Maailmast saab tuua väga erinevaid näiteid linnade arengu kohta. Üks drastilisemaid on ilmselt Mexico City.
Siinkohal tooksin mõned positiivsed näited valglinnastumise ohjamisest.
Dubai sarnaneb Tallinnaga, kuivõrd linn on seni valdavalt arenenud piki mereranda ning seda rannajoont ammutatakse lisa palmikujuliste tehissaartega. Samal ajal suunatakse linna arengut väga selgelt keskmaa suunas, ehk kõrbesse. Tähelepanelikult vaadates võite näha, et kõrbesse on ehitatud väga selge hierarhiaga teedevõrk.
Vaata ka seda pilti.Selle peale te ütlete, et Dubais on naftasheikidel raha, lisaks on kõrb puutumatu maa, kus puuduvad igasugused piirid. Kindlasti on nendel väidetel iva, aga miks ei ole arendatud nende suurte maanteede äärde, mis seal juba varasemalt on? Miks küll on ehitatud nii "keeruline" teedevõrk, et ei saagi otse maanteele keerata?
Vaatame siis teisi näiteid.
Pildil on arendusala Madridi põhjaosas. Huvitav, et alal, kus alles hakatakse ehitama, on olemas ka metroopeatus, aga mitte ühtegi mahasõitu maanteelt!Järgmine näide on Hollandist.
Amersfoort on linn Hollandi keskosas. Hollandis kasvab rahvaarv ühtlaselt vaba sisserände tõttu. Kui riik ei tegeleks tõsiselt asustuse suunamisega, siis liiguks kõik läände, rannikul paiknevatesse linnadesse või nende lähedusse. Teadaolevalt on aga suur osa Hollandist allpool merepinda ja pidevas üleujutusohus. Seda ohtu ei leevenda lõplikult ka rajatud kaitseehitised, kui maailmamere pind globaalse soojenemise tõttu tõusma peaks. Seetõttu võetakse asustuse suunamist väga tõsiselt. Hollandis võib uusi alasid ehitusmaana kasutusele võtta ainult kvootide alusel, mida jagatakse omavalitsustele. Neid kvoote jagatakse peamiselt Hollandi keskosale ja Saksa piiri äärde, kus asustus on hõredam, aga maapind ka kõrgem. Amersfoort on just selle piiri peal, seega ei ole ta kaugel tänastest suurtest keskustest.
Pildil on terve linnaosa, mis ehitati 10 aastaga. Uus linnaosa on terviklikult seotud ülejäänud linnaga, selles on rajatud kogu eluks vajalik infrastruktuur: koolid, lasteaiad, raamatukogud, teenindus, pargid, kanalid, teed, müravallid, ühistransport... Ei ole ime, et Hollandit tuuakse kõige rohkem eeskujuks, kui räägitakse maakasutuse planeerimisest või arhitektuurist.Kui kuskil ei ole suudetud valglinnastumist ohjata, siis lihtsalt ei ole seda eesmärgiks seatud, ehk puudub tahe valglinnastumist ohjata. Valglinnastumine ja linnastumine ei ole probleem, kui seda ohjatakse.
Kõigile Kesk-Euroopa riikidele on omane range planeerimispoliitika - planeerimine ja ehitusõiguse seadmine on ainult riigi ja omavalitsuste õigus. Sealjuures peetakse kinni planeeringute hierarhiast. Kohalikud plaanid taanduvad riiklike ees. Sedasi tagatakse kõigi kinnisasja omanike võrdne kohtlemine ning kõigi avalike teenuste kvaliteet.
Kogu eelneva loo moraal ongi selles, et tänane planeerimispraktika Eestis riivab tegelikult kõigi maaomanike õigust. See praktika tuleb ennekõike Planeerimisseadusest, kuid oma osa sellel praktikal on inimestel, kes seadust rakendavad. Kui omavalitsusi juhivad inimesed, kes arvavad, et neil ei ole võimalik oma valla elu ja arengut ohjata, siis minu soovitus on parem tegeleda mõne füüsilise rutiiniga.
Kommentaarid
Postita kommentaar
Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!