Lugusid haldusreformist | Intro

Haldusreform (C) Urmas Nemvalts

Haldusreform on teema, mis on vahelduva eduga aktuaalne Eesti riigi taasloomisest saadik. Reforme on ka tehtud, midagi on liidetud ja jälle lahutatud, midagi on erastatud ja tagasi ostetud. Miks, mida ja milleks üldse reformida? Kuidas see tavainimest mõjutab ja miks hoolida?
Järgnevate haldusreformi teemaliste heietuste sissejuhatuseks üks lugu reformimise kaudsetest mõjudest.

Rootsi riik on Skandinaavias teenäitajaks, sest teadagi on Rootsi kuningal olnud pikka aega siinsete maade üle võimu. Rootsi Maanteeametit hakati reformima 1992 aastal ning tollal oli kõigis põhjala riikides teedehoiu süsteem riigi oma. Ka teede hooldus tehti riigi poolt ja ettevõtjate abi kasutati ainult infrastruktuuri loomisel. Siis leiti, et riigipoolne majandamine on ebaefektiivne ja tuleb luua konkurents. Soomlased vaatasid kõrvalt, kuidas endised vasallid tegutsesid ning otsustasid kaheaastase viivitusega minna sama teed. Teehoid lahutati teede haldamisest, algas ulatuslik erastamine, restruktureerimine, jne. Tänaseks on Soome Maanteeametist (Tiehallinto) saanud Rootsi riigi eeskujul Liiklusameti üks osakond.
Mul oli võimalus vahetult enne Soome Maanteeameti reformide algust töötada praktikandina Kesk-Põhjamaal Maanteeameti kohalikus kontoris järelevalve tehnikuna ja projekteerimistehnikuna. Muidugi tekkisid suurepärased sõbrad ja mõttekaaslased, kelledest osadega suhtleme tänaseni. Sealjuures üks nendest sõpradest oli reformide tuline toetaja, tema silmis särasid juba suurlinna tuled ja karjääri võimalus. Teine sõber Heikki läks aga paratamatusega kaasa, mis tal üle jäi.
Reformi tulemusena kadus ära palju kohapealseid kontoreid, kus seni oli tegeldud teehoiu korraldamisega. Kontor jäi tühjaks ka Ylivieskas. Need inimesed, keda süsteem vajas, said võimaluse edasi töötada suuremates keskustes. Minu hea sõber Heikki, kes tegeles teehoiu planeerimisega, sai kuni reformini tööl käia jalgsi või jalgrattaga, sest kontor paiknes kodust vaid kilomeetri kaugusel. Nüüd liikus töökoht 123km kaugusele Oulusse. Oulu on küll kena koht, kus jalgratta kasutus on Soome linnadest suurim, kuid elamine on ka kallim. Mõte kolida kogu perega Oulusse ei olnud ilmselgelt vastuvõetav. Heikki leppis igapäevase edasi-tagasi sõitmisega. Sedasama tegid ka teised kolleegid.
Kuigi rongiühendus oli olemas, kasutasid mehed töölkäimiseks autot, sest see oli kiirem ja paindlikum. Iga minut transpordis veedetud aega oleks ju olnud pere ja vaba-aja arvelt. Kulude jagamiseks lepiti kokku nii, et ühel nädalal sõideti Heikki autoga, teisel nädalal kolleegi autoga. Kuni ühe tuisuse ja karge veebruarikuu hommikuni, mil kollegi juhtimisel ei õnnestunud mõõdasõit eesliikuvast veokist ning kokkupõrkel vastutuleva veokiga hukkusid nii Heikki kui ka tema kolleeg. Kolmas kolleeg kes tagaistmel pikali magas, murdis mõlemad sääred ja reied, kuid pääses ainsana eluga.

Iga kord, kui keegi räägib riigi juhtimise efektiivsuse parandamisest, meenub mul see lugu. On vägagi tõenäoline, et see lugu ei ole ainus omataoline. On vägagi tõenäoline, et selliseid lugusid võib leida ka Eestist. Nii avalikust, kui erasektorist.