Nonii, tolm on maha pestud ja ilmselt ei ole enam India haisu ka küljes. Tagasi maisemate teemade juurde.
Maksumaksja raha eest ostetakse meile erinevaid teenuseid, ehitatakse infrastruktuuri, jne. Huvitav on see, et reeglina kasutatakse riigihangetel odavama hinna kriteeriumi, välja arvatud siis, kui on vaja osta autosid. Ilmselt on see seotud sellega, et autode soetamist võetakse isiklikult ja mõeldakse omaenda tagumikule.
Euroopa Parlamendi ja Komisjoni hangete direktiivi 2004/18/EC inglisekeelses versioonis rõhutatakse, et riigihanke lepingute korral on oluline "best value for money" põhimõte. See tähendab seda, et riigil on asjade, teenuste või ehitamise eest vastu anda ainult raha. Selle raha eest tuleb osta aga parimat pakutavat asja, teenust või ehitusteenust. Parima all mõeldakse siin nii üldist kvaliteeti (§ 46), kui ka keskkonnasõbralikkust ja jätkusuutlikku arengut (§ 5).
Kurb on see, et direktiivi mõte on eestikeelses versioonis sootuks teine, ehk siis tegelik mõte on tõlkes kaduma läinud. "Best value for money" on tõlgitud §5 "kulutustele vastavat parimat tulu" ja §45 "parima hinna ja kvaliteedi suhe". Esiteks on raha ja kulutused kaks erinevat asja, samuti ka tulu ja väärtus ei ole võrreldavad.
Tõenäoliselt on tegemist Brüsseli filoloogide asjatundmatusega.
Enamus riigihankeid seab valikukriteeriumiks hinna ja ainult odavaima hinna. See on tingitud ametnike laiskusest ja rumalusest. Paraku ka sellest, et direktiivi põhimõtteid ei ole Eesti riigihangete seadusesse üle toodud. Ei saa ju väita, et "parim kvaliteedi ja hinna suhe" Riigihangete seaduses tähendab sama, mis "best value for money" (§3 lg1).
Kas oskab keegi riigikogujatest või rahandusministeeriumi ametnikest selgitada, mida üldse tähendab parim kvaliteedi ja hinna suhe? Järgnev tabel on teile abiks nuputamisel..
| kallim | odavam | |
| parem kvaliteet | ||
| kehvem kvaliteet |
vähempakkumised on asendatud enamvähempakkumistega?
VastaKustuta