Poliitikud arhitektuurimaastikul

Neljapäeval toimus Arhitektuurikeskuse korraldatud välkloeng "Arhitektuur poliitilisel pinnasel", mis sedakorda oli pigem poliitikute debati moodi. Sõna said enamuste erakondade esindajad, sealhulgas ka linnapea kandidaadid Toomas Tõniste, Keit Pentus, Marek Strandberg ja Jüri Pihl. Kesikuid esindas abilinnapea Taavi Aas.

Peale Strandbergi sõnavõtu võib ülejäänute kohta öelda ainult üht: mõttetu seltskond. Strandberg erineb sellest massist selle poolest, et ta teab, mida räägib, räägib soravalt ja huvitavalt, kuid kahjuks on poliitikasse ronimine toonud tema sõnavõttudesse ka ülekruvimise ja populismi, mis huvi tema sõnavõttude vastu kahandab. Kahtlemata on tal õigus, et linn on inimese jaoks ja linna planeerimisel tuleb silmas pidada inimest. Samas ei saa vastandada inimest asjadele, mis moodustavad linna, kui maastiku, sest ilma nendeta ei oleks inimesel siin midagi teha. Jüri Pihl, kes esines peale Strandbergi, püüdis sõnasabast kinni võtta ja väita, et linn peaks olema selline, et inimesel ei oleks vaja kodust kuigi kaugele lahkuda. Tema saavat hakkama ka ilma jalgrattata, autost rääkimata. Küll aga on probleemiks tema naine, kes soovib linnaserva rohelusse kolida. Selline linn, kus kõik inimesed ilma autota hakkama saavad, võiks Eestis olla näiteks Rakvere. Sellist linna, kus inimesed kodust üldse ei lahku, võiks nimetada invalinnaks.

Selline ajuinvalinn võiks ju sobida poliitikute ärapaigutamiseks? Tegelikult on selline linn vangla.

Poliitikute jorule järgnes Ike Volkovi sõnavõtt, mis oli asjalik. Mitme linnavalitsuse rüpes linnaarhitektina närvirakke rasvaga asendanud mees ütles seda, mida võiks pidada mõistlikuks - linn peab eelkõige seisma linna, kui süsteemi toimimise eest. Tee on avalik ruum ehk avalik teenus, mis peab olema selgelt lahendatud ja tagatud. Peab olema selge hierarhia - peatänavad, jaotustänavad, juurdepääsud. Twelve points to Ike. Ike linnapeaks. Apoliitiliseks linnapeaks.