Ilus aeg see valimiste aeg. Linn on kenasti roheliseks värvitud, nagu vanasti N. Liidu armees. Kui muru polnud piisavalt roheline, tuli seda värvida. Häbi neile, kes püüavad sügisesse kollast värvi tuua! Huvitav on ka näha, kes kellega käib. See selleks. Sügis ja valimised on ka lõikuse aeg. Lõigatakse loorbereid. Mida siis veel! Lõikavad poliitikud. Kes siis veel!
Meie poliitikud on oma vanematelt kolleegidelt edukalt õppinud, kuidas rahva meelsust enne valmisi paika sättida. Siinkohal on paslik meenutada 2003 aastat, kui 14 septembril toimus Eestis referendum Euroopa Liidu liikmelisuse teemal. Tolleks ajaks oli Eestil olnud võimalus juba mõnda aega kasutada abivahendeid erinevatest EL tõukefondidest. Abiraha saamine eeldas siis ja eeldab ka täna keerukast bürokraatiamasinast läbiminekut. Me olime küllaltki edukad, eriti maanteede katete taastusremondi projektide elluviimise osas. Siiski. Juba 2002 aasta lõpul pidi lahti minema Via Baltica II hange, mis kätkes endas kokku üle 120km Narva ja Pärnu maanteede remonti. Kuidagi aga ei tahtnud EL komisjonist tulla heakskiitu projektile. Kuigi projekt oli koostatud samal viisil, nagu Via Baltica I projekt ja isegi põhjalikumalt, ei tulnud oodatud heakskiitu. Lõpuks saadeti meile siia itaallastest "eksperdid", kelle ülesanne oli .. nagu hiljem selgus, "võita aega". Kuigi itaallased tõid välja paar tõsiasja (liiga palju mahasõite ja tagasipöördeid), olid enamus nende toodud märkustest sulest imetud ja kohati lausa ajuvabad. Kevadel imbus kuskilt läbi info, et sügisel läheb projekt lahti. See ei olnud kaugeltki mitte juhuslik, sest tolleaegne Euroopa Liidu laienemisvolinik Günther Verheugen oli juba aasta varem kavandanud tööreisi Eestisse. Ja ta tuligi! Mida ta siin tegi? Sõitis asfaldifreesiga Narva maanteel (täpselt 6 aastat tagasi) ja noomis Partsi, et olete kampaaniaga hiljaks jäänud! Ütles ka paar ähvardavat sõna eestlastele, kui need peaksid Euroopa Liidule "Ei" ütlema.
Poliitika on ropp ja seda teab iga ametnik. Kõik need roppused määritakse reeglina ametnike kaela. Ajas ikka sita keema küll, kui kirjutati, et oled saamatu.. Tagantjärele olgu öeldud, et projekt viidi ellu muutmata kujul ja mul on üle 4-aastase ametnikukogemuse üle hea meel. Mis ei tapa, teeb tugevamaks :). Kes pole ametnik olnud, sel pole õigust ametnikku kritiseerida. Kuna ma olen olnud, siis minu kriitika ei ole mitte ametnike, vaid ikka poliitikute pihta suunatud, kui keegi pole veel aru saanud.
Tulles tänasesse sügisesse tagasi pean nentima, et olen kahetsusväärselt jätnud tähelepanuta kaks infrastruktuuriobjekti, mis vahepeal on avatud. Tõsi küll, need on valimistele mõeldes avatud ehk pisut enneaegselt. Tallinnas oli ehitajatel igav ja Ülemiste uus viadukt avati lausa ennetähtaegselt. Tartu vabaduskaar seevastu avati ainult aastase hilinemisega. Peab ütlema, et välimuselt on mõlemad sillad õnnestunud (See on minu poolt väga suur kompliment). Kuigi Tartu Vabadussilla vandid said mustad, mitte valged, ei ole neil vähemalt seda kolletumise ohtu, mis kaitseministri kondoomi auguliseks teeb. Kuigi sama tulemuse oleks saanud ka soodsamalt, on raha nagunii mööduv nähtus, mida pole mõtet taga nutta. Ja raha läks ju puha Läti majanduse toetuseks!
Ülemiste viaduktil on aga paras naljakoht see Statoili rada. Tegemist on parasiitfirmaga, kellest silmnähtavalt Tallinna linnavõim jagu ei saa. Kõik ju teavad seda õnnetut Haabersti ringi, kuhu eksikombel tehti mahasõit ja sinna ta ka jääb. Liikluskindlustusfond on jätkuvalt hädas igapäevaste õnnetustega, mis ammu enam uudisekünnist ei ületa, aga mahasõit on ja jääb. Nüüd siis on Statoili juristid linna sundinud tegema mõttetule viaduktile veel mõttetuma Statoili raja. Viige oma koht päikese alla! Lihtsalt kahju on sellistest jobudest.
Kommentaarid
Postita kommentaar
Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!