Otse põhisisu juurde

Regionaalministri kümme käsku

Reimaa läks, Kiisler tuli. Sündmuse kokkuvõtteks võib öelda seda, et Laari jutt kõrgetest nõudmistest oma erakonna ministritele on Mõmmibeebi unenägu. Pigem on need nõudmised selles võtmes, et paneme kellegi sinna, kes asjast midagi ei jaga, las ta chillib natuke, siis maksame jälle korralikud kompensatsioonid tingimusel, et suurem osa kompensatsioonist partei kassasse tagasi makstakse. Mis peamine: kuna meile juba selline keeruline teema on närida antud, siis on parem, kui ebapopulaarset progressi ei ole. Laaril ju varasemast kogemused, kui EV käima tõmbas (ja mitte halvasti), et globaalne progress võib tähendada personaalset ja parteilist degressi.
Mis siis oleks need peamised saavutused, millest regionaalminister või avaliku halduse minister oma lastele tulevikus rääkida võiks?
  1. Asustuse regionaalne suunamine
    Tänaseks peaks küll olema üsna selge, et eraomand ei suuda ohjata maakasutust mõistuspäraselt. Paraku on nii, et üksikisiku tasandil ei ole me oma otsustes ratsionaalsed ja jätkusuutlikud (valdavalt). Ehitama kiputakse ikka sinna, kus on näiline ilu ja mõnu. Me oleme mures, et teed on kehvad, aga ei ole valmis parema eest maksma. Me kurdame, et energia on kallis, aga ehitame 400m2 maja ja sõidame maasturiga. Me oleme kahepalgelised, kui räägime kokkuhoiust, energiasäästust, jne. Aeg on lõpetada silmakirjalikkus.
  2. Riiklik järelevalve planeerimise üle
    Mannetus on õige sõna iseloomustamaks tänast riiklikku järelevalvet planeeringute üle maakondades. See on olnud poliitiline tahe, mis kajastub maakondade eelarvetes. Eestile on kombeks üldse pileti müük ja kontroll läbi sama isiku (üks president korraga). Kahtlemata on kohalikel omavalitsustel vankumatu õigus ajada kohalikke asju. Kõik asjad ei ole siiski kohalikud. Vaata ka p. 5. Järelevalvet on siiski vaja rohkem selle üle, et menetlusnorme täidetakse, kaasatakse isikuid ja arvestatakse nende huvidega, hinnatakse mõjusid, arvestatakse kõrgema tasandi planeeringuid ja et ehitusload vastaksid ka planeeringutele.
  3. Planeerimisseaduse remont
    Planeerimisseaduse peamised probleemid on seotud detailplaneeringute ohjamisega ja vastutusega. Mis siis, kui kohalikul omavalitsusel puudub üldplaneering? Tähtajad on ammu möödas, aga jätkuvalt on omavalitsusi, kellel puudub kehtiv üldplaneering. Detailplaneeringute koostamine eraõigusliku isiku tellimisel tuleb lõpetada koheselt. Planeerimine on omavalitsuse õigus ja kohustus, mida ei tohi delegeerida. Isehakanud planeerijad tuleb kas harida planeerijateks või suunata füüsilisele tööle. Planeerija kutsenõuded paika.
  4. Maa sihtotstarbe muutuse maksustamine (infrastruktuurimaks)
    Planeering on ühiskondlik kokkulepe, mis peab lähtuma üldistest huvidest. Kui otsustatakse maa sihtotstarvet muuta, siis üldjuhul kaasneb sellega oluline maa väärtuse tõus. See on tingitud sellest, et maa hinna määrab suuresti tema kasutusvõimalus, mis on seotud kahe komponendiga: ehitusõigus ja juurdepääs. Kusjuures need kaks komponenti omavad mõtet ainult koostoimes. Suur ehitusõigus keset sood ei ole väärtus, kuid koos avaliku infrastruktuuriga on. Kuna avalik infrastruktuur rajatakse valdavalt ühiskassast (eriti teed, aga ka elektriliinide ehitamise kulu makstakse suuremalt jaolt solidaarsuspõhimõttel), siis ei ole õiglane, et nende üldiste hüvede arvelt tekkiv maa väärtus kuulub maa omanikule. Ehitusõiguse planeerimisega seotud infrastruktuurimaks on üks võimalik lahendus kiratseva infrastruktuuriga "arendustele".
  5. Üldiste huvide kaitse
    Jõuame tagasi riikliku järelevalve juurde, aga kitsamalt avalik-õigusliku infrastruktuuri, loodusressursside ja elu jätkusuutlikkuse juurde. Ei ole mõistlik ehitada parima lubjakivi peale, millest meil on puudus, ega suure maantee või raudtee vahetusse lähedusse, jne. Mõistate küll.
  6. Riigiarhitekt
    Ooperimaja, vabaduse monument, Eesti rahva muuseum, rahandusministeeriumi juurdeehitus.. Mis iganes maksumaksja rahaga ehitatakse, peab olema tasemel arhitektuur, eeskujulikult keskkonnasõbralik. Omavalitsused vajavad ka abilist, kes suudaks nõu anda, kuidas planeerida, kui omal mõistust napib.
  7. Haldussuutlikkuse (võimekuse) parandamine
    Alustaks sellest, et kaardistaks kõik omavalitsustele seadustega pandud funktsioonid ja nende funktsioonide täitmiseks vajalike spetsialistide kvalitatiivsed (haridus, kogemused, pädevus) ja kvantitatiivsed nõudmised. Ehk hakkab siis pilt ette tulema, mitut omavalitsust suudaksime varustada vajaliku kompetentsiga.
  8. E-teenused omavalitsuse tasandil
    Riigi tasandil on ka arenguruumi, aga omavalitsuste infotehnoloogiline tase on äärmusest äärmusesse. Siin on palju tööd, et ühtlustada nende kvaliteeti. Peaasi, et süsteem on avatud arhitektuuriga ja ei suru kedagi kindlatesse raamidesse, kuid teatud elementaarsed teenused peavad olema kättesaadavad kõigis omavalitsustes samal tasemel.
Mina sain praegu kaheksa käsku kokku, samas olen kindel, et sellega ju teema ei lõppe. Teil on võimalus loetelu täiendada :)

