Otse põhisisu juurde

Regionaalministri kümme käsku

Reimaa läks, Kiisler tuli. Sündmuse kokkuvõtteks võib öelda seda, et Laari jutt kõrgetest nõudmistest oma erakonna ministritele on Mõmmibeebi unenägu. Pigem on need nõudmised selles võtmes, et paneme kellegi sinna, kes asjast midagi ei jaga, las ta chillib natuke, siis maksame jälle korralikud kompensatsioonid tingimusel, et suurem osa kompensatsioonist partei kassasse tagasi makstakse. Mis peamine: kuna meile juba selline keeruline teema on närida antud, siis on parem, kui ebapopulaarset progressi ei ole. Laaril ju varasemast kogemused, kui EV käima tõmbas (ja mitte halvasti), et globaalne progress võib tähendada personaalset ja parteilist degressi.
Mis siis oleks need peamised saavutused, millest regionaalminister või avaliku halduse minister oma lastele tulevikus rääkida võiks?
  1. Asustuse regionaalne suunamine
    Tänaseks peaks küll olema üsna selge, et eraomand ei suuda ohjata maakasutust mõistuspäraselt. Paraku on nii, et üksikisiku tasandil ei ole me oma otsustes ratsionaalsed ja jätkusuutlikud (valdavalt). Ehitama kiputakse ikka sinna, kus on näiline ilu ja mõnu. Me oleme mures, et teed on kehvad, aga ei ole valmis parema eest maksma. Me kurdame, et energia on kallis, aga ehitame 400m2 maja ja sõidame maasturiga. Me oleme kahepalgelised, kui räägime kokkuhoiust, energiasäästust, jne. Aeg on lõpetada silmakirjalikkus.
  2. Riiklik järelevalve planeerimise üle
    Mannetus on õige sõna iseloomustamaks tänast riiklikku järelevalvet planeeringute üle maakondades. See on olnud poliitiline tahe, mis kajastub maakondade eelarvetes. Eestile on kombeks üldse pileti müük ja kontroll läbi sama isiku (üks president korraga). Kahtlemata on kohalikel omavalitsustel vankumatu õigus ajada kohalikke asju. Kõik asjad ei ole siiski kohalikud. Vaata ka p. 5. Järelevalvet on siiski vaja rohkem selle üle, et menetlusnorme täidetakse, kaasatakse isikuid ja arvestatakse nende huvidega, hinnatakse mõjusid, arvestatakse kõrgema tasandi planeeringuid ja et ehitusload vastaksid ka planeeringutele.
  3. Planeerimisseaduse remont
    Planeerimisseaduse peamised probleemid on seotud detailplaneeringute ohjamisega ja vastutusega. Mis siis, kui kohalikul omavalitsusel puudub üldplaneering? Tähtajad on ammu möödas, aga jätkuvalt on omavalitsusi, kellel puudub kehtiv üldplaneering. Detailplaneeringute koostamine eraõigusliku isiku tellimisel tuleb lõpetada koheselt. Planeerimine on omavalitsuse õigus ja kohustus, mida ei tohi delegeerida. Isehakanud planeerijad tuleb kas harida planeerijateks või suunata füüsilisele tööle. Planeerija kutsenõuded paika.
  4. Maa sihtotstarbe muutuse maksustamine (infrastruktuurimaks)
    Planeering on ühiskondlik kokkulepe, mis peab lähtuma üldistest huvidest. Kui otsustatakse maa sihtotstarvet muuta, siis üldjuhul kaasneb sellega oluline maa väärtuse tõus. See on tingitud sellest, et maa hinna määrab suuresti tema kasutusvõimalus, mis on seotud kahe komponendiga: ehitusõigus ja juurdepääs. Kusjuures need kaks komponenti omavad mõtet ainult koostoimes. Suur ehitusõigus keset sood ei ole väärtus, kuid koos avaliku infrastruktuuriga on. Kuna avalik infrastruktuur rajatakse valdavalt ühiskassast (eriti teed, aga ka elektriliinide ehitamise kulu makstakse suuremalt jaolt solidaarsuspõhimõttel), siis ei ole õiglane, et nende üldiste hüvede arvelt tekkiv maa väärtus kuulub maa omanikule. Ehitusõiguse planeerimisega seotud infrastruktuurimaks on üks võimalik lahendus kiratseva infrastruktuuriga "arendustele".
  5. Üldiste huvide kaitse
    Jõuame tagasi riikliku järelevalve juurde, aga kitsamalt avalik-õigusliku infrastruktuuri, loodusressursside ja elu jätkusuutlikkuse juurde. Ei ole mõistlik ehitada parima lubjakivi peale, millest meil on puudus, ega suure maantee või raudtee vahetusse lähedusse, jne. Mõistate küll.
  6. Riigiarhitekt
    Ooperimaja, vabaduse monument, Eesti rahva muuseum, rahandusministeeriumi juurdeehitus.. Mis iganes maksumaksja rahaga ehitatakse, peab olema tasemel arhitektuur, eeskujulikult keskkonnasõbralik. Omavalitsused vajavad ka abilist, kes suudaks nõu anda, kuidas planeerida, kui omal mõistust napib.
  7. Haldussuutlikkuse (võimekuse) parandamine
    Alustaks sellest, et kaardistaks kõik omavalitsustele seadustega pandud funktsioonid ja nende funktsioonide täitmiseks vajalike spetsialistide kvalitatiivsed (haridus, kogemused, pädevus) ja kvantitatiivsed nõudmised. Ehk hakkab siis pilt ette tulema, mitut omavalitsust suudaksime varustada vajaliku kompetentsiga.
  8. E-teenused omavalitsuse tasandil
    Riigi tasandil on ka arenguruumi, aga omavalitsuste infotehnoloogiline tase on äärmusest äärmusesse. Siin on palju tööd, et ühtlustada nende kvaliteeti. Peaasi, et süsteem on avatud arhitektuuriga ja ei suru kedagi kindlatesse raamidesse, kuid teatud elementaarsed teenused peavad olema kättesaadavad kõigis omavalitsustes samal tasemel.
Mina sain praegu kaheksa käsku kokku, samas olen kindel, et sellega ju teema ei lõppe. Teil on võimalus loetelu täiendada :)

Kommentaarid

  1. Planeeringute puudumise point hakkab peast pihta.
    Eesti 2010 mis nime poolest planeering, ei ole seda mitte.
    Puudub igasugune joonobjektide üleriiklik planeering. Sellest tulenevalt puudub täielikult infrastruktuuri planeeringute hierarhia.
    Seda peaks ilmselt MKM tegema.
    Vaja hakata kaugemale ette vaatama, ei saa kogu aeg ainult koalitsioonilepingu taha pugeda. Nüüd on veel see seitsmeaastane EL planeerimisskeem kah, kuid ka see jääb napiks.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun