Mõtelesin, et on terve hulk mõtelusi, mida ma ei oskagi teisiti kirja panna, kui järjejutuna. Kui ma nendel mõtelustel ühisnimetajat püüdisn leida, siis jõudsingi sellise pealkirjani. See ei kõla just hästi. Tõsiasjad ei kõla sageli kuigi hästi.
Mõned päevad tagasi avaldas Maailma Looduse Fond ülevaate "Elav planeet". Sellest selgub, et Eesti ökoloogiline jalajälg ühe elaniku kohta on maailma üheksas. Muidugi on absoluutnumbrites eestlaste mõju olematu, õnneks on meid nii vähe. Meie tulevik siin maamunal sõltub peamiselt suurriikide ja -rahvaste suhtumisest ressurssidesse, kuid meil ei ole õigust nõuda teistelt seda, milleks me ise võimelised ei ole või mida me oluliseks ei pea.
Kui suure osa meie ökoloogilisest jalajäljest moodustab fossiilsetel taastumatutel kütustel põhinev energia, siis on see otseselt seotud sellega, kus ja kuidas me energiat tarbime.
Selle aasta algusest jõustus Ehitusseaduse täiendus, mis nõuab hoonete projektidelt energiatõhusese arvutusi. Direktiivi nõuded on ülevõetud ja kõik on näiliselt ok. Aga .. energiarvutust peab tegema hoone projekteerija (esitatakse projekti koosseisus, §35 lg2) ja tagatipuks peab hoone omanik jälgima, et ehitamise käigus ei tehta selliseid muudatusi, mille tagajärjel miinimumnõudeid ei täideta!!! Paraku ei nõua määrus hoone omaniku ehitusfüüsika ja energeetika-alaste teadmiste kontrolli.
Jätkusuutlikkuse puudus, ehk jätkusuutmatus on meie tänane reaalsus.
Kommentaarid
Postita kommentaar
Aitähh selle ilusa ja magusa kommi eest!