Sildade esteetikast, keskkonnast ja silla(arhitektuuri)võistlustest

Sillad on erilised rajatised, mis lisaks ühendavale funktsionaalsele väärtusele loovad tihti ka emotsionaalset ja esteetilist väärtust avalikku ruumi. Sillad on maamärgid mille abil orienteerutakse ja mida kasutatakse reklaami- ja selfitaustana. Suured sillad on sageli ka valimiste teemaks, Muhu püsiühendus on radaril olnud üle poole sajandi ja ei pruugi ka mina seda oma silmadega näha, küll aga kuuleme sellest teatava regulaarsusega. Järjekordne protsess on käima lükatud, et kas ja kuhu ja millist ühendust ikka oleks õige teha, ehk päris kindel võib olla, et püsiühedust enne 2030 aastat ehitama ei hakata. 

"Luts" - Pärnu uue silla konkursil hindamata jäetud töö. 3+1 arhitektid, Maanteed OÜ

Sildade esteetikat olen varem ääriveeri puudutanud laiemas funktsionaalses kontekstis. Sild on insenertehniline rajatis, mille puhul kehtivad suhteliselt lihtsad reeglid, millega edu saavutada. Elementaarne, kuid siiski oluline fakt kipub sageli ununema neil, kes korraldavad arhitektuurikonkursse. Eestis on tänaseks ilmselt peetud kõikvõimalikud sillakonkursid ja niipea järgmist tulemas ei ole (loodetavasti eksin!). Sestap on see heietus vits vette tagantjärele targutus, aga kui keegi ehk peaks veel mõne silla arhitektuurikonkursi Eestis korraldama, siis ehk teeb märkmeid. Olen tahtnud sellel teemal kirjutada juba ammu. Artiklit alustasingi üle 5 aasta tagasi ja episooditi olen seda täiendanud, kui uudised on selleks alust andnud. Nüüd on ta siin.

Westminsteri silla saladus Londonis.
(Allikas: https://londonist.com/2016/08/secrets-of-westminster-bridge)

Happy Pontist on oma blogis aastate jooksul korduvalt käsitlenud sillakonkursside teemat. Sillaarhitektuurivõistlused ei kipu õnnestuma - see tähendab, et konkursi võidutöö päriselt realiseeritakse oluliste muudatusteta ilma häbi ja võlgadeta. Probleem ei ole mitte ideede pakkujates vaid ikka tellijates, konkursside korraldajates.
Arhitektuurikonkursse peetakse pelgalt arhitektide leivaks ja reeglina kaasatakse arhitektide erialaliidud nende korraldamisse või antakse juhtimine neile täielikult üle. Inglismaal on selleks organisatsiooniks RIBA (Royal Institute of British Architects), USAs AIA (The American Institute of Architects), Eestis Arhitektide liit. Rahvusvaheliselt on RIBA ja AIA respekteeritud ka paljudes teistes riikides, üldjuhul on riikides omad institutsioonid.
Arhitektid on loonud reeglistiku konkursside läbiviimiseks, mille peamine rõhk on arhitektiameti ja  loomingu kaitsel. Paraku need reeglid ei toimi sillakonkursside puhul. Sildade puhul ei saa tegeleda butafooriaga, kõik nähtav omab selget konstruktiivset või funktsionaalset rolli või siis on tegemist lauslollustega. Tänuväärselt tegi Dezeen hiljuti arhitektidele ülevaate võimalikest sillatüüpidest. Maailmas on tõepoolest olemas sillaarhitektuurile spetsialiseerunud arhitekte ja arhitektibüroosid, Eestis neid arusaadavalt ei ole turu väiksuse tõttu.

Sillakonkursside tuksi keeramise kindel valem on konkursi lähteülesande koostamine arhitektide poolt ning žürii absoluutse enamuse moodustamine arhitektidest ja poliitikutest. See üksik teoretiseeriv insener, kes tuppa lastakse, pannakse nurka istuma ja tema arvamust ei protokollita, sest žürii peab olema üksmeelne. Nagu HP ühel hetkel analüüsis, pooled arhitektide juhtimisel korraldatud konkurssidest feilivad. Aasta hiljem tehtud analüüsis tõi ta välja edufaktorid. Sellest ajast on Inglismaal õpitud lugupidama inseneridest sillakonkursside juures.
Skandinaavias on sillakonkurssidel üldjuhul nõutav, et ideelahenduse koostamist juhib pädev insener ning zürii koosseis koosneb tasakaalustatult inseneridest, arhitektidest, maastikuarhitektidest, jne. Tavaks on ka, et sillakonkurssidel saab osaleda ainult kutsumisel ehk nõutav on eelkvalifitseerimine. Kõik tööd tasustatakse. Tänu läbimõeldud ja kaalutletud protsessile on konkursside ebaõnnestumine pigem harv nähtus. Hetkel on algamas Kroonimäesilla ehitus Helsingis, mille lahendus on samuti ideekonkursi tulemus.

Kui tellijaks on väiksemad omavalitsused ja konkurssidel pääsevad võimu juurde arhitektid, siis kipuvad asjad ikka ka Skandinaavias nihu minema. Näiteks värske juhtum Turu linnas raudteejaama ülekäigusillaga.

Konkursside konkurss

Enne kui lahkan Eestis toimunud konkursse, heidame pilgu ühele ehk dramaatilisemale näitele.
River Wear sillakonkursist on Happy Pontist kirjutanud põhjaliku ülevaate, lausa artiklite seeria. Ka Wikipedia artikkel on ajalooliselt ülevaatlik.
Konkurss toimus juba 2005 aastal, tellijaks Sunderlandi linn ja korraldajaks RIBA. Võitjaks osutus arhitektibüroo Spence Associates ja inseneribüroo Techniker ettepanek. Algselt hoiti konkursitöid, sh võidutööd saladuses, alles 2008 aastal see avalikustati.

Sunderlandi linna märg unistus. Pildi allikas https://www.newcivilengineer.com/

Happy Pontist reageeris avalikustatud kavandile: "Imeline. Imeliselt ilus. Imeliselt napakas." (ingl k daft).
Kui linna eelarve silla ehitamiseks oli algselt 40 M£, siis ehitusprojekti koostamise järel kasvas eeldatav maksumus 120 M£. Hoolimata kriitikast punniti arhitektuurisedöövrit ellu viia kuni ehitushankeni. Halenaljakas oli püüe sillale leida veel rahva toetust, korraldati rahvahääletus, kus hääletusele pandi napaka variandi kõrvale tavalise mitmeavalise talasilla pilt. Muidugi eelistasid inimesed sellise valiku puhul napakat silda, sest raha neilt ei küsitud.
Paraku ei leidunud ettevõtteid, kes oleks soovinud sedavõrd riskantset projekti üldse ette võtta ning kui mangumise peale kaks firmat pakkumused tegid, oli hinnasilt kasvanud üle mõistuse (ei ole avalikustatud). Aastal 2013 oli monument muutunud ilmselgeks farsiks, misjärel kõik asjaosalised püüdsid ennast sellest puhtaks pesta kustutades igasuguse avaliku info. Techniker on siiski hiljem info oma kodulehele pannud. Muidugi otsustati loobuda napakast lahendusest ja projekteeriti "kindel ja proovitud" vantsild, mis sai nimeks Northern Spire. Sild avati 2018 aastal, Selle maksumus koos pealesõitudega küündis hoolimata suhteliselt tavalisest konstruktsioonist ikka üle 100 miljoni naela.

Sunderlandi reaalsus. Allikas https://www.bridgeweb.com/Northern-Spire-bridge-opens-to-traffic/4757

Kui algne visioon oleks realiseeritud, oleks see tõepoolest olnud tähelepanuväärsem maamärk. Lahendus oli tehniliselt teostatav. Enamus ideid on tehniliselt teostatavad, mõni idee võib olla oma ajast ees. Näiteks iPhone ideena oli olemas 40 aastat tagasi, aga teostus sai tehniliselt võimalikuks alles 15 aastat tagasi. Galaktikate uurimist infrapunakaameratega teoorias osati juba 60 aastat tagasi, ometi lennutati James Webbi teleskoop kosmosesse alles mullu.

Tehnoloogia ja materjalide areng on võimaldanud ka sillalahenduste arengut. Sealjuures siiski füüsika reeglid ei ole muutunud ja ei muutu ka tulevikus. Teostatav ei tähenda alati mõistlikku.
Konkursil osales ka teisi ettepanekuid, millest kõiki ei ole kahjuks avalikustatud. HP on oma lehel jaganud materjale kahest alternatiivist. Siit nähtub, kuivõrd oluline on pädeva žürii roll sillaarhitektuurikonkursil. Võidutöö esitaja ei ole milleski süüdi, kui žürii on teinud ebamõistliku, jätkusuutmatu valiku.

Valik Eesti silla konkursse

Olen oma karjääri jooksul osalenud mitmetes silla(arhitektuuri) võistlustes, insenerina, koos arhitektidega. Kordagi ei ole õnnestunud tabada žürii mõttemaailma. Kuigi soov on olnud oma meeskonnaga osaleda ka viimase aja konkurssidel, siis paraku varasem kogemus, reeglid, žürii koosseis ja väikesed preemiad tähendavad pelgalt osalemise rõõmu ja sellele järgnevat trotsi, mida ma ei vaja.
Eelmisel sajandil toimunud konkurssidel ei olnud Arhitektide Liit ninapidi nendes konkurssides sees ja korraldajaks olid linnad (Tartu) või siis Maanteeamet. Samuti ei olnud žüriide koosseis arhitektidest pungil. Meeldib või ei, aga need konkursid jõudsid enam-vähem rahuldavate tulemusteni, sillad ehitati valmis, kuigi kõigist ei tekkinud erilisi maamärke ja funktsionaalselt-tehniliselt võib norida alati.

Kõige esimene konkurss, kus sai osaletud oli Tartu Kroonuaia sild. Tolleaegne linnapea oli käinud Amsterdamis ja näinud avatavaid sildu, esmalt oligi kinnisidee, et tuleb teha lahtikäiv sild. Õnneks sellest siiski loobuti ja konkursitingimuseks ei seatud. Konkursi võitis K-Most. Kriteeriumiks oli tolleaegset linna rahakotti arvestades hind. Tulemuseks trampliin ja alailma uputatud silla-alused promenaadid. Ütlematagi tulnuks see sild teha kõrgemale või mitte punnitada promenaade silla alla.

Kroonuaia tänava sild - promenaadid on sageli uputatud. Foto Üllar Martinson/Nagi http://nagi.ee/photos/ylzz/14735217/

Järgmine konkurss oli jällegi Tartus, sedakorda Turu jalakäijate sild. Jällegi võitis K-Most lihtsakoelise ja sirge vantsillaga, millele linnaarhitekt soovis lisada pülooni otsa aktsendiks laevukese. Funktsionaalselt oleks saanud silla paremini siduda tänavavõrguga eelkõige Annelinna poolel, mida meie oma töös ka püüdsime teha. Samuti võinuks vältida samba tegemist jõkke. Siiski sild on omal kohal ja toimib. Muidugi võiks ta olla oluliselt laiem, tipptunnil ei mahu jalakäijad, koerad ja jalgratturid enam sõbralikult kulgema. Koroona ajastul oleks laiust vaja ka nõutava sotsiaalse distantsi hoidmiseks.

