Otse põhisisu juurde

Poliitikud arhitektuurimaastikul

Neljapäeval toimus Arhitektuurikeskuse korraldatud välkloeng "Arhitektuur poliitilisel pinnasel", mis sedakorda oli pigem poliitikute debati moodi. Sõna said enamuste erakondade esindajad, sealhulgas ka linnapea kandidaadid Toomas Tõniste, Keit Pentus, Marek Strandberg ja Jüri Pihl. Kesikuid esindas abilinnapea Taavi Aas.
Peale Strandbergi sõnavõtu võib ülejäänute kohta öelda ainult üht: mõttetu seltskond. Strandberg erineb sellest massist selle poolest, et ta teab, mida räägib, räägib soravalt ja huvitavalt, kuid kahjuks on poliitikasse ronimine toonud tema sõnavõttudesse ka ülekruvimise ja populismi, mis huvi tema sõnavõttude vastu kahandab. Kahtlemata on tal õigus, et linn on inimese jaoks ja linna planeerimisel tuleb silmas pidada inimest. Samas ei saa vastandada inimest asjadele, mis moodustavad linna, kui maastiku, sest ilma nendeta ei oleks inimesel siin midagi teha. Jüri Pihl, kes esines peale Strandbergi, püüdis sõnasabast kinni võtta ja väita, et linn peaks olema selline, et inimesel ei oleks vaja kodust kuigi kaugele lahkuda. Tema saavat hakkama ka ilma jalgrattata, autost rääkimata. Küll aga on probleemiks tema naine, kes soovib linnaserva rohelusse kolida. Selline linn, kus kõik inimesed ilma autota hakkama saavad, võiks Eestis olla näiteks Rakvere. Sellist linna, kus inimesed kodust üldse ei lahku, võiks nimetada invalinnaks.
Selline ajuinvalinn võiks ju sobida poliitikute ärapaigutamiseks? Tegelikult on selline linn vangla.
Poliitikute jorule järgnes Ike Volkovi sõnavõtt, mis oli asjalik. Mitme linnavalitsuse rüpes linnaarhitektina närvirakke rasvaga asendanud mees ütles seda, mida võiks pidada mõistlikuks - linn peab eelkõige seisma linna, kui süsteemi toimimise eest. Tee on avalik ruum ehk avalik teenus, mis peab olema selgelt lahendatud ja tagatud. Peab olema selge hierarhia - peatänavad, jaotustänavad, juurdepääsud. Twelve points to Ike. Ike linnapeaks. Apoliitiliseks linnapeaks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausad hädavaled

Selle artikli kirjutasin ma 2018 aasta kevadel. Ei teagi miks ta tookord avaldamata jäi, aga tänaste uudiste valguses võiksin sama teksti uuesti kirjutada, sest kunagi minu poolt ennustatud 15 miljardit on ka lõhki.  Võrreldes 2018 aastaga on muutunud see, et maanteede hoiu raha on kärbitud pea 3 korda väiksemaks, elektriautod on populaarsed ja kehtestatakse automaks, samal ajal raudteedel puudub tulu ja selle ülalpidamist toetatakse üle 30 miljoniga aastas. Riik on küll näiliselt õhuke, aga praeguseks on RBE aastased palgakulud kasvanud juba 10 miljonini ja kasvavad hooogsalt edasi. Projekti aus koordinaator küll enam projekti ei koordineeri. Kui nüüd peaks uuesti tulevikku ennustama, siis ..  ah, parem mitte.  Tule võrklaev appi! --- Võrreldes ühte õuna korvitäie kartulitega ning esitades ainult meelepärast infot saab maalida pildi meie tulevase söögiisu rahuldamiseks sobiva ühe mahetoodetud õunaga pestitsiididega mürgitatud mädanevate kartulite asemel. Rail Baltica ...

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin...

Inimkanalisatsiooniehitajad ehk IKE

Mulluse kolmemõttelise postituse  järel olen pikalt mõelnud, kuidas suhestuda sellise "kosmosest on huvitav vaadata" inseneeriaga, mida Eestis häbi tundmata betoneeritakse. Ma tõesti ei taha olla see igiilkuja, keda tuntakse kolleegidele verbaalse pasuna andjana. Teisalt, nähes kuidas nüristu ajab oma ogaraid oksi ja iga uue projekti eesmärk on olla eelmisest sügavam must auk, mille kõrval ekretiinide sõnavõtud on kui lembeluule, ei saa ka mitte vaiki olla. Pean muret kergendama seda teiega jagades. Aasta 2018 lõpus sain sõna Maanteeameti teehoiu konverentsil , kus minu käest küsiti, kas Eestis on ka häid projekteerijaid? Ma ei mäletagi, mida ma sel hetkel vastasin, aga õige vastus on, et on küll häid projekteerijaid, aga konsultantidega on kehvasti. Ja see on suur vahe, sest projekteerija on tellija lolluse võimendi nagu kompuuter, mis võib olla osav täitma rutiini, kuid tal puudub intellekt. Jah, arvuti võib lähitulevikus asendada projekteerijat, aga mitte konsult...