Otse põhisisu juurde

Palju maksab professionaalne vastutamatus?

Liikluskindlustuse Fond avaldas 2009 aasta statistika, mille kohaselt heaks uudiseks on see, et tervikuna on liikluskahjud vähenenud. Selle põhjuseks ei ole muud, kui majanduslangus ja vähenenud liiklus. Mingil määral saab olukorra paranemist lugeda ka majanduskasvu tingimustes jõudsalt uuenenud autopargi süüks. Uuemad autod on palju ohutumad, kui ka veel 10 aastat tagasi toodetud autod.

Mis mind aga kirjutama sundis? Ikka see, et statistika toob välja ka ohtlikumad kohad meie teedel ja tänavatel. Need on ikka needsamad kohad, mis ka varasematel aastatel. Tekib küsimus, miks? Miks siis midagi ette ei võeta? Miks lepime olukorraga? Kes on need süüdimatud, kes Tallinnas teid projekteerivad, liiklust korraldavad?

See oli 3 aastat tagasi, kui Tallinna Kommunaalameti korraldatud nn Valdmanni ümarlauas tegin ettepaneku teha kõikidele tee-ehitusprojektidele liiklusohutuse audit, et vältida ohtlike lahenduste ehitamist. Lp Ain Valdmann teatas seepeale, et see on täiesti mittevajalik, sest Tallinnas kannavad projektide auditeerimise eest hoolt Songisepp ja Lõugas. Vot ma tõesti ei tea, kui tõsiselt Ain seda ütles, ehk oli tegemist musta huumori või irooniaga..

Järgnevalt toon kaks lahendust, millega aastas saab ära hoida 300 õnnetust ning ca 4 miljoni krooni eest liikluskahju.

Haabersti ringristmik (Rocca al Mare)

Skeemil on punasega märgitud ohtlikud konfliktalad, kus liitumised ja hargnemised on ringil ülekattuvad. See on peamine põhjus, miks sellel ristmikul toimuvad õnnetused ülepea. Ristmik on valesti projekteeritud. Teine põhjus on nn Statoili mahasõit, mis on üsna tüüpiline "juriidiline" projekt, ehk linna liikluskorraldajate saamatus. Viimatine sarnane näide on maksumaksja rahadega ehitatud Ülemiste viadukt, millest 50% on pelgalt Statoili jaoks tehtud (nähtav alumisel pildil). Kas keegi sai meelehead? Kui ei saanud, siis on tegemist lihtsalt tubakatega.

Lahendus on joonisel toodud sinisega. Ringristmiku pealesõiduharusid tuleb nihutada selliselt, et on välistatud hooga ringile pealesõit ning liitumised-hargnemised on teineteisest eraldatud. Kuna nende kohtade peal on juba asfaltkate olemas, on lahendus lihtne realiseerida, piisab kattemärgistuse freesimisest ja uue mahamärkimisest. Eeldatav kulu 250 000 krooni käibemaksuga. Sääst 1 miljonit krooni aastas. Ja kui Statoili mahasõit ka kinni panna, siis säästab teise milli veel.

Ülemiste ristmik.

Ülemiste ristmik tervikuna on suur ja konfliktiderohke. Palju õnnetusi tuleneb ristmiku kujust ja pikkadest fooritsüklitest, kuid on ka kohti, kus projekteerija tuleks betooni valada. Üks selline on Järvevana teel olev konflikt, mida terve mõistusega ja vastava nõuetekohase haridusega teedeinsener kindlasti ei kavandaks. Selle kohta võib öelda: "Only in Tallinn!".

Lahenduse esimene osa on äärekiviga eraldussaare ehitamine, mis välistaks erinevatest suundadest tulevate sõidukite ootamatu sattumise ühele sõidurajale. Teine osa on Statoili mahapöörde sulgemine. Nii harva, kui keegi ka Tartu poolt tulles sellesse Statoili jaama sõita tahab, on garanteeritud üle kahe sõiduraja ümberreastumisel ohtlik olukord. Kõik järgnev on LKF statistika. Teades, et Statoil on suur liiklusohutuskampaaniate toetaja, oleks igati asjakohane, et see suurfirma selle vea ise ära parandab.

Nende meetmete maksumus on jällegi suurusjärgus 200000 krooni, sääst vähemalt 1 miljon aastas.

Kui Tallinna linnas teevad projektidele auditit Hr Songisepp ja Lõugas, siis me teame, kes sitta tööd teevad. Kaua veel, ma küsin?

Kommentaarid

  1. Ega herr Songisepal ei oleks aeg juba "auga" teenitud puhkusele siirduda? Kuskilt lehesabast jäi sünnipäevalaste nimekirjast silma tema nimi ja number 68...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun