Otse põhisisu juurde

Liiklusohutuse müüdid, osa 4: tähispostid suurendavad ohutust

Sõitsin eelmisel nädalal mööda Tartu maanteed ja silmatorkavalt hästi särasid sügisel uue katte saanud lõikudel tee teljel nn kassisilmad ehk kattesse uputatud helkurid. Samal ajal tee servas olevad helkurpostid nii kaugele ei peegeldanud. Selle peale meenus mulle, et miks neid kassisilmasid ja poste üldse teedele paigaldatakse? Muidugi tehakse seda liiklusohutuse ettekäändel.
Soome riikliku tehnilise uurimiskeskuse teaduri Veli-Pekka Kallbergi uuring juba 1993 aastast näitas, et helkurpostidega varustatud teelõikudel kasvavad võrreldes tähistamata lõikudega öised kiirused ca 10%. Selle tulemusena kasvab õnnetuste ja vigastuste arv 40..60%.
Jällegi on nii, et segamini aetakse mugavus ja ohutus... aga noh, peaasi, et miski kiiret sõitu ei sega.

Kommentaarid

  1. Olen nii uputatud silmade kui tähispostide poolt. Hindan seda, et sõit ähmasel ajal väsitab tunduvalt vähem. Hoiad kindlamini teed ja oma rada. Kiirused suurenevad küll kuid ma ei julgeks küll kinnitada õnnetuste suurenemist. Kiirusest tulenevad raskusastmed võivad tõusta, selle vastu ei vaidle. Kuid näiteks liikuvad objektid nt helkurita jalakäijad ilmuvad varjuna teele juba sel hetkel kui jäävad esimese tähisposti vaatekiirele. Kaugelt varem kui laternavalgusvihku jõuavad.

    VastaKustuta
  2. Olen liigelnud ilma igasuguse markeeringuta teel, nagu näiteks Pärnu - Lihula maantee mõned lõigud (pead ei anna, ehk tänaseks on see tee tervikuna vähemalt telgjoonega tähistatud), hämaral ja udusel ajal, ja pean ütlema, et mul oli raskusi tee ja põllu eristamisel. Vastutulija korral tuli kiirus langetada kuni ca 50km/h, hirm oli. Sellistel kaamoslikel hetkedel tunnen küll puudust korralikust tee tähistusest ja ei näeks sel teemal ironiseerimiseks põhjust, à la "et miski kiiret sõitu ei segaks".

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun