Meid ei üllata see, et venemaa on saast ja sealt midagi head oodata ei ole. Küsimus on, millal enda imetlemisest unised Euroopa poliitikud sellest aru saavad ja semmimise selle saatana saadikute kambaga lõpetavad. Energeetiline sõltumatus on see, mis teeb meid tugevaks. Soovitan seda teilegi. Aga sellest ehk mõni teine kord.
Möödunud nädalavahetusel võtsime perega ette planeeritud Spaa külastuse. Sedakorda ilma bensiinita. Sõitsime ratastega Urtta, kust kolisedes rongiga Paldiskisse. Viimasest rongisõidust on aega kulunud aasta või enamgi, aga Paldiskisse ei olegi varem rongiga sõitnud.
Selles uues peatuses tegid rongid peatust alates sellest nädalast. Seega on täiesti reaalne, et me olime esimesed, kes Urdast Paldiskisse sõitsid ja ratastega. Sõit Paldiskisse toimus teo kiirusel ja raputades. Selline ühistransport sobib suurepäraselt pudelikorjajatele, kuid mitte valgetele inimestele. Ma ei ole kindel, et me ikka rööpaid pidi sõitsime, võib-olla on need juba Kuusakoskisse viidud. Ja kui olekski, siis ei oleks ka midagi katki. Ei ole mitte ühtegi mõistlikku põhjendust, miks need saatana naftavagunid läbi Eesti ja läbi Tallinna Paldiskisse liikuma peaksid. Mida rutem see KGB rahastamine lõpetada, seda parem. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.
Meie suund oli Paldiskist piki kallasrada Laulasmaa.
Tee peal tutvusime looduse protsessidega, ehk kuidas meri Eestimaa pinda vähendab.
Kallasrada on tänu sovjetiaegsete piirivalvurite tegevusele olemas praktiliselt kogu poolsaare ulatuses sisuliselt pinnasteena. Ühel hetkel tundus, et siia ta lõppebki, kuid selgus, et jätkub lihtsalt panga peal.
Kuid tõsine pettumus oli Klooga-rand, kus kantpead on enda majad ehitanud täpselt kallasrajale. Aed on ehitatud kohati veepiirini välja. Ei jäänud muud üle, kui sumbata piki tara mööda padrikut tõbrastest mööda.
Aias oli isegi kivi, millel veel värviga Paldiski-Tallinn rattamaratoni rajatähis. Peale esimest "eluranda" jätkus vana rand koos lagunenud rannahoonetega, kuid täitsa uute prügikastidega. Ja siis jälle..
Millise elundiga inimene mõtleb, kui ta oma kuudi rannaluidetele püstitab? Kohta, kus on avalik rand, kus puhub tuul ja keerutab liiva, kus inimesed käivad ümber sinu aia ja vaatavad sind, kui loomaia pärdikut.
Kui olime sellest loomaaiast edasi saanud ja arvasime, et ongi kõik, siis metsast leidsime sellise pildi..
Siit oli Laulasmaa Spaani veel paar kilomeetrit, kokku siis piki rannikut kujunes distantsiks 31km. Järgmisel päeval sõitsime juba läbi Keila-Joa, Vääna ja Vatsla koju teised 30km. Ka 8-aastane Marta sai sellega tublisti hakkama.
Ahjaa, Siseministeerium on koostanud planeerimisseaduse muutmise eelnõu, milles on mitmeid olulisi muudastusi. Need ettepanekud on kaugel täiuslikkusest, kuid mõte on õige - vähem voli arendajatele. Esitasin täna oma märkused ja ettepanekud seadusemuudatusele EPBL kaudu. Hetkel veel on võimalik näha seaduse muutmise seadust osalusveebis.
Möödunud nädalavahetusel võtsime perega ette planeeritud Spaa külastuse. Sedakorda ilma bensiinita. Sõitsime ratastega Urtta, kust kolisedes rongiga Paldiskisse. Viimasest rongisõidust on aega kulunud aasta või enamgi, aga Paldiskisse ei olegi varem rongiga sõitnud.
Selles uues peatuses tegid rongid peatust alates sellest nädalast. Seega on täiesti reaalne, et me olime esimesed, kes Urdast Paldiskisse sõitsid ja ratastega. Sõit Paldiskisse toimus teo kiirusel ja raputades. Selline ühistransport sobib suurepäraselt pudelikorjajatele, kuid mitte valgetele inimestele. Ma ei ole kindel, et me ikka rööpaid pidi sõitsime, võib-olla on need juba Kuusakoskisse viidud. Ja kui olekski, siis ei oleks ka midagi katki. Ei ole mitte ühtegi mõistlikku põhjendust, miks need saatana naftavagunid läbi Eesti ja läbi Tallinna Paldiskisse liikuma peaksid. Mida rutem see KGB rahastamine lõpetada, seda parem. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.Meie suund oli Paldiskist piki kallasrada Laulasmaa.
Tee peal tutvusime looduse protsessidega, ehk kuidas meri Eestimaa pinda vähendab.
Kallasrada on tänu sovjetiaegsete piirivalvurite tegevusele olemas praktiliselt kogu poolsaare ulatuses sisuliselt pinnasteena. Ühel hetkel tundus, et siia ta lõppebki, kuid selgus, et jätkub lihtsalt panga peal.
Kuid tõsine pettumus oli Klooga-rand, kus kantpead on enda majad ehitanud täpselt kallasrajale. Aed on ehitatud kohati veepiirini välja. Ei jäänud muud üle, kui sumbata piki tara mööda padrikut tõbrastest mööda.
Aias oli isegi kivi, millel veel värviga Paldiski-Tallinn rattamaratoni rajatähis. Peale esimest "eluranda" jätkus vana rand koos lagunenud rannahoonetega, kuid täitsa uute prügikastidega. Ja siis jälle..
Millise elundiga inimene mõtleb, kui ta oma kuudi rannaluidetele püstitab? Kohta, kus on avalik rand, kus puhub tuul ja keerutab liiva, kus inimesed käivad ümber sinu aia ja vaatavad sind, kui loomaia pärdikut.
Kui olime sellest loomaaiast edasi saanud ja arvasime, et ongi kõik, siis metsast leidsime sellise pildi..
Siit oli Laulasmaa Spaani veel paar kilomeetrit, kokku siis piki rannikut kujunes distantsiks 31km. Järgmisel päeval sõitsime juba läbi Keila-Joa, Vääna ja Vatsla koju teised 30km. Ka 8-aastane Marta sai sellega tublisti hakkama.Ahjaa, Siseministeerium on koostanud planeerimisseaduse muutmise eelnõu, milles on mitmeid olulisi muudastusi. Need ettepanekud on kaugel täiuslikkusest, kuid mõte on õige - vähem voli arendajatele. Esitasin täna oma märkused ja ettepanekud seadusemuudatusele EPBL kaudu. Hetkel veel on võimalik näha seaduse muutmise seadust osalusveebis.
Tasub vaid proovida sõita Ristilt Haapsallu ja kogeda seda kuumaastikku, mis ulatus vähemalt mõne nädala eest Linnamäele viiva ümbersõidutee otsast Risti poole - see ei kvalifitseeru isegi mõnitamiseks enam mitte, kui jalakäija kiirusel sõita üritades tekib tunne, et auto laguneb mutriteks laiali - rääkimata sellest, et tee peal töid ei toimunud ja tegu on siiski suhteliselt tähtsa teega... kisub lausa "kaabakate maakonnaks" kätte.
VastaKustutaTõsi küll - hetkel võib asi ehk muutunud olla.