Palju maksab professionaalne vastutamatus?

Liikluskindlustuse Fond avaldas 2009 aasta statistika, mille kohaselt heaks uudiseks on see, et tervikuna on liikluskahjud vähenenud. Selle põhjuseks ei ole muud, kui majanduslangus ja vähenenud liiklus. Mingil määral saab olukorra paranemist lugeda ka majanduskasvu tingimustes jõudsalt uuenenud autopargi süüks. Uuemad autod on palju ohutumad, kui ka veel 10 aastat tagasi toodetud autod.

Mis mind aga kirjutama sundis? Ikka see, et statistika toob välja ka ohtlikumad kohad meie teedel ja tänavatel. Need on ikka needsamad kohad, mis ka varasematel aastatel. Tekib küsimus, miks? Miks siis midagi ette ei võeta? Miks lepime olukorraga? Kes on need süüdimatud, kes Tallinnas teid projekteerivad, liiklust korraldavad?

See oli 3 aastat tagasi, kui Tallinna Kommunaalameti korraldatud nn Valdmanni ümarlauas tegin ettepaneku teha kõikidele tee-ehitusprojektidele liiklusohutuse audit, et vältida ohtlike lahenduste ehitamist. Lp Ain Valdmann teatas seepeale, et see on täiesti mittevajalik, sest Tallinnas kannavad projektide auditeerimise eest hoolt Songisepp ja Lõugas. Vot ma tõesti ei tea, kui tõsiselt Ain seda ütles, ehk oli tegemist musta huumori või irooniaga..

Järgnevalt toon kaks lahendust, millega aastas saab ära hoida 300 õnnetust ning ca 4 miljoni krooni eest liikluskahju.

Haabersti ringristmik (Rocca al Mare)

Skeemil on punasega märgitud ohtlikud konfliktalad, kus liitumised ja hargnemised on ringil ülekattuvad. See on peamine põhjus, miks sellel ristmikul toimuvad õnnetused ülepea. Ristmik on valesti projekteeritud. Teine põhjus on nn Statoili mahasõit, mis on üsna tüüpiline "juriidiline" projekt, ehk linna liikluskorraldajate saamatus. Viimatine sarnane näide on maksumaksja rahadega ehitatud Ülemiste viadukt, millest 50% on pelgalt Statoili jaoks tehtud (nähtav alumisel pildil). Kas keegi sai meelehead? Kui ei saanud, siis on tegemist lihtsalt tubakatega.

Lahendus on joonisel toodud sinisega. Ringristmiku pealesõiduharusid tuleb nihutada selliselt, et on välistatud hooga ringile pealesõit ning liitumised-hargnemised on teineteisest eraldatud. Kuna nende kohtade peal on juba asfaltkate olemas, on lahendus lihtne realiseerida, piisab kattemärgistuse freesimisest ja uue mahamärkimisest. Eeldatav kulu 250 000 krooni käibemaksuga. Sääst 1 miljonit krooni aastas. Ja kui Statoili mahasõit ka kinni panna, siis säästab teise milli veel.

Ülemiste ristmik.

Ülemiste ristmik tervikuna on suur ja konfliktiderohke. Palju õnnetusi tuleneb ristmiku kujust ja pikkadest fooritsüklitest, kuid on ka kohti, kus projekteerija tuleks betooni valada. Üks selline on Järvevana teel olev konflikt, mida terve mõistusega ja vastava nõuetekohase haridusega teedeinsener kindlasti ei kavandaks. Selle kohta võib öelda: "Only in Tallinn!".

Lahenduse esimene osa on äärekiviga eraldussaare ehitamine, mis välistaks erinevatest suundadest tulevate sõidukite ootamatu sattumise ühele sõidurajale. Teine osa on Statoili mahapöörde sulgemine. Nii harva, kui keegi ka Tartu poolt tulles sellesse Statoili jaama sõita tahab, on garanteeritud üle kahe sõiduraja ümberreastumisel ohtlik olukord. Kõik järgnev on LKF statistika. Teades, et Statoil on suur liiklusohutuskampaaniate toetaja, oleks igati asjakohane, et see suurfirma selle vea ise ära parandab.

Nende meetmete maksumus on jällegi suurusjärgus 200000 krooni, sääst vähemalt 1 miljon aastas.

Kui Tallinna linnas teevad projektidele auditit Hr Songisepp ja Lõugas, siis me teame, kes sitta tööd teevad. Kaua veel, ma küsin?