Otse põhisisu juurde

Soome Nogiast

Mobiiltelefon on kummikute järel üks vingemaid soomlaste leiutisi. Mul on olnud ka neid välismaiseid asju terve rida. On mul mitu Nokiat olnud, vahepeal IT-mehe kohustuslik riistvara Ericsson R520 (esimene GPRS telefon), seejärel HP Ipaq ja nüüd siis N95. Viimane on mul olnud üle aasta. Soetatud sai ta esiteks sellepärast, et minu kaheaastane Ipaq ei pidanud maaühendusele vastu ja otsustas ekraanist mõraneda. Kuigi sisu toimib tänaseni perfektselt, ei olnud ekraani vahetus majanduslikult otstarbekas. Teiseks sai soetatud just N95, sest kuskilt ajakirjast lugesin arvustust - ainult kiidusõnad, ja mitte ühtegi laitust. See on ka viimane kord, kui ma ajakirjast loetud arvustust väga südamesse võtan.
Faktiliselt on sellel aparaadil üks tõeliselt hea omadus, see on kaamera. 5 megapikselit on see, mis võimaldab teha tõeliselt häid pilte. Nii mõnigi pilt siin blogis on tehtud selle aparaadiga. Puuduseks on muidugi uimasus, mõistliku kiirusega saab pilti teha ikka täis ainult südapäeval puhta taevalaotuse all.
Sellega aga heade ja toredate omaduste loetelu lõpeb. Gps on uimane, kaarid on puudulikud. Aku on täiesti mõttetu, sest kui kõiki toredaid omadusi tarbida, siis 3 tunniga oled metsas omapäi.
Viimane sürpriis on aga Nokia inseneridelt see, et käed-vabad süsteemi sisse on suudetud peita patarei. Nimelt lakkas minu käed-vabad süsteem töötamast just siis, kui tegin föönile tarkvarauuendust. Loogiliselt mõtlesin, et ahaa, vanad vead parandati ja uued vead pandi asemele. Aga see oli ainult juhus. Teadjad inimesed on Internetis kirjutanud, et selle vidina sees on patarei ja selle vahetamiseks tuleb minna autoriseeritud teenindaja juurde. No kamoon!? Telefonil ma ju akut ikka võin ise vahetada? Järgnevalt siis pildid sellest, kuidas üks käedvabad süsteem seest poolt välja näeb.
Selleks, et teda avada, oli vaja eemaldada klamber. Peale mõningast katsetamist osutus toimivaks lahenduseks toores jõud. Klambri all on peidus kruvi..
Et patarei loksuma ei hakkaks, on nutikad insenerid ta kinnitanud kahepoolse liimiga teibiga. Jällegi natuke toorest jõudu ja ongi patarei käes.
Mõneks ajaks on mul huvi Nokia föönide vastu jälle kõrvaldatud. Ilmselt mitte väga kauges tulevikus sõidan oma iFöönile järgi.. aga pilte tuleb teha ikka fotoaparaadiga.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun