Raamistatud mõtted

Aruvalla-Kose projekt ei ole mitte ainus viimase aja teeprojektidest, mis muret teeb. Räägin muidugi enda murest. Kuigi ma pole päris üksi, näen mõningastest nägudest tõrjuvat tülpimust. Olen ebamugav. Nagu turvavöö.
Enamuse inimeste jaoks ilmselt jääbki arusaamatuks, mis asja ma siin ajan ja kas siis on tõesti asi tõsine? Skeemid, mida ma siin esitan, näevad keskmise inimese jaoks ühtemoodi segased ja arusaamatud - mis neil siis vahet on? Küll ei tohiks nende lugemine ja mõistmine valmistada erilist raskust liiklusohutuse eest vastutavatele ametnikele. Jällegi, ei tohiks, ei peaks jne on lolli lootus, tegelikkuses on süsteemis nõrku lülisid küllaga. Teadmiste ja teadlikkuse puudus ei kummita mitte ainult omavalitsusi (Keskpäevatunnis Marek Strandberg selle probleemi ilustamata välja ütles), vaid ka riigiaparatuuri. See probleem on süvenev. Konkurents kvaliteetse ressursi järele kasvab veelgi..
Kui Sa veel ei ole käinud kinos vaatamas Jaan Tootseni filmi "Uus maailm", siis soovitan seda kindlasti teha.

Üsna filmi alguses on halenaljakad kaadrid sellest, kuidas prussakovlased püüavad Tallinna linnaviletsuses selgitada oma ideid Uue maailma linnaosa liikluskorralduse inimlikumaks, jalakäija ja jalgratturi ning kohaliku elaniku sõbralikumaks muutmiseks. Kaadrid tõrjuva olekuga vaikivatest ametnikest on paljuütlevad. Ometi ei ole neid kaadreid filmitud salaja.. Samast filmist jäi minu kõrvu kõlama ka läbinisti optimistliku ja muretu Erko Valgu fraas "ma ei viitsi selle muretsemisega kaasa minna". Kogu filmi alguse tegevustik samas käsitleb just muret meie elukeskkonna kvaliteedi pärast, rahulolematust sellega, mis meil on ja tahtmist midagi paremaks muuta. Küll aga ei ole idealistidele vastuvõetav muretsemine formaalsuste pärast, mis on keskmise ametniku tegevustiku põhirõhk. Kuradi tuttav tunne. Igapäevaselt. Aruvalla-Koselikult.

Olles läbinud kahepäevase riigiametniku õiguskoolituse, tean ma üldist õiguspõhimõtet: ametnikule on lubatud see, mis on seadusega lubatud (ette nähtud); kõigile teistele on lubatud see, mis ei ole seadusega keelatud. Selline printsiip on kahtlemata õige, et ei tekiks ametnike omavoli. Teisalt on see innovatsiooni, raamist väljas mõtlemist ja kaalutlevat otsustamist pärssiv. See on peamine põhjus, miks ametnikud muutuvad ametnikeks just sellises võtmes, nagu näeme Uue maailma filmis. Seetõttu tuleb igale tublile ametnikule kasuks maailmavaate avardamiseks ja oma tegevuse objektiivsemaks hindamiseks töötada vahelduseks ka eraettevõttes.
Kuivõrd ma pean jätkama Aruvalla-Kose projektis kellegi teise tööd, siis püüan ikka mõista, kuidas on jõutud selliste "lahendusteni". Uurisin kolleegilt, kes töötas varem Eelprojekti koostanud ettevõttes, kas Eelprojekti koostamise käigus analüüsiti ka jalakäijate ja jalgratturite liikumist ning tunneli vajadust Saula küla ja Kose-Uuemõisa vahele? Vastus oli üllatav, aga kõiki asajaolusid ühe hetkega selgitav: "seda ei olnud Tellija tingimustes nõutud". Tellija oli ette kirjutanud, et jalgtee tunnel tuleb projekteerida Ikaspalu talu juurde. Sinna ta projekteeriti. Tehtud! Linnuke kastis. Teist ruudukest linnukese tegemiseks ei olnud, järelikult on konkurendid oma tööd teinud perfektselt! Näiliselt.
Kahju, et noored kolleegid ära rikutakse.

Sirbi veergudel on tekkinud diskussioon Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu arhitektuurikonkursi ebaõnnestumise teemal. Või on see õnnestumine? Komisjon leidis säravaid lahendusi just nende tööde hulgast, mis flirtisid ääretingimustega. Võidutöö ignoreeris selgelt püstitatud piirangut räästa kõrguse osas. On täiesti põhjendatud Margit Mutso küsimus, kas see on põhjus hea lahenduse kõrvale heitmiseks, kui parima lahenduse leidmine ongi iga arhitektuurikonkursi sügavaim eesmärk? Õigus on ka konkursi tulemuse vaidlustanud Emil Urbelil, kes peab tingimustest kinni pidamist nii osalejate, kui ka konkursi komisjoni poolt  õigustatud ootuseks.
Tegelikult on mõlemad pooled etteantud raamide ohvrid. Kui eesmärk on parima võimaliku lahenduse leidmine, siis ükski etteantud piirang ei saa viia parima võimaliku lahenduseni. Kui ka Muinsuskaitse on sätestanud mingi juhtarvu, siis seda tuleks võtta kui informatsiooni, mille on keegi oma suhteliselt piiratud maailmavaate põhjal välja mõelnud. Me ei saa olla spetsialistid kõiges ja kõikjal. Arhitekt muinsuskaitses ja muinsuskaitsja arhitektuuris. Sestap tuleb kõike ettesöödetud informatsiooni seada kahtluse alla. Olete te ikka kindlad, et õige räästa kõrgus on just 15,5 meetrit ja mitte 20,05?

Miks siis on Aruvalla-Kose projekt just selline? See on koosmõju etteantud raamidest, vähestest kogemustest ja progressi nõudlusest. Alustades sellest, et tee koridor oli ette määratud. Lõpetades sellega, et projekt pidi hankesse minema, sest nii oli vaja. Sõltumata selle kvaliteedist. Kiire on. Koguaeg on. Kiirustades võib aga ohtlikult koperdada.
Õige eelprojekteerimine on nagu ideekonkurss. Lahendust tuleb otsida, mitte etteantud lahendust üle joonistada. Kõik raamid tuleb kõrvale tõsta, et mitte ennast asjatult piirata. Keskkonda tuleb uurida, analüüsida ja proovida alternatiive. Paraku on meil riigihanked ja nigel valik projekteerijaid, valdavalt linnukese tegijaid. Ma mõtlen, et sellised konkurendid on ju väga tervitatavad.

Ka mind on etteantud raamid eksiteele viinud. Suur idee on jäänud õigel ajal tulemata. Ühest näitest kirjutan lähiajal. Seniks tehke tiritamme või istuge seljaga arvuti poole, ehk näete midagi uut päikese all.. ja minge kindlasti kinno!
PS, edu Kakule Presidendi nõuniku rollis!