Otse põhisisu juurde

Sõidame Urtta

Kõigepealt õnnitlused teile, kes te olete pidanud minu targutusi juba ühe aasta kannatama! Need kannatused on siiski pelgalt vabatahtlikud ja oma valiku lugeda või mitte teete ikka ise. Seega olen vastutusest vaba.
Aga suur uudis on see, et Saue vallas Tallinn-Paldiski raudteel on valminud uus rongijaam Laagri Maksimarketi taga. See on vististi viimase iseseisvusaja esimene uus rongipeatus! Sealjuures ei ole ehitatud mitte meetridki raudteed, vaid peatus on tehtud Laagri ja Saue jaamade vahele. Peatuse nimi on Urda.
Pealtnäha on tegemist ühe ülipositiivse uudisega. Uus peatus võimaldab mittemotoristidel külastada Laagri Maksimarketit, suurel osal Laagri inimestel sõidab rong treppi, jne. Lausa patt on siin nüüd torisema hakata.
Tegelikkuses ei ole jaama veel kasutusse võetud, aga juba on vandaalid lõhkunud ootepaviljoni klaasseinad. Jaamale ei ole paigaldatud jaama nime.
Mind häirivad selle rajatise juures mitmed asjad. Perroon on tehtud ainult ühele vagunile, ju siis ei oodata siia kuigi palju inimesi. Perrooni ehituskvaliteet on masendav, betoonitööd on tehtud turuvarblaste poolt. Kogu rajatisest õhkub ülimat odavust. Peaasi, et midagi tehtud saab!
Pandused on ebatasased ja kitsad (vastavad standardi miinimumnõudele). Pöördekohad on eriti kitsad, samas kindlasti on ratastooli inimesed väga osavad ja ma muretsen siin asjata.
Suurem probleem ei ole mitte niivõrd seotud jaama endaga, kui piirkonna liikluskeskkonnaga laiemalt. Arvatavalt hakkavad seda jaama kasutama paljud inimesed, kes käivad tööl Tännassilma tehnopargis. Raudtee alt pääseb kenasti läbi tunneli, aga kuidas saada üle maantee.

Vallad planeerivad üksteise võidu põldudele töökohti, paraku jookseb piir piki rahvusvahelist maanteed. Kuidas peaksid inimesed nendele nüüdseks juba kasutusse võetud aladele elusana jõudma, selle peale ei mõelda enne, kui tagajärjed käes. Ja siis on hea süüdistada Maanteeametit, kes justkui midagi ei tee. Võib ju Teeseadusest lugeda, et tee omanik vastutab teel ohutuse eest.
Igaüks saab vastutada siiski oma tegude ja otsuste eest. Olgu see tunnel või sild, aga ehitada tuleb see Saue ja Saku valdadel. Ei ole õiglane nõuda probleemi lahendamist teiste regioonide arvelt. Viimane lollus, mida välja annab mõelda, on ülekäiguraja tegemine rahvusvahelisele, neljarajalisele põhimaanteele, mis on projekteeritud kiirusele 120km/h. Ehk on siiski nii, et mõistust on omavalitsustel rohkem, kui arvab Maire Josing, ütleb minu optimistlik pool, kuid pessimist ütleb, et lootus on lolli lohutus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Kose-Võõbu | Sõida ja naudi

Täna on see päev, kui avati liiklus uuel Kose-Võõbu teelõigul. Maanteid ikka ehitatakse, aga ammu ei ole Eestis ehitatud päris uut teed neitsilikku maastikku, kus inimasustus on minimaalne. Kolmeaastase ehitamise järel võiks ka ehitaja pisut puhkekohta testida :) kuid tööd on veel teha ka peale liiklusele avamist. Eelprojektiga alustamisest on möödas 13 aastat, lõpetamisest 11. On see pikk või lühike aeg? Tulemuseks on liiklejate aja kokkuhoid Tallinna ja Tartu vahel aasta keskmiselt 5 minutit. On see pikk või lühike aeg? Proovime väikeste numbrite reeglit: keskmiselt 10000 inimest ööpäevas kasutab seda teelõiku, see teeb 50000 minutit, ehk 833 tundi ehk 34 rahvusliku päeva on iga päev lühem. Aasta peale kokku teeb see 12410 päeva kokkuhoidu. Kaks aastat tagasi postitasin objekti ülevaate ja sai kirjeldatud olulisi muudatusi . Siis ma hinnanguid ei andnud, kuid täna lõpptulemust nähes ei ole põhjust ennast tagasi hoida. Võõbu-Mäo lõik on ju veel ehituses ja see on võimalus teha veelgi

Tallinna ja Eesti raudteetupikutest

Balti jaam ehk lõpppeatus Tallinn on tupik, mis oluliselt piirab jaama läbilaskvust. Et rongide sõidugraafikuid parandada, on EVR ehitamas ühte lisarööpapaari koos Paldiski maantee viadukti laiendusega ( hange on siin ) ning kavandamas ka perroonide lisamist ( hange on siin ). Probleem tupikuga on see, et kui üks rong istub jaamas, siis ei saa ta enne väljuda, kui teine on sisenenud ja vastupidi. Läbisõiduga jaamades seda probleemi ei ole, metroodes sõidavad rongid ka 1 minutilise intervalliga - vastutulevat rongi ei ole vaja karta. Rongid seisavad ainult depoos, mis ei ole linna keskuses, mitte jaamades. Linnaehituslikult on sellised tupikjaamad ka tõsine probleem, sest parkivad rongid ja perroonid võtavad tohutult ruumi ning nendest on keeruline üle ja mööda pääseda. Eesti raudtee juhtkond on seisukohal, et raudteest üle- ja läbipääsude tegemine on linna, mitte raudtee mure. Nii on nad Paldiski maantee viadukti kõrvale joonistanud perspektiivse jalakäijate ja ratturite läbipääsu, kui