wips

Mõtelesin, et on terve hulk mõtelusi, mida ma ei oskagi teisiti kirja panna, kui järjejutuna. Kui ma nendel mõtelustel ühisnimetajat püüdisn leida, siis jõudsingi sellise pealkirjani. See ei kõla just hästi. Tõsiasjad ei kõla sageli kuigi hästi. Mõned päevad tagasi avaldas Maailma Looduse Fond ülevaate "Elav planeet". Sellest selgub, et Eesti ökoloogiline jalajälg ühe elaniku kohta on maailma üheksas. Muidugi on absoluutnumbrites eestlaste mõju olematu, õnneks on meid nii vähe. Meie tulevik siin maamunal sõltub peamiselt suurriikide ja -rahvaste suhtumisest ressurssidesse, kuid meil ei ole õigust nõuda teistelt seda, milleks me ise võimelised ei ole või mida me oluliseks ei pea. Kui suure osa meie ökoloogilisest jalajäljest moodustab fossiilsetel taastumatutel kütustel põhinev energia, siis on see otseselt seotud sellega, kus ja kuidas me energiat tarbime. Selle aasta algusest jõustus Ehitusseaduse täiendus, mis nõuab hoonete projektidelt energiatõhusese arvutusi. Direktiivi ...

No ei anna rahu see Tartlaste ristipulk, mis mitte valmis ei taha saada . Kas siis keegi ei öelnud, et üheksa korda mööda, üks kord pihta? Pealtnäha lihtsa kaarsillakese ehitamise teeb keeruliseks toeka pinnase puudumine. Vene insenerid on lähtunud sissekujunenud loogikast, et sillal on kummalgi kaldal vundament ja sinna kanduvad jõud tuleb seal ka vastu võtta. Kuigi kaar on päris suure tõusuga, on horisontaalreaktsioon sammastes tohutu. Tulemuseks on lugematu arv vaiu.. kui just ei võta aega järele mõtlemiseks. Tavaliselt insenerid sellistes oludes ilma tõmbita kaart ei ehita. Antud arhitektuurse lahenduse puhul aga pole tõmbi kuhugile pista! Või siiski on? Kas on keegi öelnud, et tõmb peab siis nähtaval olema? Täna on üsna tavaline tehnovõrkude/torustike rajamine nn suletud meetodil ehk "muttimise" teel. Kui sambad allpool jõe põhja omavahel tõmbiga ühendada, on sammastele vajalik ainult paar vaia, et vastu võtta vertikaalkoormust. Voila! Paarkümmend milli nagu jõest leitud...

Heade mõtete linnas on üks kanal nimega Anne. Annet ehk talenti on heade mõtete linnal vaja. Vaja selleks, et sõudjad saaksid sõuda. Rahvusvahelistele nõuetele vastava sõudekanali veesilma mõõdud on 108x2150m. Nõukogude ajal Eesti sõudjate peades tekkima hakanud 110m laiune unistus rahvusvahelistest võistlustest nulliti Moskva poolt. Selleks oli superhea lahendus anda linnale raha silla ehitamiseks, tingimusel, et sillasambad kanalisse satuvad! Tehtud! Täna kavandab Tartu linn üldplaneeringuga uut sõudekanalit vanast kanalist kagusse, Emajõe luhale. Teades, et seal on Natura 2000 alad, tähtsad lindude pesitsuspaigad ja palju muud, on selge, et see on surnuna sündinud plaan. Samal ajal käib aktiivselt oleva kanali kinniajamine eesmärgiga rajada ümber kanali kergliiklustee . Mina olen kergliiklusteede fänn, aga selline tegutsemine näitab küll talentide visioonipuudust.. Kui Tartu linn tõsiselt soovib sõudekanali rajada, siis on see võimalik oleva Anne kanali pikendamise näol. Selleks on...

Elu on näidanud, et on kahe ameti esindajad, kes räägivad kole palju, aga peamiselt asjadest, millest nad mitte midagi ei tea- need on kinnisvaramaaklerid ja ajakirjanikud. Eesti Meedia juhatuse liige kodanik Meelis Luht kirjutab Postimehes : .. Meie poliitika alustala on see, et kama kaks, mida teine erakond ütleb, igal juhul oleme vastu. Olgu see siis valitsuse sees või väljaspool. Me oleme parajas ummikus ja praegusi olusid ilmestab värskelt avatud Eesti pikim jalakäijate sild Vaidas, mis viib ei kuhugi. Aga keegi on otsustanud, et sild tuleb ehitada, maksu mis maksab, mis siis sellest, et see ühendab asulat ei millegagi. Maksumaksjal jääb vaid käsi laiutada ja ametnik ei vastuta kuidagi. Vaida-Aruvalla teelõigu projekti alustati 2004 aasta alguses ja see oli minu Maanteeametis oleku aja esimeni tõsiseid projekte. Projekti koostamine võttis aega ligi kaks aastat. Kuigi sellel teelõigul oli juba varemalt 4 sõidurada, näitas statistika, et ohutust ei ole. Peamiseks kannatajaks jalak...

Aktsioonid on toredad. Näiteks autovaba päeva aktsioon. Selle aktsiooniga ainult tõestatakse seda, et meil puudub mõistuspärane ühistransport, puuduvad mõistuspärased kergliiklusteed, puudub võimalus oma jalgratast kuhugi mõistuspäraselt ja jätkusuutlikult kinnitada, jne. Mina kasutasin ilusa ja sooja ilma antud võimalust sõita tööle mootorrattaga. Minu panus linnakeskkonna parendamisse seega ei ole märkimist väärt. Kuulates kolleegide juttu, selgub, et bussid/trollid olid täpselt samas graafikus ja samapalju inimesi tuubil täis, kui igal teisel päeval, et mul ei olnud mõtet neid sinna ahistama minna. Muidugi võinuks ma ka jalgrattaga tööle tulla, kuid eilsest on kube veel hell . Rattamaraton on tore asi, tuhanded inimesed võitlevad eelkõige iseendaga looduse rüpes. Tähtis on ennast võita ja osaleda. Selgus, et ma olen täiesti võidetav! Sellistel rahvaspordiüritustel on paraku ka tõsine keskkonnamõju. Sõidetakse sinna ju kokku autodega, vaid vähesed kasutavad võimalust Tartust spetsiaa...

