Mootorratturid jagunevad teatavasti kahte liiki: need, kes on kukkunud ja need, kes veel ei ole kukkunud. Olen nüüd siis ka kukkujate klubi liige. Sõitsime reedel Paldiski maanteel linna suunas ja teisel rajal, kui peale loomaaeda oli asfalteeritud eraldusribal üks kirsipunane auto. Sellest tuias välja selgelt ebakaines olekus tüüp, kes autode vahelt paremale tee servale liikus ja seal hääletama hakkas. Tont teab, mis sellel idioodil mureks oli, igatahes korraldas ta paraja segaduse. Minu viga, et jälgisin rohkem seda tüüpi, kui seda, mis vahetult minu ees toimus. Kuna üks Tallinki takso arvas, et peab selle tüübi käeviipe peale kindlasti seisma jääma, järgnes lumepalliefekt ja minu ees olev "roheline" pani piduri plokki. Ega minulgi palju rohkem üle jäänud. Kõik käis sekundi murdosa jooksul ja järgmisel hetkel oli esiratas blokeerunud ja mina vasemal küljel maas. Esimene mõte oli kõrvale hüpata, et tagant keegi mulle otsa ei sõida. Õnneks oli tagant lähenenud vaid üks auto, see sai pidama. Ratas suri ise välja, tõstsin üles ja veeretasin tee serva. Bilanss on siis selline, et ära sai rihitud lisatule korpus, tuuleklaas, laibakas. Tänu laibakale jäi suurem kahju ära. Kui olin tee servas olukorra üle mõõtnud, tundsin, et parema käe küünarliiges oli natuke valus. Ilmselt oli kramplikust pidurdamisest käsi väänata saanud. Tänaseks on see unustatud.
Õhtul vaatasin ka Päevalehte, mida me enne sõitma minekut kuskilt ei leidnud. Horoskoop teatas, et Kui puutud kokku ootamatu olukorraga säilita kaine mõistus. Oleks ma seda enne lugenud, ei oleks see ilmselt ikka aidanud. Need asjad juhtuvad, sest maailm on idioote täis ja neid kõiki puu külge siduda ei ole võimalik.
Laupäeval tegin väikese rattatrenni, ilma mootorita. Tegin huvitavaid tähelepanekuid. Näiteks on Saku vallas Saku rabametsa terviserada, mis on tõsine ekstreemrada.
Pole paha, eksole! Kui kepikõndi tegema lähete, siis pange ikka säärikud jalga.
Mina keerasin sellelt ekstreemterviserajalt kõrvale ja jõudsin huvitavale sillale, mille kohta tahaks rohkemgi teada saada. Eestis on lubjakivi vanematel aegadel kasutatud võlvsildade ehitamiseks ja neid on ka tänaseni säilinud. Küll aga ei tea väga palju uuema aja sildu, mille sambad oleks püstloodis laotud lubjakivist. Siin selline näide.
Üllatavalt heas korras. Raudbetoonist talad ja ühest servast puuduvad piirded viitavad sellele, et sild on ehitatud okupatsiooni perioodil.. igatahes on oskuslikult valitud kihist ja õigesti murtud lubjakivi tugev ja vastupidav materjal. Respekt.
Õnneks on see sild ka Kajamaa külas avalikul maal, kuigi kohe peale silda jätkub eramaa. Nii hästi ei ole läinud selle Jõgisoo külas, millele nurjatud eraomanikud sõita ei luba.
Kommentaarid
Postita kommentaar
Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!