Kommentaarid

  1. Planeeringute puudumise point hakkab peast pihta.
    Eesti 2010 mis nime poolest planeering, ei ole seda mitte.
    Puudub igasugune joonobjektide üleriiklik planeering. Sellest tulenevalt puudub täielikult infrastruktuuri planeeringute hierarhia.
    Seda peaks ilmselt MKM tegema.
    Vaja hakata kaugemale ette vaatama, ei saa kogu aeg ainult koalitsioonilepingu taha pugeda. Nüüd on veel see seitsmeaastane EL planeerimisskeem kah, kuid ka see jääb napiks.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Tiskre turbo

Turbo-ringristmikud on hollandlaste leiutis, mida me oleme hakanud ka Eestis kasutusele võtma.   Guugeldades leiate väga palju näiteid maailmast , kuidas turboringid peaksid välja nägema. Turbo-ringristmiku mõte on selles, et igalt ringristmiku rajalt saab liikuda ainult selleks ettenähtud suundades ja sõiduraja vahetamine ringil ei ole ette nähtud ega ka füüsiliste tõkete tõttu ka võimalik. Samuti ei ole võimalik turboringil jääda pulmarongiga keerutama ja linna ummistama, mis Taaralinnas üsna populaarne tegevus on. Kõige esimene ja suhteliselt hästi õnnestunud lahendus on näiteks Tartus Annelinnas Sõpruse ringristmik , kuid sellel puuduvad raja vahetamise tõkked. Turboringe on tehtud veel mitmele poole, näiteks Tondi tänava ja Linnu tee ristmikule. Paljudel juhtudel on eksitud geomeetria joonistamisega, mistõttu liiklemine ringil ei toimu nii, nagu ideaalis peaks. Raja vahetamine ise ei olekski probleem, aga probleem on kiire ringile peale sõit ja sisemise raja "lõikamine"

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi