wips

Vahel harva õnnestub mul ka mõni raamat läbi lugeda. Sedakorda neelasin siis Stefan Kleini Kas kõik on juhus? eestikeelse versiooni , mille pealkiri on millegipärast küsimus. Originaali pealkiri Alles Zufall on isegi minusugusele saksa-keele-mitte-tundjale arusaadav Kõik on juhus , samuti inglisekeelne All by chance ei ole muud kui Kõik on juhus(lik) . Tavaliselt, kui sedasi pealkirjas küsitakse, siis 90% tõenäosusega on vastuseks Jah . Oleks ju võinud küsida: Ega kõik ei ole ometi juhus? Tõenäosusest see raamat räägib ja mul on siiralt kahju, et ülikoolis matemaatika õppejõud otsustas meile tõenäosusteooria asemel rääkida hoopis midagi muud, millest ma enam midagi ei mäleta ja mida mul ka elus vaja ei ole läinud, sest muidu ma ehk mäletaks ka. Juhuslikult just praegu tekkis minu peas mõte, et juhuslikkus ei olegi muud, kui tõenäosuse vastand. Seega toimub ju valdavalt tõenäolisi sündmusi, mille toimumist kinnitavad juhuslikud erandid. Aga sellisel juhul peaks ju vastus raamatu pe...

Tänases Reporteritunnis käsitleti jällegi Paldiski maantee rekonstrueerimise teemat. Kahjuks peab nentima, et saatejuht oli juba ette külaelanike emotsioonidest kallutatud. Sissejuhatavas lõigus maaliti maantee rekonstruktsioonist koletu pilt, mille juures kasutati ka lausvalet: viadukt ei tähenda Hüüru veski lõppu, vastupidi avanevad paremad võimalused veski tegevust arendada. Tänane maantee on pigem Veskile suureks piiranguks, sest ei ole kohta parkla rajamiseks ning maantee müra on praktiliselt Veski õuel. Viadukt ei ole kolossaalne, see on kaks korda lühem, kui hiljuti valminud Smuuli viadukt Tallinnas ja poolteist korda lühem, kui Hendriksoni küür Tallinna linnas Pärnu maanteel. Juhin tähelepanu, et Hendriksoni küüru ääres on kortermajad. Kes või mis on riik? Retoorika inimeste huvide seismise eest oli kohatu. Teed kasutavad inimesed, selle riigi kodanikud. Kes seisab siis nende inimeste huvide eest? Saatejuhile heidan ette ka seda, et saatesse ei olnud kaastatud keskkonnamõju hi...

Maanteeameti tellimisel on juba pikemat aega koostatud Tallinna ringtee ja Paldiski maantee rekonstrueerimise projekti. Nagu ikka, kaasneb tee projektiga inimeste pahameel ehk NIMBY efekt. Tegemist on tüüpilise olukorraga, kus inimesed töötavad vastu mingile projektile, mille eesmärk on paljude heaolu parandada. Nagu Wikipedia ütleb, on see vastutöötamine kitsarinnaline, egoistlik ja enesekeskne. Ja tegelikult on see kõik inimlik, ka Paldiski maantee puhul. Olen selle projektiga olnud seotud erinevates rollides. Praegune roll on pigem kõrvaltvaataja oma. Minu arvamus projekti Hüüru küla läbivast osast on järgnev. Probleem Paldiski maantee on oma tänases asukohas juba sadu aastaid. Hüürus on näha ka päris vana maantee võlvsild, mille osa võlve on lagunenud ja sambatüügastele on ehitatud puidust jalakäijate sild. Vana silla kõrvale ehitatud maanteesild pärineb aastast 1958. Ilmselt sellal õgvendati ka maanteed ja sellest ajast ehk siis juba 49 aastat on maantee olnud sellisel kujul ja se...

No ei saa kuidagi nõustuda Jaano-Martin Otsa naljalooga . Kuigi minu katse jalgrattaga tööle minna ei sisendanud minusse optimismi seda igapäevaselt kordama hakata, ei ole ma siiski meelt heitnud. Jalgratast ei ole loodud sporditegemise eesmärgil ja sajad miljonid inimesed kasutavad jalgratast igapäevaselt oma sõitude tegemiseks ilma higistamata. Ega seda artiklit olegi mõtet tohkem kommenteerida, lolliga pole lihtsalt mõtet vaielda. Pealegi on sellel juba piisavalt adekvaatne vastulöök antud. Aga siiski üks lingikene lugemiseks-mõtlemiseks .

Neljapäevase spondeeritud õhtusöögi tõttu jäi minu neljarattaline transpordivahend linna peale. See oli siis ettekääne kaua mõeldud eksperimendi ellu viimiseks. Sõitsin reedel rattaga tööle. Eksperiment õnnestus: jäin ellu, aga teist korda ma seda ei tee. Eksperimenteerida võiks veel multimodaalset tööle minemise viisi, ehk ratta ja rongiga. Rattaga tööle minek iseenesest on igati tore, aga .. : 13 kilomeetrit tähendab tahes tahtmata läbimärga selga, eriti, kui on vaja seljas kaasas kanda ka vahetusriideid ja arvutit. rahulikult sõites (15 km/h) tähendab see tunniajalist sõitu. meil puuduvad täna töö juures vastavad pesemisvõimalused. töökohani ei lähe rattateed ja osa distantsist on lootusetult ohtlik. Nüüd aga ülevaade eksperimendist. Nagu näha, suutsin voolida päris sirgjoonelise marsruudi tööle sõiduks . Esimene pool teekonnast oli Nõmme-Harku spordirada, puhas õhk, vaikne ja konfliktivaba. Esimene koht, kus tuli autoteed ületada, saabus alles Rahumäel. Õnneks selles kohas on liikl...

EV valitsus otsustas mitte lubada NordStreamil teostada uuringuid Eesti territoriaalvetes seoses gaasijuhtme ehitamise kavatsusega. Selline otsus on rumal, et mitte öelda lapsik. Parafraseerides peaministrit ennast: kus on jumal siis, kui mõistust kodus ei ole? Eesti Valitsuse käitumise võiks eeskujuks võtta näiteks kohalikud omavalitsused. Kui riik tahab näiteks kavandada Tartu maanteed ja otsida sellele sobivat asukohta, siis trassi äärsed omavalitsused võiks öelda: "See on vale koht, minge ja uurige oma trassi Peipsi taga". Uuringud ei kahjusta kedagi ega midagi, kui neid teha mõistlikult. Uuringute mõte on leida mingile eesmärgile parim lahendus. Muidugi on arusaamised parimast lahendusest erinevad. Arendajale üks, maaomanikule teine. Arusaamine, et teise omaniku õue peal on parem lahendus, on tüüpiline kõige primitiivsema mõtlemisvõimega omanikele. Mis ei tähenda seda, et teise omaniku õue peal ei võiks ega tuleks uuringuid teha.

Sellest on juba mitu head aastat, kui kooli lastevanemate üldkoosolekul üks politseimundris naiskonstaabel rääkis, kuidas lapsed peaksid sõitma jalgrattaga vasakus teeservas. Juba tookord võttis mundrikandja üleskutse mind jahmatama. Viimasel ajal näen ma järjest enam vasakus teeservas liikuvaid jalgrattureid, seda nii Järvevana teel, kui erinevatel maanteedel. Vasakul teeservas liikujatel on ainult üks ettekääne: samal teepoolel vastutulevad autod on nähtavad ja on võimalik ohu korral reageerida. Vasakul teeservas rattaga sõitmine on väga halb mõte. Liikluseeskirjade järgi peab jalgrattur liikuma paremas teeservas. Jalgrattur ei ole jalakäija. Liikluseeskirjade eiramine ei ole mõistlik. Järgmiseks hakkame ignoreerima fooritulesid ja liiklusmärke!? Me eeldame, et kõik täidavad liikluseeskirju. Vasakul teeserval liikudes on tõenäoline, et vastu tuleb liikluseeskirju tundev ja täitev jalgrattur. Siis on eesõigus reeglite kohaselt liiklejal. Reeglite eirajal on valida kraavi ja vastusuuna...

Vähe sellest, et jalakäijad on ainsad normaalsed inimesed , on nad ka ainsad tõeliselt vabad inimesed. Kivirähk Andruse mõttekäik ei ole üldse naljakas, vaid karjuvalt tõsine reaalsus. Sõltub muidugi, kummalt poolt plekki "elu ennast" vaadata. Elu ise on palju võimalusi, valikuid. Me elame vabade inimeste vabas riigis. Me arvame, et see vabadus on ime. Vaba riik on võib-olla tõesti üks võimalustest, mis ei ole iseenesest mõistetav. Seda enam, miks siis oma vabadusi piirata?

Euroopa Liidus on seatud kõrged eesmärgid vähendada aastaks 2015 võrreldes 2001 aastaga liiklusõnnetuses hukkunute arvu poole võrra. Senised tulemused on näidanud erinevaid arenguid erinevates riikides. Lähtetasemed on olnud väga erinevad, kuid sõltumata liiklusohutuse tasemest on kogemus see, et olukorda on võimalik parandada. Milles on aga edu võti? Aasta 2006 seisuga oli enim paranenud liiklusohutuse olukord Prantsusmaal. Miks? Peamiselt sel põhjusel, et Jacques Mitterrand seadis liiklusohutuse presidendivalimistel oma prioriteediks nr 1. Kõik algab juhtidest, ma mõtlen siinkohal liidreid. Peale valimisi algas tõhus töö liiklusohtuse parandamisel. See ei tähendanud uute, laiemate teede ehitamist, vaid liiklusjärelevalve tõhustamist ja liiklejate teadvustamist. Kui varem ei olnud meil nii tavalisi liiklusalaseid kampaaniaid Prantsusmaal tehtud, siis nüüd vallutati ringhääling radikaalsete reklaamidega. Tulemus: hukkunute vähenemine 35%! Septembri teisel päeval esines president Ilves ...

Augustikuu viimasel päeval sai ette võetud päikeseloojangu süstamatk ümber Pedassaare. Kui päev varem tundus mõte veel üsna crazyna , siis reede hommikul oli päike väljas. Õhutemperatuur, tõsi küll, väga palju lubav ei olnud, napp 10. Julge hundi rind on ikka auguline ja kohapeal selgus, et vesi on õhust oluliselt soojem. Pildil näha sihtkoht - Pedassaar. Merel puhus läänetuul, kuid saare allatuult rannikul oli meri täiesti tuulevaikne. Peale saarele ringi peale tegemist suundusime tagasi Valkla suunas. Selleks hetkeks oli päike loojunud. Avamerel oli näha üks suurem tume pilv, millest lahistas sadada. Ka maa pool paistis sademeid. Kiirelt pimenevates tingimustes liikusime kiirelt kalda suunas. Kui kohale jõudsime ja kaldal süstast väljusime, algas tihe rahe. Suvele sai seega punkt pandud ujumisega rahesajus. Viimane vint! Ps, matkajuhiks oli meile Roland Reimann Retkedest , kes esimese septembri hommikul kavatses süstaga Soome sõita...