Otse põhisisu juurde

Sõidame Urtta

Kõigepealt õnnitlused teile, kes te olete pidanud minu targutusi juba ühe aasta kannatama! Need kannatused on siiski pelgalt vabatahtlikud ja oma valiku lugeda või mitte teete ikka ise. Seega olen vastutusest vaba.
Aga suur uudis on see, et Saue vallas Tallinn-Paldiski raudteel on valminud uus rongijaam Laagri Maksimarketi taga. See on vististi viimase iseseisvusaja esimene uus rongipeatus! Sealjuures ei ole ehitatud mitte meetridki raudteed, vaid peatus on tehtud Laagri ja Saue jaamade vahele. Peatuse nimi on Urda.
Pealtnäha on tegemist ühe ülipositiivse uudisega. Uus peatus võimaldab mittemotoristidel külastada Laagri Maksimarketit, suurel osal Laagri inimestel sõidab rong treppi, jne. Lausa patt on siin nüüd torisema hakata.
Tegelikkuses ei ole jaama veel kasutusse võetud, aga juba on vandaalid lõhkunud ootepaviljoni klaasseinad. Jaamale ei ole paigaldatud jaama nime.
Mind häirivad selle rajatise juures mitmed asjad. Perroon on tehtud ainult ühele vagunile, ju siis ei oodata siia kuigi palju inimesi. Perrooni ehituskvaliteet on masendav, betoonitööd on tehtud turuvarblaste poolt. Kogu rajatisest õhkub ülimat odavust. Peaasi, et midagi tehtud saab!
Pandused on ebatasased ja kitsad (vastavad standardi miinimumnõudele). Pöördekohad on eriti kitsad, samas kindlasti on ratastooli inimesed väga osavad ja ma muretsen siin asjata.
Suurem probleem ei ole mitte niivõrd seotud jaama endaga, kui piirkonna liikluskeskkonnaga laiemalt. Arvatavalt hakkavad seda jaama kasutama paljud inimesed, kes käivad tööl Tännassilma tehnopargis. Raudtee alt pääseb kenasti läbi tunneli, aga kuidas saada üle maantee.

Vallad planeerivad üksteise võidu põldudele töökohti, paraku jookseb piir piki rahvusvahelist maanteed. Kuidas peaksid inimesed nendele nüüdseks juba kasutusse võetud aladele elusana jõudma, selle peale ei mõelda enne, kui tagajärjed käes. Ja siis on hea süüdistada Maanteeametit, kes justkui midagi ei tee. Võib ju Teeseadusest lugeda, et tee omanik vastutab teel ohutuse eest.
Igaüks saab vastutada siiski oma tegude ja otsuste eest. Olgu see tunnel või sild, aga ehitada tuleb see Saue ja Saku valdadel. Ei ole õiglane nõuda probleemi lahendamist teiste regioonide arvelt. Viimane lollus, mida välja annab mõelda, on ülekäiguraja tegemine rahvusvahelisele, neljarajalisele põhimaanteele, mis on projekteeritud kiirusele 120km/h. Ehk on siiski nii, et mõistust on omavalitsustel rohkem, kui arvab Maire Josing, ütleb minu optimistlik pool, kuid pessimist ütleb, et lootus on lolli lohutus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Turboringristmik ei ole ringlemisristmik

"Suvetuuri" tagantjäreletargutuse esimene episood tuleb Tartust, turbo-ringristmike pealinnast. Eesti esimene turboringi tunnustega ring on Anne ristmik Sõpruse viadukti otsas. Suhteliselt viimasel minutil enne ehitushanget tõmmati foorristmiku plaanile pidurit ja hästi tehti. Tänaseks teame, et ristmik toimib suuremate probleemideta. Ehk on see andnud julgust kavandada ikka rohkem turbo ja muidu ringe!? Üheks põhjuseks on kindlasti ka projekteerijate ja tellijate koolitamine ning vähemalt inseneride parem arusaamine turboringi eelistest (vähem konflikte, suurem ohutus ja läbilaskvus). Tüüpiline turboring, https://en.wikipedia.org/wiki/Roundabout Tartu on kuulus ka selle poolest, et pulmarongid tavatsevad tiirutada nn Lõunakeskuse ehk Riia ringristmikul ja sellega teisi liiklejaid pealtvaatajaks sundida. Traditsioonilise ringristmiku eripära ongi see, et võib jäädagi ringlema, kui aja ja bensiiniga midagi paremat teha ei ole. Kuigi see ei ole eesmärk omaette, on turborin

Lahendus Jüri muna probleemile: topeltpasun

Põhikaart 1994. Jüri muna. Allikas: Maa-ameti geoportaal ca 1988 aastal valmis Tallinna ringtee ja Tallinn-Tartu maantee eritasandiline munakujuline liiklussõlm. Ehitamise ajal selgus, et projekteeritud ringi põhjapoolne osa oli sattunud muinasasumi kohale ning paralleelselt arheoloogiliste kaevamistega tehtigi projekteeritud ringist muna. See muna teravam serv ehmatas ringil sõitjaid, kes kas Tartu poolt Paldiski suunda või Paldiski poolt Tallinna suunda sõitsid. Eks oli ka väljasõite.. suuremaid kokkupõrkeid siiski ei esinenud.  Niinimetatud süsteemisõlmes, kus ristuvad kaks põhimaanteed, on taotluseks liitumine ja hargnemine ilma kiirust muutmata ( free flow ). See on oluline, sest põhimaanteel liigutakse kiiresti pikki vahemaid ja järsud kiirusemuutused on ohtlikud. Ristikheinakujuline sõlm on selleks vägagi levinud, kuna vajab ainult ühte viadukti, kuid lühikeste põimumisalade tõttu neid tänapäeval pigem välditakse. Eesti ainus puhtakujuline ristikhein on Kanama liiklussõlm. Pigem

Võõbu-Mäo | Autorijärelevalve

Käesolev on seerias kolmas ja viimane postitus. Meenutame, et 2018 aastal käisin ma veel pooleliolevat Kose-Võõbu objekti takseerimas ning 2020 koroona-aastal vahetult enne avamist uuesti kiitmas . Käesoleva postituse keskmes on Võõbu-Mäo teelõik, kuid enne veel täppisteadust Kose-Võõbu lõigu osas. Kõige esimeses postituses ma ei kippunud hinnanguid jagama, siis teises oli põhjust ja tänaseks kogunenud info põhjal peab neid hinnanguid täiendama. Nimelt on praktikas saanud tõendust, et Toru-Pilli riste viadukti asendamine alamõõdulise tunneliga on väga suur viga (sõnastan nii pehmelt kui on võimalik). Selle tagajärjel ei ole võimalik Liiva küla ühistranspordiga teenindada ning ka kõik ülejäänud Kose elanikud jäid ilma maantee äärsest pikamaa liinide bussipeatusest. Maaleht kirjutas sellest "üllatusest" juba 2019 aastal .  Kose inimesed said petta. Tõsi, neile tehti Kuivajõe sõlme park&ride parkla, kuid see ei ole toimiv lahendus. Kuivajõe sõlmes paiknevad erinevate suun