Meenub veel Maanteeameti korraldatud ideekonkurss Pärnu maanteel Velise jõel Päärdu silla asendamiseks. Sild on maanteel liiklejale märkamatu ning kõrvalt vaadeldav vaid ühest talust. Seetõttu oli üldse imekspandav, miks sellele kohale sillakonkurssi teha. Üks põhjus võis olla, et vana betoonist kaarsild oli sillainsener Jaan Linno esimene projekt, kuid sild oli moraalselt vananenud ja vajas asendamist. Kuna ta töötas Maanteeametis vastutava sillainsenerina, siis soovis ta ilmselt oma lapsele väärikat järglast.
Sellel konkursil maksti kõikidele osalejatele väikene preemia, et soodustada osalemist. Oma 3000 krooni teenis elegantsel viisil Eino-Jüri Laarmann, kes esitas vana sillaprojekti identse koopia.
Kuna sild ei olnud kusagilt vaadeldav, siis meie keskendusime tee pealt nähtava osa viimistlusele, et mööda teed liikujale tekitada mingitki elevust. Võidutööks sai galopeeriv komposiitraam, mille autoriks ET Inseneribüroo. Nagu hiljem selgus, ei arvestanud võidutöö lahendus kõrgvee pinnaga ja tööprojekti käigus tuli saledast hirvest teha taksikoer. Niiehknaa, vaevalt keegi peale sillainseneride teab, et selline sild üldse eksisteerib.

Pärnu maanteel Velise jõel tasub kinni pidada ja silda vaadata. Allikas bms.teed.ee

Laia tänava sild

Asjad läksid lappama Tartu Laia tänava ehk Vabadussilla konkursiga. Olles tollal ametnik, ei osalenud ma sellel konkursil ja jälgisin mängu kõrvalt. Kommenteerisin ka siin ja siin.
Sellel konkursil pääsesid arhitektid võimu juurde. Kuigi Tartu linn ei ole suutnud 30 aasta jooksul rahaliste vahendite puudusel Sõpruse silda korrastada, siis Vabadussilla jaoks raha leiti.
Laia tänava silla triumfikaare puhul ei ole mitte midagi erakordset peale geoloogilistesse tingimustesse sobimatu konstruktsiooni ja hinna, mis isegi tänases rahas on üle võlli. Tartu linna sümboliks on jätkuvalt jalakäijate kaarsild ning mõnede jaoks ikka veel mälestus ja unistus samas kohas olnud aga sõjas õhku lastud Kivisillast.

Riia tänava sild ja tunnel
Üle pika aja osalesin konsultandina konkursil, kuhu lõpuks esitati vaid 3 tööd, mis kõik said ära märgitud. Valik kesine, aga valima pidi. Pärast konkurssi tekkis aga projekteerimises eriarvamusi. Linn sai lõpuks aru, et üks tunnel ühel pool ei rahulda inimeste liikuvuse vajadusi, läbipääsu on vaja mõlemale poole Riia tänavat. Siin olnuks otstarbekas koos riigi ja EVRiga ehitada täiesti uus terviklahendus raudteele ja inimestele, kuid riik ja EVR ei olnud koostööks valmis. Lõpptulemusena on valminud betoonist tunnelid ja betoonist sild, mis kaetud võidutöös pakutud puitsindlite asemel klinkerplaatidega. Ehitaja leidis tunnelite rajamiseks tehnoloogilise võtte, mis ehitamise võimalikuks tegi, esmakordselt Eestis kasutati läbisurumistehnikat. Sellegipoolest võttis ehitus suhteliselt kaua aega. Oluline on, et linn ja inimesed on rahul, objekt on valmis ja küllaltki efektne, võidutöö on realiseeritud koos viimistlusmaterjali muudatuse ja teise tunneliga.

Vanasadama jalakäijate sild

Tallinna Sadam korraldas konkursi avatavale sillale üle Admiraliteedibasseini kanali terminalide vahele otseühenduse loomiseks. Konkursile esitati paras kogus töid, millest võitjaks valiti Holland-Läti arhitektuuribüroo Witteveen Bos Latvia töö New Balance põhivariant, mille sisuks on kaks bumerangi kujulist rulluvat silda (rolling lift bridge). Mastaapsete, samas sadamas randuvate purjekate ja RoRo laevadega proportsioonis olevate klappide avamise ja sulgemise viis oleks olnud kindlasti põnev jälgida ja oleks ka turistide tähelepanu tõmmanud. Analoogseid lahendusi on pakutud varem mitmel pool, näiteks Gull Wing Lowestoftis (ehitamisel), Te Matau a Pohe Uus-Meremaal, ja on ka palju vanemaid seda tüüpi sildu, aga.. 

Siinkohal hindasid arhitektid projekti maksumust kõvasti alla, kuuldavasti olid ehituspakkumuste hinnad kordades kõrgemad, mistõttu esimene ehitushange jäeti katki. Sadam korraldas uue hanke ja tellis alternatiivse pöördsilla, mille WBL oli tõesti ka konkursile esitanud alternatiivina, kuid see ei ole võidutöö vääriline (hankelepingu maksumust ei ole avaldatud). Imestan, miks Bitteween Bos sellise üldse konkursile esitas, kas neile endale tundus originaallahendus liiga hea? Pöördsild on üks vanemaid, levinumaid ja tavalisemaid avatava silla tüüpe, sama lahendust on kasutatud üle 150 aasta veduripöörajates, ühte sellist näeb Haapsalu jaamas. Kui otsida sidet ajalooga, siis tõepoolest on enamvähem sama koha peal olnud kunagi ka pöördsild, nagu saab lugeda ka Väino Rajangu raamatust Admiraliteedist pöördsillani. Kuid milleks teha seda balansseeritud klappsilla kujuga? Vertikaalne aktsent oleks ok, kasvõi vantsild nagu ka üks konkursitöö välja pakkus. Aga see butafoorne-rudimentaalne pettus? Igatahes taaskord konkursi võidutöö ja lõpptulemus on erinevad asjad.

Ma ei ole kaugeltki ainus, kes tulemuse üle jätkuvalt imestab. 

FBs Linnad ja Liikuvus grupis jagatud meem 20.04.2021

Juhtus nii, et mind kutsuti aasta ehitusprojekti konkursi züriisse. Vähestest konkursile esitatud infrastruktuuriprojektidest parimaks osutus Admiralisild. Tõepoolest ei olnud projekti tehnilise teostuse osas midagi ette heita, ei projekteerimise ega ehitamise poolest. Kuid jääb kripeldama, kas algse ideelahenduse teostamata jätmine sellise koha peal ikka oli põhjendatud (millistest numbritest me räägime?) ja kas näiteks linn oleks võinud kaasa aidata tõelise maamargi loomisele? Arusaadavalt ei peaks üks kasumit taotlev börsiettevõtte üksinda muret tundma linna kui terviku arhitektuurse apetiitsuse pärast. 

Marja sild Tartus

Tartu linna viimane sillakonkurss oli 2018 aastal Marja tänava pikendusele. Tartusse mahuks veel palju sildu ja mõni oleks vägagi vajalik, et teepikkusi vähendada eelkõige jalakäijatele ja ratturitele. On ju talvisel ajal jää pealt hästi näha, kuidas inimeste soovijooned kulgevad. Näiteks Ropka sild oleks väga oodatud, et Tähtvere ja Raadi-Kruusamäe vahele otseühendust luua. Miskipärast tolleaegne linnavalitsus soovis silda just Marja tänava pikendusele, kõigest paarsada meetrit olemasolevast Kroonuaia sillast ülesvoolu.

Sellele konkursile esitati ootamatult palju töid. Jõge ületavad sillad on ikka huvitavamad, kui raudtee äärsed ja alused. Selle konkursi tulemus jäi arusaamatuks, sest vägagi erinevatest töödest valiti välja kolm üsna analoogset kaarjat toodet. Linnavalitsus vahetus, prioriteedid muutusid. See projekt külmutati. 

Raba-Laia tänava sild Pärnus

2020 kevadel lõppenud Raba-Laia tänavate uue silla konkursi kohta Pärnus võiks öelda mõndagi. Esiteks muidugi seda, et Pärnu linn on näidanud üles erilist otsustamatust silla asukoha valikul ja kui lõpuks otsus on tehtud, siis on see ka arusaamatu. Kuigi räägitakse Raba-Laia tänava sillast, siis paraku Laia tänava sihist paneb kolmerajalise sõiduteega silla planeering mööda ja seda soovmõtlemise tulemusena. Linna poolt planeeringus välja mõeldud liiklusskeem ei kannata kriitikat. Linn vajab uusi sildu väga, sest vana ja uue Pärnu ühendus ripub vaid ühe roostetava kitsa ja puuduliku kandevõimega silla najal. Eriti oleks vaja sildu jalakäijatele ja ratturitele. 

Konkursi zürii pidi toimetama esimese koroona laine ajal ja tulemused kanti ette video vahendusel. Võitjaks osutus voolujooneliste ja kaldu teraskaartega sild nimega Luik. Tegemist ei ole odava lahendusega ja sedavõrd suure silla puhul lähevad numbrid lappama. Mõne väikese jalakäijate silla puhul võib kahekordne kallinemine tähendada seda, et 1 miljoni asemel tuleb välja käia 2. Luige ehitamise eest aga küsisid ehitajad üle 20 miljoni rohkem, kui linna eelarves kirjas. Esimene ehitushange tühistati. Oh häda, teise hanke ajal alustas Venemaa rünnakut Ukrainale ning seejärel on materjalide, eriti terase hinnad veelgi kiiremini kasvama hakanud. Pakkujate ettepanekuid terase hinda hankes indekseerida linn kuulda ei võtnud ja nii saadi kolm veelgi kõrgema riskipreemiaga pakkumust. 

Mind kummastas selle konkursi puhul žürii otsus jätta hindamisest kõrvale ainuke innovaatiline sillaidee puitlamellkaarest ja seda ainult kasutatava materjali pärast, märkisin seda ka Postimehe arvamusloos. Sellist lahendust ei ole isegi Norras ega Šveitsis mitte, aga meie insenerid selle välja pakkusid. Teostatav, efektne, kestlik. Miks mitte?

Kuna linn vajab kesklinna teist silda hädasti, siis on pigem tõenäoline, et me visualiseeringutel nähtud Luike reaalselt nägema ei hakka. Linn on teatanud, et järgmine hange on läbirääkimistega ja "sillalahendus on vaba".

Mõtisklusi

Põgus ülevaade niisiis näitab, et konkurssidel on ka Eestis väga erinevaid tulemusi, kuid viimasel ajal on need rohkem küsitavad. Kui mõelda kuulsatele sildadele maailmas, siis on vähe neid, mis on konkursi tulemusena valminud. Enamus teadaolevatest sildadest on pigem olnud ehituskonkursi tulemus, kus praktilisele vajadusele takistust ületada on insenerid pakkunud ökonoomseima lahenduse, sealjuures on nad pidanud selle ise ka ehitama ehk vastutama ka kulutõhususe eest. Kuldvärava sild, Sydney sadama sild, või ka Londoni Toweri sild ei ole idee ega arhitektuurikonkursi tulemus. Me kõik teame neid ja nad näevad ka head ja efektsed välja, eks nende puhul räägib ka mastaap. Ajaloost ehk võib-olla efektsemaid sillalahenduse "müüke" on Firth of Forthi raudteesild, mille konsoolse ehitusprintsiibi idee visualiseerisid insenerid Fowler ja Baker sellel kuulsal pildil.

https://www.nationalgalleries.org/

Kuulsa Millau viadukti kavandamisel ei korraldatud konkurssi, aga konsulteeriti paljude erinevate arhitektide ja inseneridega, et leida mastaapsele rajatisele teostatav ja samas efektne lahendus. Sellisel meetodil see ka edukalt saavutati.

Aastal 2000 Floridas St Petersburgis sillakonverentsil esines avakõnega üks kohalik insener (ei mäleta nime ega positsiooni), kes oli väga kuri arhitektide ja arhitektuurikonkursside peale, ehk siis tegelikult neid korraldavate poliitikute peale. Mõnes mõttes oli tal õigus, sageli on konkursid mõne poliitiku soov endale mälestusmärki ehitada. Kuid mitte alati. Oma ettekandes tõi ta ka näiteid sildadest, mis tema meelest on valesti läinud ja eriti suure kriitika osaliseks sai Santiago Calatrava, kelle kohati imelisi töid leidub tänaseks kõikjal maailmas, viimasel ajal on ta küll tööd saanud rohkem rikaste araablaste juures (üks viimastest tööest on Emiraatide paviljon Dubai Expol).

Niisiis ei meeldinud ameerika insenerile sugugi Calatrava teosed, kus ehitamise kulutõhusus on tagaplaanil, näiteks 1992 aasta Expo ajaks valminud Alamillo sild Sevilles.

Alamillo silla ehitus. Allikas: Wikimedia

Kui vantsildade ideeks on konsoolne ehitustehnoloogia, mis võimaldab pikki sildeid rajada väiksematest tükkidest ilma ajutiste tugedeta, kinnitades neid järjepanu saledale püloonile kaldtrossidega, siis Alamillo silla ehitamiseks oli vaja esmalt rajada ajutine tugisild avaehituse rajamiseks ning püloon on tavapärasest 10 korda massiivsem.

Jah, ehitamise keskkonnasäästlikkuse ja kulutõhususe poolest ei ole tegemist hea lahendusega, aga rajatise konstruktiivne idee ja arhitektuurne ilme võivad teatud juhtudel sellise lisakulu üles kaaluda ning antud juhul ei olnud seatud eelarvelisi piiranguid ehk tellijal peab olema valmidus selliste edevuste eest maksta. Calatrava on õppinud kunsti, arhitektuuri ja inseneeriat, mis kokkuvõtteks annab võime kavandada efektseid, kuid enamasti kalleid konstruktsioone. Tema töid ei ole võimalik ignoreerida. Oma renomee tõttu ei ole tal vaja osaleda konkurssidel, pigem konkureerivad tellijad tema töödele. Samas on ka staararhitektil juhtunud mitmeid äpardusi (guugelda), sh varisemiseni viinud projekteerimisvigu. Mitmed kliendid on kohtu kaudu kahjutasusid sisse nõudnud. Paljud on olnud pettunud rajatise lõppmaksumuse tõttu. Calatrava töödest lähim Eestile on Turning torso tornelamu Malmös.

Kuidas hankida ideaalset silda?

Disaini printsiip - tasakaalustatud kriteeriumid
(Allikas: https://www.midasbridge.com/en/blog/newstrends/guidelines-for-aesthetic-bridge-design)

Kunagi ei tohiks seada eesmärgiks ainult ühte kriteeriumi, olgu selleks odavaim hind või ilu ebakompetentse vaataja sinistes silmades. Mitte pelgalt sildade, vaid avaliku ruumi arhitektuuri- või pigem ideekonkursse võiks olla palju rohkem. Tuleb tunnustada neid, kes neid korraldavad sõltumata nende läbiviimise kvaliteedist. Neid, kes hoolimata vastuoludest viivad ideed lõpuni. Kuid tuleb aru saada, et sildade puhul ei ole mõtet ideid osta tudengitööde konkursilt. Konkurssi korraldades tuleks eelistada eelkvalifitseeritud laia kompetentsiga meeskondi.

Esteetika on oluline osa silla funktsionaalsest kvaliteedist ja see vajab palju rohkem tähelepanu kõigi Eestis ehitatavate sildade puhul. Palju sildu ehitatakse teises äärmuses ehk arhitekte üldse kaasamata näiteks Transpordiameti poolt või ka Rail Balticu projektis. Ka linnad ja vallad ehitavad üha rohkem sildu eelkõige jalakäijatele ja ratturitele, mis on ju tore aga oleks veel toredam, kui need sillad sobiks ka postkaardile panna, oleksid praktilised, kasutajate ootustele vastavad. Samuti ei ole konkursse korraldanud Eesti Raudtee, kuid on ehitanud ja jätkab maotute kasutajavaenulike tunnelite ehitamist.

Torilased protesteerisid põhjendatult Transpordiameti kavandatud uue Tori sillalahenduse peale. Arhitektidele jäeti piirete ja valgustite valik. Märgilises kohas ei mingit ideekonkurssi ja kavandatud sild paneb küsima, kas Venemaa on meid juba jälle okupeerinud!? Kui mitte füüsiliselt, siis mentaalselt?

Pärnu Postimees, Tori uus sild

Kui konkursi korraldamine tundub liiast, siis sildade projekteerimisel võiks vähemalt (silla)esteetika õpikus sõrmega järge ajada. 

Sild on alati osa kulgemistest ja laiemast ruumikogemustest. Sestap ei peaks sild eraldiseisvana olema ühegi konkursi objekt. Näiteks võib küsida, kas Admiralisild on õige koha peal, kui tema üks ülesanne on lähendada A ja D terminaale?

Ideekonkursi otsustusprotsess peaks sisaldama teostatavusanalüüsi, mille osana tuleks tellida ka erapooletud ehitushinna kalkulatsioonid. Avalik ruum paraku ei tooda otsest tulu erinevalt kinnisvarast, kuid inimsõbralik avalik ruum kindlasti suurendab ka piirkonna kinnisvara väärtust. Peab olema valem, kuidas kaudselt raha tagasi teenida. Kas Luik teenib suuremat kaudset tulu kui Luts? Võib-olla teenibki. Kui sild on konkursi osa, siis ühel või teisel moel tuleb konkursi eri tahkudes kaasata vastavad pädevad insenerid ja mitte ainult professorid-projekterijad vaid ka ehitajad. Suurema ja keerulisema silla ehitushankes tasub rakendada allianssmudelit, kus tellija, projekteerija ja ehitaja otsivad koos lahendusi "hanke heaks" põhimõttel. Soomest on olemas väga head näited, kuidas alliansis on esialgset lahendust muudetud arvestades ehitustehnilisi võimalusi, täpsustatud uuringute andmeid, jne. Näiteks Kirjalansalmi silla allianss on muutmas esialgse sillalahenduse sammaste asukohti, mille tulemusena vantsilla peaava küll pikeneb, kuid ehitus muutub odavamaks! Sealjuures silla väljanägemine paraneb ja ehituse keskkonnamõju väheneb! 

Kirjalansalmi silla algne idee ja alliansi muudatusettepanek. Pikema avaga sild on soodsam! RIL Siltatekniikanpäivät, Kreate & Väylä

Hea idee on see, kui sul on palju ideid, millest valida. Kui paljudest kontseptuaalsetest ideedest on valitud üks, siis selle realiseerimisel on vaja paindlikku lähenemist ja idee edasiarendust laiapõhjalises koostöös.

Viiteid:

https://iabse.org/Publications/IABSE-Bulletins/Guidelines


https://www.vaasa.fi/siltakilpailu
https://news.err.ee/1071433/winning-design-announced-for-new-parnu-bridge

https://www.architectenwerk.nl/architectenpraktijk02/e.-heermabrug

https://grimshaw.global/projects/ijburg-bridge/

https://www.newfrederickdouglassbridge.com/

https://www.enr.com/articles/44721-designing-a-dc-gateway

https://www.lap-consult.com/en/news/artikel/second-prize-in-new-danube-bridge-competition.html