Otse põhisisu juurde

Liiklusohutuse müüdid, osa 4: tähispostid suurendavad ohutust

Sõitsin eelmisel nädalal mööda Tartu maanteed ja silmatorkavalt hästi särasid sügisel uue katte saanud lõikudel tee teljel nn kassisilmad ehk kattesse uputatud helkurid. Samal ajal tee servas olevad helkurpostid nii kaugele ei peegeldanud. Selle peale meenus mulle, et miks neid kassisilmasid ja poste üldse teedele paigaldatakse? Muidugi tehakse seda liiklusohutuse ettekäändel.
Soome riikliku tehnilise uurimiskeskuse teaduri Veli-Pekka Kallbergi uuring juba 1993 aastast näitas, et helkurpostidega varustatud teelõikudel kasvavad võrreldes tähistamata lõikudega öised kiirused ca 10%. Selle tulemusena kasvab õnnetuste ja vigastuste arv 40..60%.
Jällegi on nii, et segamini aetakse mugavus ja ohutus... aga noh, peaasi, et miski kiiret sõitu ei sega.

Kommentaarid

  1. Olen nii uputatud silmade kui tähispostide poolt. Hindan seda, et sõit ähmasel ajal väsitab tunduvalt vähem. Hoiad kindlamini teed ja oma rada. Kiirused suurenevad küll kuid ma ei julgeks küll kinnitada õnnetuste suurenemist. Kiirusest tulenevad raskusastmed võivad tõusta, selle vastu ei vaidle. Kuid näiteks liikuvad objektid nt helkurita jalakäijad ilmuvad varjuna teele juba sel hetkel kui jäävad esimese tähisposti vaatekiirele. Kaugelt varem kui laternavalgusvihku jõuavad.

    VastaKustuta
  2. Olen liigelnud ilma igasuguse markeeringuta teel, nagu näiteks Pärnu - Lihula maantee mõned lõigud (pead ei anna, ehk tänaseks on see tee tervikuna vähemalt telgjoonega tähistatud), hämaral ja udusel ajal, ja pean ütlema, et mul oli raskusi tee ja põllu eristamisel. Vastutulija korral tuli kiirus langetada kuni ca 50km/h, hirm oli. Sellistel kaamoslikel hetkedel tunnen küll puudust korralikust tee tähistusest ja ei näeks sel teemal ironiseerimiseks põhjust, à la "et miski kiiret sõitu ei segaks".

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Tiskre turbo

Turbo-ringristmikud on hollandlaste leiutis, mida me oleme hakanud ka Eestis kasutusele võtma.   Guugeldades leiate väga palju näiteid maailmast , kuidas turboringid peaksid välja nägema. Turbo-ringristmiku mõte on selles, et igalt ringristmiku rajalt saab liikuda ainult selleks ettenähtud suundades ja sõiduraja vahetamine ringil ei ole ette nähtud ega ka füüsiliste tõkete tõttu ka võimalik. Samuti ei ole võimalik turboringil jääda pulmarongiga keerutama ja linna ummistama, mis Taaralinnas üsna populaarne tegevus on. Kõige esimene ja suhteliselt hästi õnnestunud lahendus on näiteks Tartus Annelinnas Sõpruse ringristmik , kuid sellel puuduvad raja vahetamise tõkked. Turboringe on tehtud veel mitmele poole, näiteks Tondi tänava ja Linnu tee ristmikule. Paljudel juhtudel on eksitud geomeetria joonistamisega, mistõttu liiklemine ringil ei toimu nii, nagu ideaalis peaks. Raja vahetamine ise ei olekski probleem, aga probleem on kiire ringile peale sõit ja sisemise raja "lõikamine"

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi