Otse põhisisu juurde

Kelle kätte usaldame oma lapsed?

Eelmisel nädalal toimus Laagri-Harku maanteel koolibussiga õnnetus, seniteadmata asjaoludel kaldus buss teelt välja.. Selle uudise juures paneb imestama jällegi, et kuidas informatsioon tekib, moondub ja kuidas seda lugu esitatakse.

Jäljed maanteelt otse võpsikusse..Kannatada saanud aianurk.
Siia see buss maandus, Veskimöldre müratõkkevall.

Mind üllatas, et politsei, valla ja kooli suhtumine sellesse õnnetusse oli kõike muud, kui tõsine. Õnnetus oli õnnelik ainult seetõttu, et selles kohas puudus teekraav. Kooli infojuhi lakooniline teade "õnneliku õnnetuse" kohta tekitas lastevanemate küsimuste tulva - miks õnnetus juhtus?
Kuna politsei ei pidanud vajalikuks uurimist algatada, tegin ise vastava avalduse Põhja Politseiprefektuurile. Sain Riho Tänakult teate, et avalduse põhjal on peetud vajalikuks väärteomenetlus algatada, et välja selgitada toimunu asjaolud.
Mina ei tea, miks õnnetus juhtus ja ei pea vajalikuks sel teemal spekuleerida. Küll tahan ma teada, miks juhtub õnnetusi, mida ei tohi juhtuda. Tahan teada, kuidas üldse koolibussi teenust ostetakse, millised on hanke kriteeriumid, millised on kvaliteedinõuded? Milline on koolibussi juhtide ettevalmistus? Kui tihti tehakse bussijuhtidele tervisekontrolli? Kas bussijuhtidele tehakse igal hommikul alkotesti? Kuidas planeeritakse koolibussi marsruuti? Kas bussid peatuvad selleks ettenähtud kohtades või kus tundub mugav olevat?
Meil on Eestis toimunud lubamatult palju õnnetusi koolibussidega. See saab olla tingitud ainult sellest, et puuduvad selged kvaliteedinõuded niivõrd vastutusrikka teenuse osutamiseks. Kuna iga omavalitsus tegeleb teenuse tellimisega oma haldusüksuse piires, siis keegi ei taha jalgratast leiutada - hanke ainus kriteerium on hind, ehk siis selle väiksus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun