Regionaalministri kümme käsku

Reimaa läks, Kiisler tuli. Sündmuse kokkuvõtteks võib öelda seda, et Laari jutt kõrgetest nõudmistest oma erakonna ministritele on Mõmmibeebi unenägu. Pigem on need nõudmised selles võtmes, et paneme kellegi sinna, kes asjast midagi ei jaga, las ta chillib natuke, siis maksame jälle korralikud kompensatsioonid tingimusel, et suurem osa kompensatsioonist partei kassasse tagasi makstakse. Mis peamine: kuna meile juba selline keeruline teema on närida antud, siis on parem, kui ebapopulaarset progressi ei ole. Laaril ju varasemast kogemused, kui EV käima tõmbas (ja mitte halvasti), et globaalne progress võib tähendada personaalset ja parteilist degressi.
Mis siis oleks need peamised saavutused, millest regionaalminister või avaliku halduse minister oma lastele tulevikus rääkida võiks?

1. Asustuse regionaalne suunamine
   Tänaseks peaks küll olema üsna selge, et eraomand ei suuda ohjata maakasutust mõistuspäraselt. Paraku on nii, et üksikisiku tasandil ei ole me oma otsustes ratsionaalsed ja jätkusuutlikud (valdavalt). Ehitama kiputakse ikka sinna, kus on näiline ilu ja mõnu. Me oleme mures, et teed on kehvad, aga ei ole valmis parema eest maksma. Me kurdame, et energia on kallis, aga ehitame 400m2 maja ja sõidame maasturiga. Me oleme kahepalgelised, kui räägime kokkuhoiust, energiasäästust, jne. Aeg on lõpetada silmakirjalikkus.
   
2. Riiklik järelevalve planeerimise üle
   Mannetus on õige sõna iseloomustamaks tänast riiklikku järelevalvet planeeringute üle maakondades. See on olnud poliitiline tahe, mis kajastub maakondade eelarvetes. Eestile on kombeks üldse pileti müük ja kontroll läbi sama isiku (üks president korraga). Kahtlemata on kohalikel omavalitsustel vankumatu õigus ajada kohalikke asju. Kõik asjad ei ole siiski kohalikud. Vaata ka p. 5. Järelevalvet on siiski vaja rohkem selle üle, et menetlusnorme täidetakse, kaasatakse isikuid ja arvestatakse nende huvidega, hinnatakse mõjusid, arvestatakse kõrgema tasandi planeeringuid ja et ehitusload vastaksid ka planeeringutele.
   
3. Planeerimisseaduse remont
   Planeerimisseaduse peamised probleemid on seotud detailplaneeringute ohjamisega ja vastutusega. Mis siis, kui kohalikul omavalitsusel puudub üldplaneering? Tähtajad on ammu möödas, aga jätkuvalt on omavalitsusi, kellel puudub kehtiv üldplaneering. Detailplaneeringute koostamine eraõigusliku isiku tellimisel tuleb lõpetada koheselt. Planeerimine on omavalitsuse õigus ja kohustus, mida ei tohi delegeerida. Isehakanud planeerijad tuleb kas harida planeerijateks või suunata füüsilisele tööle. Planeerija kutsenõuded paika.
   
4. Maa sihtotstarbe muutuse maksustamine (infrastruktuurimaks)
   Planeering on ühiskondlik kokkulepe, mis peab lähtuma üldistest huvidest. Kui otsustatakse maa sihtotstarvet muuta, siis üldjuhul kaasneb sellega oluline maa väärtuse tõus. See on tingitud sellest, et maa hinna määrab suuresti tema kasutusvõimalus, mis on seotud kahe komponendiga: ehitusõigus ja juurdepääs. Kusjuures need kaks komponenti omavad mõtet ainult koostoimes. Suur ehitusõigus keset sood ei ole väärtus, kuid koos avaliku infrastruktuuriga on. Kuna avalik infrastruktuur rajatakse valdavalt ühiskassast (eriti teed, aga ka elektriliinide ehitamise kulu makstakse suuremalt jaolt solidaarsuspõhimõttel), siis ei ole õiglane, et nende üldiste hüvede arvelt tekkiv maa väärtus kuulub maa omanikule. Ehitusõiguse planeerimisega seotud infrastruktuurimaks on üks võimalik lahendus kiratseva infrastruktuuriga "arendustele".
   
5. Üldiste huvide kaitse
   Jõuame tagasi riikliku järelevalve juurde, aga kitsamalt avalik-õigusliku infrastruktuuri, loodusressursside ja elu jätkusuutlikkuse juurde. Ei ole mõistlik ehitada parima lubjakivi peale, millest meil on puudus, ega suure maantee või raudtee vahetusse lähedusse, jne. Mõistate küll.
   
6. Riigiarhitekt
   Ooperimaja, vabaduse monument, Eesti rahva muuseum, rahandusministeeriumi juurdeehitus.. Mis iganes maksumaksja rahaga ehitatakse, peab olema tasemel arhitektuur, eeskujulikult keskkonnasõbralik. Omavalitsused vajavad ka abilist, kes suudaks nõu anda, kuidas planeerida, kui omal mõistust napib.
   
7. Haldussuutlikkuse (võimekuse) parandamine
   Alustaks sellest, et kaardistaks kõik omavalitsustele seadustega pandud funktsioonid ja nende funktsioonide täitmiseks vajalike spetsialistide kvalitatiivsed (haridus, kogemused, pädevus) ja kvantitatiivsed nõudmised. Ehk hakkab siis pilt ette tulema, mitut omavalitsust suudaksime varustada vajaliku kompetentsiga.
   
8. E-teenused omavalitsuse tasandil
   Riigi tasandil on ka arenguruumi, aga omavalitsuste infotehnoloogiline tase on äärmusest äärmusesse. Siin on palju tööd, et ühtlustada nende kvaliteeti. Peaasi, et süsteem on avatud arhitektuuriga ja ei suru kedagi kindlatesse raamidesse, kuid teatud elementaarsed teenused peavad olema kättesaadavad kõigis omavalitsustes samal tasemel.
   

Mina sain praegu kaheksa käsku kokku, samas olen kindel, et sellega ju teema ei lõppe. Teil on võimalus loetelu täiendada :)