Otse põhisisu juurde

Kelle kätte usaldame oma lapsed?

Eelmisel nädalal toimus Laagri-Harku maanteel koolibussiga õnnetus, seniteadmata asjaoludel kaldus buss teelt välja.. Selle uudise juures paneb imestama jällegi, et kuidas informatsioon tekib, moondub ja kuidas seda lugu esitatakse.

Jäljed maanteelt otse võpsikusse..Kannatada saanud aianurk.
Siia see buss maandus, Veskimöldre müratõkkevall.

Mind üllatas, et politsei, valla ja kooli suhtumine sellesse õnnetusse oli kõike muud, kui tõsine. Õnnetus oli õnnelik ainult seetõttu, et selles kohas puudus teekraav. Kooli infojuhi lakooniline teade "õnneliku õnnetuse" kohta tekitas lastevanemate küsimuste tulva - miks õnnetus juhtus?
Kuna politsei ei pidanud vajalikuks uurimist algatada, tegin ise vastava avalduse Põhja Politseiprefektuurile. Sain Riho Tänakult teate, et avalduse põhjal on peetud vajalikuks väärteomenetlus algatada, et välja selgitada toimunu asjaolud.
Mina ei tea, miks õnnetus juhtus ja ei pea vajalikuks sel teemal spekuleerida. Küll tahan ma teada, miks juhtub õnnetusi, mida ei tohi juhtuda. Tahan teada, kuidas üldse koolibussi teenust ostetakse, millised on hanke kriteeriumid, millised on kvaliteedinõuded? Milline on koolibussi juhtide ettevalmistus? Kui tihti tehakse bussijuhtidele tervisekontrolli? Kas bussijuhtidele tehakse igal hommikul alkotesti? Kuidas planeeritakse koolibussi marsruuti? Kas bussid peatuvad selleks ettenähtud kohtades või kus tundub mugav olevat?
Meil on Eestis toimunud lubamatult palju õnnetusi koolibussidega. See saab olla tingitud ainult sellest, et puuduvad selged kvaliteedinõuded niivõrd vastutusrikka teenuse osutamiseks. Kuna iga omavalitsus tegeleb teenuse tellimisega oma haldusüksuse piires, siis keegi ei taha jalgratast leiutada - hanke ainus kriteerium on hind, ehk siis selle väiksus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausad hädavaled

Selle artikli kirjutasin ma 2018 aasta kevadel. Ei teagi miks ta tookord avaldamata jäi, aga tänaste uudiste valguses võiksin sama teksti uuesti kirjutada, sest kunagi minu poolt ennustatud 15 miljardit on ka lõhki.  Võrreldes 2018 aastaga on muutunud see, et maanteede hoiu raha on kärbitud pea 3 korda väiksemaks, elektriautod on populaarsed ja kehtestatakse automaks, samal ajal raudteedel puudub tulu ja selle ülalpidamist toetatakse üle 30 miljoniga aastas. Riik on küll näiliselt õhuke, aga praeguseks on RBE aastased palgakulud kasvanud juba 10 miljonini ja kasvavad hooogsalt edasi. Projekti aus koordinaator küll enam projekti ei koordineeri. Kui nüüd peaks uuesti tulevikku ennustama, siis ..  ah, parem mitte.  Tule võrklaev appi! --- Võrreldes ühte õuna korvitäie kartulitega ning esitades ainult meelepärast infot saab maalida pildi meie tulevase söögiisu rahuldamiseks sobiva ühe mahetoodetud õunaga pestitsiididega mürgitatud mädanevate kartulite asemel. Rail Baltica ...

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin...

Inimkanalisatsiooniehitajad ehk IKE

Mulluse kolmemõttelise postituse  järel olen pikalt mõelnud, kuidas suhestuda sellise "kosmosest on huvitav vaadata" inseneeriaga, mida Eestis häbi tundmata betoneeritakse. Ma tõesti ei taha olla see igiilkuja, keda tuntakse kolleegidele verbaalse pasuna andjana. Teisalt, nähes kuidas nüristu ajab oma ogaraid oksi ja iga uue projekti eesmärk on olla eelmisest sügavam must auk, mille kõrval ekretiinide sõnavõtud on kui lembeluule, ei saa ka mitte vaiki olla. Pean muret kergendama seda teiega jagades. Aasta 2018 lõpus sain sõna Maanteeameti teehoiu konverentsil , kus minu käest küsiti, kas Eestis on ka häid projekteerijaid? Ma ei mäletagi, mida ma sel hetkel vastasin, aga õige vastus on, et on küll häid projekteerijaid, aga konsultantidega on kehvasti. Ja see on suur vahe, sest projekteerija on tellija lolluse võimendi nagu kompuuter, mis võib olla osav täitma rutiini, kuid tal puudub intellekt. Jah, arvuti võib lähitulevikus asendada projekteerijat, aga mitte konsult...