Leidsin arhiivist pildi ühest Londonis käigust. Inglismaa on liiklusohutuses juhtivaid riike. Mõeldakse igas asjas pisut kaugemale, kui meil harjunud ollakse. Londonis on eranditult kõik bussiootepaviljonid keeratud seljaga vastu sõiduteed. Miks? Esiteks välistab see võimaluse, et paviljonist keegi ootamatult püsti tõuseb ja teele jookseb, olgu see siis põhjusega või mitte. Teiseks ei pea sundima piki kõnniteed liikuvaid jalakäijaid käima mööda sõidutee äärt ning kolmandaks ei ole ka bussi peale minejate ja möödujate vahel konflikti, nad lihtsalt ei sega teineteist. Jälle natuke vähem stressi ja rohkem ohutust. Meie tingimustes oleks sellisel lahendusel veel üks lisaväärtus - bussi ootajal ei ole ohtu, et möödasõitvad autod talle pori ja pläga pritsivad! Siin on aga üks välistav asjaolu - sellise lahenduse puhul ei saa ju bussipaviljoni seinu reklaampindadena kasutada, sest siis ei näeks saabuvat bussi! Kui ei saa reklaami müüa, siis ei ole ka raha paviljoni jaoks ja seega on tegemist ...

Tallinnas on küll tehtud jalgrattateid. Eriti torkavad need silma Pirita kandis, kus hakkab tekkima juba jalgrattateede võrgustik. Teed on laiad, looklevad ja mõnusad. Mujal asjad nii roosilised ei ole. Siin üks viimase aja pärlitest Nõmme linnaosas Veskimöldre elamurajoonis. See on siis jalakäijate/bussisõitjate jõudemonstratsioon.

Tervitused Dorpatist! Uurisin siin Vabaduse silla ehitamist ja mõtlesin, et panen ka mõne pildi üles. Nagu näete, on vahepeal saanud paika silla kandev kaar. See on ka pildil ainus element, mis kogu sellest kaadervärgist lõplikule sillale alles jääb. Ülejäänu on ehitusaegne ja ajutine. Eks see annab ka aimdust, miks üks sild nii kallis võib olla - tehakse ju ühe asemel vähemalt kaks ja kaks silda ka eemaldatakse! Vaata põhjalikumat fotoreportaazhi Tartu linna kodulehelt . Vabadus ei ole iseensesestmõistetav, ammugi mitte ei pea teda tasuta saama. Vähemalt on tartlastel sammas, mis toetab maad mõlema otsaga ja mille kuju üle ei vaielda :). Vaade ka teise nurga alt..

Mobiiltelefon on kummikute järel üks vingemaid soomlaste leiutisi. Mul on olnud ka neid välismaiseid asju terve rida. On mul mitu Nokiat olnud, vahepeal IT-mehe kohustuslik riistvara Ericsson R520 (esimene GPRS telefon), seejärel HP Ipaq ja nüüd siis N95. Viimane on mul olnud üle aasta. Soetatud sai ta esiteks sellepärast, et minu kaheaastane Ipaq ei pidanud maaühendusele vastu ja otsustas ekraanist mõraneda. Kuigi sisu toimib tänaseni perfektselt, ei olnud ekraani vahetus majanduslikult otstarbekas. Teiseks sai soetatud just N95, sest kuskilt ajakirjast lugesin arvustust - ainult kiidusõnad, ja mitte ühtegi laitust. See on ka viimane kord, kui ma ajakirjast loetud arvustust väga südamesse võtan. Faktiliselt on sellel aparaadil üks tõeliselt hea omadus, see on kaamera. 5 megapikselit on see, mis võimaldab teha tõeliselt häid pilte. Nii mõnigi pilt siin blogis on tehtud selle aparaadiga. Puuduseks on muidugi uimasus, mõistliku kiirusega saab pilti teha ikka täis ainult südapäeval puhta...

Meid ei üllata see, et venemaa on saast ja sealt midagi head oodata ei ole. Küsimus on, millal enda imetlemisest unised Euroopa poliitikud sellest aru saavad ja semmimise selle saatana saadikute kambaga lõpetavad. Energeetiline sõltumatus on see, mis teeb meid tugevaks. Soovitan seda teilegi. Aga sellest ehk mõni teine kord. Möödunud nädalavahetusel võtsime perega ette planeeritud Spaa külastuse. Sedakorda ilma bensiinita. Sõitsime ratastega Urtta, kust kolisedes rongiga Paldiskisse. Viimasest rongisõidust on aega kulunud aasta või enamgi, aga Paldiskisse ei olegi varem rongiga sõitnud. Selles uues peatuses tegid rongid peatust alates sellest nädalast. Seega on täiesti reaalne, et me olime esimesed, kes Urdast Paldiskisse sõitsid ja ratastega. Sõit Paldiskisse toimus teo kiirusel ja raputades. Selline ühistransport sobib suurepäraselt pudelikorjajatele, kuid mitte valgetele inimestele. Ma ei ole kindel, et me ikka rööpaid pidi sõitsime, võib-olla on need juba Kuusakoskisse viidud. Ja k...