Otse põhisisu juurde

Raamistatud mõtted

Aruvalla-Kose projekt ei ole mitte ainus viimase aja teeprojektidest, mis muret teeb. Räägin muidugi enda murest. Kuigi ma pole päris üksi, näen mõningastest nägudest tõrjuvat tülpimust. Olen ebamugav. Nagu turvavöö.
Enamuse inimeste jaoks ilmselt jääbki arusaamatuks, mis asja ma siin ajan ja kas siis on tõesti asi tõsine? Skeemid, mida ma siin esitan, näevad keskmise inimese jaoks ühtemoodi segased ja arusaamatud - mis neil siis vahet on? Küll ei tohiks nende lugemine ja mõistmine valmistada erilist raskust liiklusohutuse eest vastutavatele ametnikele. Jällegi, ei tohiks, ei peaks jne on lolli lootus, tegelikkuses on süsteemis nõrku lülisid küllaga. Teadmiste ja teadlikkuse puudus ei kummita mitte ainult omavalitsusi (Keskpäevatunnis Marek Strandberg selle probleemi ilustamata välja ütles), vaid ka riigiaparatuuri. See probleem on süvenev. Konkurents kvaliteetse ressursi järele kasvab veelgi..
Kui Sa veel ei ole käinud kinos vaatamas Jaan Tootseni filmi "Uus maailm", siis soovitan seda kindlasti teha.

Üsna filmi alguses on halenaljakad kaadrid sellest, kuidas prussakovlased püüavad Tallinna linnaviletsuses selgitada oma ideid Uue maailma linnaosa liikluskorralduse inimlikumaks, jalakäija ja jalgratturi ning kohaliku elaniku sõbralikumaks muutmiseks. Kaadrid tõrjuva olekuga vaikivatest ametnikest on paljuütlevad. Ometi ei ole neid kaadreid filmitud salaja.. Samast filmist jäi minu kõrvu kõlama ka läbinisti optimistliku ja muretu Erko Valgu fraas "ma ei viitsi selle muretsemisega kaasa minna". Kogu filmi alguse tegevustik samas käsitleb just muret meie elukeskkonna kvaliteedi pärast, rahulolematust sellega, mis meil on ja tahtmist midagi paremaks muuta. Küll aga ei ole idealistidele vastuvõetav muretsemine formaalsuste pärast, mis on keskmise ametniku tegevustiku põhirõhk. Kuradi tuttav tunne. Igapäevaselt. Aruvalla-Koselikult.
Olles läbinud kahepäevase riigiametniku õiguskoolituse, tean ma üldist õiguspõhimõtet: ametnikule on lubatud see, mis on seadusega lubatud (ette nähtud); kõigile teistele on lubatud see, mis ei ole seadusega keelatud. Selline printsiip on kahtlemata õige, et ei tekiks ametnike omavoli. Teisalt on see innovatsiooni, raamist väljas mõtlemist ja kaalutlevat otsustamist pärssiv. See on peamine põhjus, miks ametnikud muutuvad ametnikeks just sellises võtmes, nagu näeme Uue maailma filmis. Seetõttu tuleb igale tublile ametnikule kasuks maailmavaate avardamiseks ja oma tegevuse objektiivsemaks hindamiseks töötada vahelduseks ka eraettevõttes.
Kuivõrd ma pean jätkama Aruvalla-Kose projektis kellegi teise tööd, siis püüan ikka mõista, kuidas on jõutud selliste "lahendusteni". Uurisin kolleegilt, kes töötas varem Eelprojekti koostanud ettevõttes, kas Eelprojekti koostamise käigus analüüsiti ka jalakäijate ja jalgratturite liikumist ning tunneli vajadust Saula küla ja Kose-Uuemõisa vahele? Vastus oli üllatav, aga kõiki asajaolusid ühe hetkega selgitav: "seda ei olnud Tellija tingimustes nõutud". Tellija oli ette kirjutanud, et jalgtee tunnel tuleb projekteerida Ikaspalu talu juurde. Sinna ta projekteeriti. Tehtud! Linnuke kastis. Teist ruudukest linnukese tegemiseks ei olnud, järelikult on konkurendid oma tööd teinud perfektselt! Näiliselt.
Kahju, et noored kolleegid ära rikutakse.

Sirbi veergudel on tekkinud diskussioon Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu arhitektuurikonkursi ebaõnnestumise teemal. Või on see õnnestumine? Komisjon leidis säravaid lahendusi just nende tööde hulgast, mis flirtisid ääretingimustega. Võidutöö ignoreeris selgelt püstitatud piirangut räästa kõrguse osas. On täiesti põhjendatud Margit Mutso küsimus, kas see on põhjus hea lahenduse kõrvale heitmiseks, kui parima lahenduse leidmine ongi iga arhitektuurikonkursi sügavaim eesmärk? Õigus on ka konkursi tulemuse vaidlustanud Emil Urbelil, kes peab tingimustest kinni pidamist nii osalejate, kui ka konkursi komisjoni poolt  õigustatud ootuseks.
Tegelikult on mõlemad pooled etteantud raamide ohvrid. Kui eesmärk on parima võimaliku lahenduse leidmine, siis ükski etteantud piirang ei saa viia parima võimaliku lahenduseni. Kui ka Muinsuskaitse on sätestanud mingi juhtarvu, siis seda tuleks võtta kui informatsiooni, mille on keegi oma suhteliselt piiratud maailmavaate põhjal välja mõelnud. Me ei saa olla spetsialistid kõiges ja kõikjal. Arhitekt muinsuskaitses ja muinsuskaitsja arhitektuuris. Sestap tuleb kõike ettesöödetud informatsiooni seada kahtluse alla. Olete te ikka kindlad, et õige räästa kõrgus on just 15,5 meetrit ja mitte 20,05?

Miks siis on Aruvalla-Kose projekt just selline? See on koosmõju etteantud raamidest, vähestest kogemustest ja progressi nõudlusest. Alustades sellest, et tee koridor oli ette määratud. Lõpetades sellega, et projekt pidi hankesse minema, sest nii oli vaja. Sõltumata selle kvaliteedist. Kiire on. Koguaeg on. Kiirustades võib aga ohtlikult koperdada.
Õige eelprojekteerimine on nagu ideekonkurss. Lahendust tuleb otsida, mitte etteantud lahendust üle joonistada. Kõik raamid tuleb kõrvale tõsta, et mitte ennast asjatult piirata. Keskkonda tuleb uurida, analüüsida ja proovida alternatiive. Paraku on meil riigihanked ja nigel valik projekteerijaid, valdavalt linnukese tegijaid. Ma mõtlen, et sellised konkurendid on ju väga tervitatavad.

Ka mind on etteantud raamid eksiteele viinud. Suur idee on jäänud õigel ajal tulemata. Ühest näitest kirjutan lähiajal. Seniks tehke tiritamme või istuge seljaga arvuti poole, ehk näete midagi uut päikese all.. ja minge kindlasti kinno!
PS, edu Kakule Presidendi nõuniku rollis!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun